Esimene
Täna on esimene september, igati õige kuupäev millegi uue või siis mitte nii uue, aga vana vagivahtses kuues alustamine. Olen juba pikemat aega bloginud Fitlapi keskkonnas, kus elu ja tegemiste kajastamine pole mitte ainult ülimalt lihtsaks tehtud, vaid on ka tulutoov - iga postituse eest 1 lisapäev keskkonnas sentigi maksmata - nii võiks terve elu Fitlapi võlusid nautida! Viimasel ajal olen aga tundnud, et mul on pakkuda rohkem teemasid, mis võib-olla tervislikku toitumist ja sportimist propageerivasse keskkonda enam ei sobi. Käimised/olemised, mitte nii tervislik toit ja muu eluolu hakkab üles kaaluma seda, mille jaoks Fitlapi blogi tegelikult mõeldud on - trenn ja toitumine. Ma peaksin rohkem rääkima sellest, mida ma söön, kui palju trenni teen ja kuidas kaalunumber aina vähem mossitama paneb, aga lõppkokkuvõttes trillerdan ikka sellest, kuidas üks või teine üritus oli äge või kui magusalt maitses enese tehtud tort või sai. Ei kõla nagu tassike Fitlapi teed.
Seega võib minu tegemistel silma peal hoida nüüdsest bloggeris, kuigi toitumisele ja trennile suunatud jutu postitan ka Fitlapi blogisse - kasud ju siiski sees. Mäletan, et kunagi tegin katset blogindusega selles samas keskkonnas, äkki kaks lauset kirjutasin enne konto kustutamist ära. Ei läinud kuigi edukalt.
Millest ma siin siis kõnelema hakkan?
Ilmselt jääb üheks põhiteemaks võitlus ülekaaluga - minu elu lahutamatuks osaks olnud juba kurat teab mitu aastat. Fitlapi toitumiskarussellis olen keerelnud juba veidi üle kahe aasta, millest enamuse aega olen saanud vaid jalaga hoogu lükata, et siis kivi otsa komistada ja prantsatusega siruli lennata. Tõrgeteta karussellisõitu pole kuigivõrd palju nautida saanud. Asi pole sugugi selles, et Fitlapil oleks midagi viga - ma pole sedasorti inimene, kes enese vigade väljatoomise vältimiseks süüdistab kõike muud. Mina ise olen olnud laisk, süüdimatu ja vigase tahtejõuga, mis endale sobival hetkel mind hüljata kavatseb. Kuna tänasest hakkas kehtima ka minu MyFitnessi leping, võib lugeda ka treeningutest nii klubis kui väljaspool.
Äärmiselt olulisel kohal minu elus on küpsetamine, ja mitte moepäraste rasva-ja kõige muu vabade koogikeste vorpimine. Raske on kaalulangetuskeskkonnas rääkida sellest, kuidas mul üks või teine kook välja tuli või miks mu kringlid kõik untsu lähevad. Fitlap ja suhkrust-jahust-võist kokku keeratud maiuspalad lähevad omavahel paratamatult karvupidi kokku, seega selle segaduse vältimiseks pidasingi paremaks luua blogi keskkonda, mis teemadele raame ette ei sea. Muidu keeran veel mõne oma lugeja kaalulangetusteekonna tuksi.
Püüan ette kanda ka oma tegemisi väljaspool kööki ja treeningsaali. Mööduv suvi on minu ellu toonud drastilisi muudatusi ja ilmselt suuremad muutuselained on veel tulekul. Olen kohtunud uute ja põnevate inimestega, saanud uusi sõpru, osalenud ennastületavas projektis, muutunud ise avatumaks ja püüan elu eest vältida suhtumist ah-ma-ei-viitsi-täna-minna-istun-parem-kodus. Viimane ei vii mitte kuhugi, toob ainult kuhjaga enesehaletsust ja taandarengut, mis traageldavad tagumiku diivanile ja laotavad kulbiga masendust pähe.
Sissejuhatus tehtud, nüüd asume asja kallale.
Alustame sellest, millises seisus olen praegu oma kaalulangetusteekonnal. Seisan veel. Poolkükakil, peaaegu põlvili. Kaal ei lange. Isutab sõõrikute järele. Lugesin just "Videviku" saagat ja mõttes tõmbasin paralleele vampiiri vereiha ja enda magusaiha vahele - kui nendel on tunne, nagu surutaks kurku hõõguv raudora, siis minul on kurgus pidev kuivus ja pitsitus, mis ei kao enne, kui olen oma süsteemi suhkrut kühveldanud. Püüan ihadele järele andmise asemel enesele mitu liitrit vett keresse kallata, kuid vahel pole ka sellest abi. Õhtuks loksun nagu lained Kakumäe sadama kai vastu. Söön kava järgi, vahel on tunne, et enam ei mahu mitte midagi, siis aga ilmub mu silme ette alatu sõõrik, kes mulle vaimusilmas meelitavalt naeratab ja sinna jääb ta seniajani, kuni mõni teine maius ta koha endale rabab. Ja nõnda päevast päeva.
