Aga...Miks see nii kallis on?

Täna tulin mõttele kirjutada pisut käsitööliste maailmast. Käsitööline ei tähenda alati vaid inimest, kes on varraste või heegelnõelaga või õmblusmasinaga osav, käsitööline tähendab inimest, kes meisterdab valmis midagi omaenda kätega. Oma ajast. Seega pean ka ennast käsitööliseks. Ka mina möllan köögis, meisterdan torte ja muud suupärast valmis oma kätega.

Siit aga nüüd miski, mida ma ei mõistnud enne, kui ise käsitööd tegema hakkasin. Hind.

Tokk lõnga ei maksa ju palju. Vardad ka mitte. Toote omahind on ju nii väike, miks siis küsida käsitööna kootud kampsuni eest 70 eurot?
Jahu ja suhkur on ju niiiii odavad, tervet pakki ei kuluta kunagi koogi peale ära. Ja no piimatooted, need ei maksa ka ju palju. Mis mõttes küsid kahekilose tordi eest üle 30 euro?

Ladies and gentlemen, esitlen teile aspekti, mis tõstab iga käsitsi valmistatud toote hinda - AEG.

Ma ise ehk polegi selles ajas nii kinni kui mõni teine inimene. Ma pole pea kunagi pannud endal taimerit käima, et kui kaua mõne tordi valmistamine algusest lõpuni aega võtab. Kui alles hakkasin ääri-veeri tordindusega tegelema, hakkasid pereliikmed ahhetama, et mässad nii palju aga raha üldse ei küsi. Kuidagi imelik oli küsida. Tõtt-öelda pole mulle eriti otse öeldud ka, et mõni asi on liiga kallis, aga uskuge mind - vaikimine pärast hinna teada saamist ütleb mulle kõik :)

Mõtlesin, et harutan lahti oma jõuluse lemmiktoote - pitsilised piparkoogid. Alles eelmisel aastal õppisin seda imelist kunsti, seega ei saa öelda, et oleksin selles meister, kuid julgen öelda, et saan päris hästi hakkama. Selline piparkook on ehe näide sellest, kuidas toote hinna kujunemisel aeg mängu tuleb. Kiikame siis õige selle tegelase hingeellu.

Alustame taignast. Ma ei mäletagi, millal viimati see nali juhtus, et ma piparkoogitaigna poest ostsin. Kunagi sai kogu aeg poest toodud, sest taignategu on ju niiiii keeruline! Olid ajad, kui ma kartsin selliseid asju ise teha. Ma ei teinud ilma retseptita süüagi, mis siis veel küpsisetaignast rääkida.
Avaldan teile saladuse. Piparkoogitaigen kokku keerata on sama lihtne, kui endale hommikusööki vaaritada. Koostisosad on lihtsad ja poeriiulitele on tooted, mis kogu protsessi palju hõlpsamaks muudavad. Millest siis koosneb piparkook? Minu puhul suhkrusiirupist (vesi ja suhkur), suhkrust, munadest, võist, jahust, soodast, piparkoogimaitseainest. Ei ole ühtegi ülemäära kallist koostisosa, eks? Millest siis see hind?

Teeme taigna valmis, laseme ööpäeva seista. Siis rullime lauale lahti, lõikame südamed välja, viskame ahju ja jahtuma. Arvestades, et ahjuplaadile mahub mul 5 suurt südant, siis 30 südame ahjust läbikäik võtab kokku aega umbes 45 minutit, sinna vahele siis kiirrullimine ja lõikamine, et ahi tühja ei töötaks. Siit tuleb elektriaspekt - elekter ka maksab. Terve selle aja huugab mul laes lamp, ka elekter. Peale jahtumist laon piparkoogid majapidamispaberi vahele, et sellesse imbuks üleliigne või, mis hiljem muidu lumivalge glasuuri kollakaks muudaks. Sinna nad jäävad vähemalt ööpäevaks, üldiselt kauemakski.

Ja alles siis algab tõeline töö! Paljud on neid piparkooke nähes täiesti kindlad, et kõik on tehtud masina või šablooni kaasabil. Või kui muster pole, siis vähemalt ruudustik selle all on kindlasti mingi seadeldisega tehtud. Nope, not even close. Ainsad "seadeldised", mida mina kasutan, on mu oma käed ja silmad. Kirjeldan järgnevalt täpselt ühe piparkoogi pitsi saamise protsessi.

Piparkoogi katmiseks on vaja kolme erineva kontsistentsiga glasuuri. Glasuur ise koosneb tuhksuhkrust, munavalgest ja sidrunimahlast, ühel juhul lisandub ka vesi. Glasuur kannab uhket nimetust - royal icing. Varemalt vaatasin imeliste mustritega piparkookidest pilte ja ahhetasin muudkui, kui ilusaid asju on ikka võimalik teha ja see on kindlasti täielik raketiteadus. Tegelt ei ole. Vaja on vaid köögikaalu ja eelpool nimetatud koostisosi. Segad kogu kupatuse kokku ja voila, ongi glasuur olemas!