Kohe vägisi kerkib pähe küsimus, kas mu psüühika on ikka korras. Saan vaimset rahuldust sellest, kui mul õnnestub patustada nii, et keegi seda ei teaks. Ostan näiteks šokolaadi, jõuan koju, lähen vetsu, lukustan ukse ja pistan kõik nahka, tundmata õieti asja maitsetki, hiljem iseennast õnnitledes - näe, saidki hakkama! Teeme veel! Umbes pool tundi hiljem sõiman ennast - oli seda nüüd vaja? Mida sa said sellest šokolaadist? Rahulolu? Heaolu? Tegid endal meele rõõmsamaks? EI! Ainult lollitad iseennast, vana tainapea! Ma ei tea, mida teha või kelle poole pöörduda, sest üksi ma hakkama ei saa. Õnneks on mul nüüd elukaaslane ka kava järgimas ja on mulle toeks, kuid ega temagi minu eest midagi ära ei saa teha. Mõtlesin, et proovin veel üks kord iseenda vastu võidelda. Kui see ei õnnestu, otsin abi. Ma lihtsalt ei jaksa enam nii, pidevalt iseennast ja teisi pettes.
Ees ootav nädalavahetus tõotab kuhjaga patustamist ja korralikku kismat iseenda kahe poole vahel. Üks neist on korralik ja tervislik, teine armastab lohakust ja lodevust. Peab esimesele poksikindad hankima, siis ehk õnnestub teisest jagu saada. Igatahes, täna õhtul kavatseme S'ga teha kokkamisvaba õhtu ning kellegi teise tehtud roogi nautima minna - tähistame ka kooli algust. Härral oli mõttes Hüüru veski. Iga kord sealt mööda sõites arutame, et millalgi peaks söögikohast tühja kõhuga läbi põikama. Vast sellest "millalgist" saab nüüd "täna". Piilusin nende kodulehelt juba menüüd ning viskasin paarile liuale silma - juba praegu paneb see mõte suu vett jooksma! Õnneks on patutoidukord sel nädalal kasutamata (üle kivide ja kändude loomulikult), seega kavast justkui välja ei lähekski.
Homme on minu jaoks pisut eriline päev - esimest korda elus teen tellimuse peale torti! Kuna mul endiselt on korteris vaid iidne pliit, millesse ma ei julge ühtegi kooki küpsema panna, pean sõitma sõprade juurde põhjasid valmistama. Vähemalt on sõpru.
Pühapäev saab taaskord magusa ja mu meelistegevusega täidetud - läheme oma pagariseltskonnaga pulgakookide koolitusele! Ootused on kõrged, vaim ja kõik informatsiooni vastu võtvad kanalid valmis. Kui hästi välja tuleb, siis saab minult tulevikus, kui oma köök koos kõige selle juurde kuuluvaga valmis on, pulgakooke tellida. Minu suureks lootuseks ja unistuseks olekski tulevikus teenida raha sellega, mida ma üle kõige teha armastan - just küpsetamisega. Pistan siia ka paar pildikest sellest, millega ma suve jooksul hakkama sain - ehk tekib kellegil juba praegu huvi ja soovib oma peolauda just minu tehtud tordi või koogiga kaunistada.
Tordid tortideks, aga trenni peab ka tegema! Nõnda käisingi täna üle mitme kuu taas MyFitnessis - üle kõige tunne taas rühmatreeningutes rahmeldada! Seekordseks treeninguks oli Brazil Butt Lift, mida külastasin esmakordselt. Homme ma ilmselt kükkidest ega treppidest mõelda ei taha, kuid praegu on enesetunne lihtsalt vapustav! Püüdsin möödunud kuu jooksul ka iseseisvalt toimetada, kuid see pole siiski see. Võin küll käia oma 25 kilomeetristel rulluisuringidel või rattatiirudel, aga seda iga ilmaga teha ei saa. Kui ikka tuul puhub sulle näkku ja tahab riided seljast kiskuda, kaob asjast võlu ja lõpuks oled nagu hunnik lõppend närve hambad ristis vihaga ratast pedaalimas või rulluiskudega jenkat tantsimas - ikka kaks sammu edasi ja kolm tagasi. Ka kodus vaiba peal püherdamine ja enesele kinnitamine, et 15 minutit treeningut tagab mulle õhtul täisportsjoni hilist õhtusööki, ei veennud mind piisavalt, et klubis käimisele "ei" öelda.
Täna hommikul piinasin end TTÜ õppeinfosüsteemis ringi luuramisega. Mul on oma tunniplaani kohta öelda 3 sõna: jube, õudne, kohutav. Ma ei kujuta ette, kuidas ma selle semestri üle elan, sest kõige raskemad ained, mis üldse olla saavad, pandi kõik ühte sügisesse kompotti, millel vähemalt minu jaoks on juba praegu mõrkjas maik ja hirmu lõhn. Eriti julgustav oli veel see, kui meie tuutor, kes praegu kolmandat kursust alustab, teatas et ühineb meiega tervelt kolmes aines - eelmisel aastal kukkus läbi. Paremat õudusäratajat annab otsida. Eks esmaspäeval ole näha, mis meid ees ootab. Võib-olla on mõistlik kohe matuseid planeerima hakata. Pidasime oma seltskonnaga juba plaani esimeses keemia laboris segada kõik saadaolevad ained ja segu sisse kaanida ning kui see veel ära ei tapa, hüppame aknast alla - elu viimaseks tundmuseks jääb adrenaliinilaks.
Ah, niikuinii roomame sellest semestrist läbi nagu tublid tudengid kunagi. Kui juba lineaaralgebrast jagu saime, teeme ka nendele füüsikale, orgaanilisele keemiale, analüütilisele keemiale, geenitehnoloogiale ja rakendusstatistikale tuule alla.. okei.. mul hakkas selle peale kõht valutama.
Veel kooliga seoses, käisime ka Semestri Avalöögi pidu väisamas. Õhk oli karge, seega pagesime üsna kiiresti Pööningule varju. Tellisime liutäie rasvas frititud ebatervislikke snäkke, otsisime kappidest üles lauamängud ja kaartid ja veetsime selle õhtu mõnusalt üksteist nokkides ja "Reisi ümber maailma" mängides. Mulle igatahes meeldis selline pidu rohkem, kui see joobes aelemine, mis üldiselt noorte pidusid iseloomustab.
Pajatatud sai palju, tahtsin vist kõik endasse kogunenud sõnad ja mõtted ühte postitusse välja valada. Enam ei piira mind Fitlapi raamid ja annan täiega tuld. Võite näiteks isegi kommentaare anda, mis meeldib, mis ei meeldi või mida tahaksite rohkem või vähem kuulda. Igasugune tagasiside on mulle ülima tähtsusega, seega ärge häbenege häält teha.
Teie Triin
Seega võib minu tegemistel silma peal hoida nüüdsest bloggeris, kuigi toitumisele ja trennile suunatud jutu postitan ka Fitlapi blogisse - kasud ju siiski sees. Mäletan, et kunagi tegin katset blogindusega selles samas keskkonnas, äkki kaks lauset kirjutasin enne konto kustutamist ära. Ei läinud kuigi edukalt.
Millest ma siin siis kõnelema hakkan?
Ilmselt jääb üheks põhiteemaks võitlus ülekaaluga - minu elu lahutamatuks osaks olnud juba kurat teab mitu aastat. Fitlapi toitumiskarussellis olen keerelnud juba veidi üle kahe aasta, millest enamuse aega olen saanud vaid jalaga hoogu lükata, et siis kivi otsa komistada ja prantsatusega siruli lennata. Tõrgeteta karussellisõitu pole kuigivõrd palju nautida saanud. Asi pole sugugi selles, et Fitlapil oleks midagi viga - ma pole sedasorti inimene, kes enese vigade väljatoomise vältimiseks süüdistab kõike muud. Mina ise olen olnud laisk, süüdimatu ja vigase tahtejõuga, mis endale sobival hetkel mind hüljata kavatseb. Kuna tänasest hakkas kehtima ka minu MyFitnessi leping, võib lugeda ka treeningutest nii klubis kui väljaspool.
Äärmiselt olulisel kohal minu elus on küpsetamine, ja mitte moepäraste rasva-ja kõige muu vabade koogikeste vorpimine. Raske on kaalulangetuskeskkonnas rääkida sellest, kuidas mul üks või teine kook välja tuli või miks mu kringlid kõik untsu lähevad. Fitlap ja suhkrust-jahust-võist kokku keeratud maiuspalad lähevad omavahel paratamatult karvupidi kokku, seega selle segaduse vältimiseks pidasingi paremaks luua blogi keskkonda, mis teemadele raame ette ei sea. Muidu keeran veel mõne oma lugeja kaalulangetusteekonna tuksi.