Esimese, kõige paksema glasuuriga teen esmalt ette piirjoone südame äärde, et hiljem vedelam glasuur üle äärte ei valguks. Siis hakkab ilmselt kõige vaevanõudvam osa - ruudustik. Algab triibu tõmbamine. Iga ruudustikus olev triip on tõmmatud vaba käega. Esimene joon on kõige hullem, sest see peab saama kõige sirgem. Kui see pole sirge, lähevad kõik järgnevad ka aia taha. Õnneks pole parandamine midagi hullu - hambatiku kaasabil saab viltuläinud jooned hõlpsalt piparkoogilt eemaldada. Kui ühtpidi on jutid tõmmatud, peab ka teistpidi need jooned sinna peale saama. See läheb ehk pisut kiiremini? Bullshit. Kui seal midagi valesti läheb ja tõmmatud joon alumiste külge kinni jääb, võib kas proovida asja parandada, aga kui see ei õnnestu, on mõistlik kogu kupatusega otsast peale hakata. Läheb ilmselt kena pooltund. Joonte arv, muide, sõltub hiljem sinna sisse täpitatavast mustrist.

Järgnevaks järgmine, pisut vedelama kontsistentsiga glasuur kokku möksida ja algab täpitamine, minu lemmikosa. Selleks ei lähe vaja muud, kui mustri lugemise oskust, kindlat kätt ja palju kannatust. Kannatust nõuab tegelikult terve kaunistamisprotsess. Kui oled sisimas Duracelli jänes ja paigal püsida ei suuda, siis see töö pole sulle. Ilmselgelt mitte. Mina oma tõmbleva loomu juures suudan aga piisavalt keskenduda ja see pigem rahustab kui ajab närvi. Praegu juba ootan seda möllamist.

Kui muster on sisse tipitud, tuleb ära katta mustrist välja jääv osa. Selleks on tarvis kõige vedelamat glasuuri. See peab koogile jääma ühtlane ja õhumullidevaba. See on osa, millega võib terve piparkoogi pekki keerata. Kui teed vale liigutuse, võivad tagajärjed olla järgmised:
1) glasuur valgub üle piparkoogi ääre (ja kui juba valguma hakkab, siis seda pärast ilusaks saada on megakeeruline);
2) glasuur läheb mustri peale;
3) glasuurides lõhud mustri ära.
Kui mõni nendest asjadest juhtub, tahaks selle piparkoogi lihtsalt vastu seina puruks visata.

Kui kõik on glasuuritud ja enam-vähem tahkunud, on viimaseks sammuks äärepits. Selle täpitamine nõuab samuti kannatust, kuigi on vabam kui mustri tegemine. Kui pits on valmis, saab piparkoogi lõpuni tahenema jätta. Lõpetab piparkook käsitööna valminud karbis.

Kogu kaunistamisprotsess võib vabalt mitu tundi aega võtta. Praegu olengi nõuks võtnud, et kui järgmine kord kaunistama hakkan, võtan aega. Saab ise ka teada, kui mitu tundi ma oma elust triibu tõmbamisele ja täpitamisele kulutan.

Seega julgen väita, et hind, mille eest mina olen valmis piparkooki tegema (15€/tk), on pigem miinimum kui maksimum sellise töö eest. Aeg, mis kulub ühe piparkoogi peale, on tohutu. Eelmisel aastal, kui minult hinda sooviti teada ja teada saadigi, avaldati arvamust, et see on ikka neetult kõrge hind, sest poes maksab käsitööpiparkook maksimaalselt 6-7€. No tere talv! Kui ma peaksin neid piparkooke sellise hinna eest müüma, peaksin peast puhta sooda olema. Siis lähedki poodi ja ostad rõõmsalt oma 7€ maksva koogi. Loomulikult toob seegi rõõmu ja on palju soodsam, kuid see mind ei kõiguta. Tean, et Tallinnas makstakse pitsilise piparkoogi eest isegi 20-25€, seega arvan, et minu 15€ on isegi hästi saadud.

Mis aga minu jutu point on...Alles nüüd, kui ise oma kätega midagi valmis teen, mõistan ma käsitöölisi, kes soovivad oma kulutatud aja eest "hingehinda". Nad on pannud oma töösse oma aja, armastuse ja kannatuse. Nad oleksid võinud sel ajal hoopis midagi muud teha, veeta aega koos perega või käia ära mõnel kontserdil. Aga ei. Nad pühendavad oma aja millelegi, mis teeks kellelegi teisele heameelt. Masendav on vaadata, kui näiteks paari villaste sokkide eest küsib mõni vanamemm 3€, sest rohkem ei olda nõus maksma. Memme sokid on ilmselt puhtast villalõngast, memm ise meister ja sokid imemõnusad. Võib ju öelda, et ta niikuinii teeb seda nõndaöelda oma vabast ajast ja tahtest ning et ta selle eest mingigi raha saab, on isegi hästi. Olles Facebooki Käsitöö grupis, näen seal tihti, kuidas inimesed ütlevad, et võiksid ju teha mingeid suuri tekke vms asju tellimustööna, aga keegi poleks nõus selle eest väärilist hinda maksma. Tõsi ta on. Ei olekski. Käsitööd hindavad üldjuhul vääriliselt vaid need, kes seda ka ise teevad. Punkt.