Püüan ette kanda ka oma tegemisi väljaspool kööki ja treeningsaali. Mööduv suvi on minu ellu toonud drastilisi muudatusi ja ilmselt suuremad muutuselained on veel tulekul. Olen kohtunud uute ja põnevate inimestega, saanud uusi sõpru, osalenud ennastületavas projektis, muutunud ise avatumaks ja püüan elu eest vältida suhtumist ah-ma-ei-viitsi-täna-minna-istun-parem-kodus. Viimane ei vii mitte kuhugi, toob ainult kuhjaga enesehaletsust ja taandarengut, mis traageldavad tagumiku diivanile ja laotavad kulbiga masendust pähe.
Sissejuhatus tehtud, nüüd asume asja kallale.
Alustame sellest, millises seisus olen praegu oma kaalulangetusteekonnal. Seisan veel. Poolkükakil, peaaegu põlvili. Kaal ei lange. Isutab sõõrikute järele. Lugesin just "Videviku" saagat ja mõttes tõmbasin paralleele vampiiri vereiha ja enda magusaiha vahele - kui nendel on tunne, nagu surutaks kurku hõõguv raudora, siis minul on kurgus pidev kuivus ja pitsitus, mis ei kao enne, kui olen oma süsteemi suhkrut kühveldanud. Püüan ihadele järele andmise asemel enesele mitu liitrit vett keresse kallata, kuid vahel pole ka sellest abi. Õhtuks loksun nagu lained Kakumäe sadama kai vastu. Söön kava järgi, vahel on tunne, et enam ei mahu mitte midagi, siis aga ilmub mu silme ette alatu sõõrik, kes mulle vaimusilmas meelitavalt naeratab ja sinna jääb ta seniajani, kuni mõni teine maius ta koha endale rabab. Ja nõnda päevast päeva.
Kohe vägisi kerkib pähe küsimus, kas mu psüühika on ikka korras. Saan vaimset rahuldust sellest, kui mul õnnestub patustada nii, et keegi seda ei teaks. Ostan näiteks šokolaadi, jõuan koju, lähen vetsu, lukustan ukse ja pistan kõik nahka, tundmata õieti asja maitsetki, hiljem iseennast õnnitledes - näe, saidki hakkama! Teeme veel! Umbes pool tundi hiljem sõiman ennast - oli seda nüüd vaja? Mida sa said sellest šokolaadist? Rahulolu? Heaolu? Tegid endal meele rõõmsamaks? EI! Ainult lollitad iseennast, vana tainapea! Ma ei tea, mida teha või kelle poole pöörduda, sest üksi ma hakkama ei saa. Õnneks on mul nüüd elukaaslane ka kava järgimas ja on mulle toeks, kuid ega temagi minu eest midagi ära ei saa teha. Mõtlesin, et proovin veel üks kord iseenda vastu võidelda. Kui see ei õnnestu, otsin abi. Ma lihtsalt ei jaksa enam nii, pidevalt iseennast ja teisi pettes.
Ees ootav nädalavahetus tõotab kuhjaga patustamist ja korralikku kismat iseenda kahe poole vahel. Üks neist on korralik ja tervislik, teine armastab lohakust ja lodevust. Peab esimesele poksikindad hankima, siis ehk õnnestub teisest jagu saada. Igatahes, täna õhtul kavatseme S'ga teha kokkamisvaba õhtu ning kellegi teise tehtud roogi nautima minna - tähistame ka kooli algust. Härral oli mõttes Hüüru veski. Iga kord sealt mööda sõites arutame, et millalgi peaks söögikohast tühja kõhuga läbi põikama. Vast sellest "millalgist" saab nüüd "täna". Piilusin nende kodulehelt juba menüüd ning viskasin paarile liuale silma - juba praegu paneb see mõte suu vett jooksma! Õnneks on patutoidukord sel nädalal kasutamata (üle kivide ja kändude loomulikult), seega kavast justkui välja ei lähekski.
Homme on minu jaoks pisut eriline päev - esimest korda elus teen tellimuse peale torti! Kuna mul endiselt on korteris vaid iidne pliit, millesse ma ei julge ühtegi kooki küpsema panna, pean sõitma sõprade juurde põhjasid valmistama. Vähemalt on sõpru.
Pühapäev saab taaskord magusa ja mu meelistegevusega täidetud - läheme oma pagariseltskonnaga pulgakookide koolitusele! Ootused on kõrged, vaim ja kõik informatsiooni vastu võtvad kanalid valmis. Kui hästi välja tuleb, siis saab minult tulevikus, kui oma köök koos kõige selle juurde kuuluvaga valmis on, pulgakooke tellida. Minu suureks lootuseks ja unistuseks olekski tulevikus teenida raha sellega, mida ma üle kõige teha armastan - just küpsetamisega. Pistan siia ka paar pildikest sellest, millega ma suve jooksul hakkama sain - ehk tekib kellegil juba praegu huvi ja soovib oma peolauda just minu tehtud tordi või koogiga kaunistada.
 |
| Aleksandrikook |
 |
| Krutskiga maasika-vahukooretort |
 |
| 50/50 šokolaaditort (enda retsept) |
 |
| Jahu-ja suhkruvaba Metshaldja tort (enda retsept) |
 |
| Maasikatartaletid |
 |
| Šokolaadikolmik |
 |
| Tuuletaskud |
Tordid tortideks, aga trenni peab ka tegema! Nõnda käisingi täna üle mitme kuu taas MyFitnessis - üle kõige tunne taas rühmatreeningutes rahmeldada! Seekordseks treeninguks oli Brazil Butt Lift, mida külastasin esmakordselt. Homme ma ilmselt kükkidest ega treppidest mõelda ei taha, kuid praegu on enesetunne lihtsalt vapustav! Püüdsin möödunud kuu jooksul ka iseseisvalt toimetada, kuid see pole siiski see. Võin küll käia oma 25 kilomeetristel rulluisuringidel või rattatiirudel, aga seda iga ilmaga teha ei saa. Kui ikka tuul puhub sulle näkku ja tahab riided seljast kiskuda, kaob asjast võlu ja lõpuks oled nagu hunnik lõppend närve hambad ristis vihaga ratast pedaalimas või rulluiskudega jenkat tantsimas - ikka kaks sammu edasi ja kolm tagasi. Ka kodus vaiba peal püherdamine ja enesele kinnitamine, et 15 minutit treeningut tagab mulle õhtul täisportsjoni hilist õhtusööki, ei veennud mind piisavalt, et klubis käimisele "ei" öelda.
Täna hommikul piinasin end TTÜ õppeinfosüsteemis ringi luuramisega. Mul on oma tunniplaani kohta öelda 3 sõna: jube, õudne, kohutav. Ma ei kujuta ette, kuidas ma selle semestri üle elan, sest kõige raskemad ained, mis üldse olla saavad, pandi kõik ühte sügisesse kompotti, millel vähemalt minu jaoks on juba praegu mõrkjas maik ja hirmu lõhn. Eriti julgustav oli veel see, kui meie tuutor, kes praegu kolmandat kursust alustab, teatas et ühineb meiega tervelt kolmes aines - eelmisel aastal kukkus läbi. Paremat õudusäratajat annab otsida. Eks esmaspäeval ole näha, mis meid ees ootab. Võib-olla on mõistlik kohe matuseid planeerima hakata. Pidasime oma seltskonnaga juba plaani esimeses keemia laboris segada kõik saadaolevad ained ja segu sisse kaanida ning kui see veel ära ei tapa, hüppame aknast alla - elu viimaseks tundmuseks jääb adrenaliinilaks.
Ah, niikuinii roomame sellest semestrist läbi nagu tublid tudengid kunagi. Kui juba lineaaralgebrast jagu saime, teeme ka nendele füüsikale, orgaanilisele keemiale, analüütilisele keemiale, geenitehnoloogiale ja rakendusstatistikale tuule alla.. okei.. mul hakkas selle peale kõht valutama.
Veel kooliga seoses, käisime ka Semestri Avalöögi pidu väisamas. Õhk oli karge, seega pagesime üsna kiiresti Pööningule varju. Tellisime liutäie rasvas frititud ebatervislikke snäkke, otsisime kappidest üles lauamängud ja kaartid ja veetsime selle õhtu mõnusalt üksteist nokkides ja "Reisi ümber maailma" mängides. Mulle igatahes meeldis selline pidu rohkem, kui see joobes aelemine, mis üldiselt noorte pidusid iseloomustab.
Pajatatud sai palju, tahtsin vist kõik endasse kogunenud sõnad ja mõtted ühte postitusse välja valada. Enam ei piira mind Fitlapi raamid ja annan täiega tuld. Võite näiteks isegi kommentaare anda, mis meeldib, mis ei meeldi või mida tahaksite rohkem või vähem kuulda. Igasugune tagasiside on mulle ülima tähtsusega, seega ärge häbenege häält teha.
Teie Triin
Kommentaarid
Postita kommentaar