Kirg
Järjekordne nädal on ajalukku kirjutatud, uus jälle alanud. Kohe on saabumas novembri keskpaik, kuid mina tunnen end endiselt septembrikuus figureerivat. Mäletan, kuidas lapsepõlves tundusid kõik aastaajad nii meeletult pikad, suvest jõudis enne selle lõppu juba ära tüdineda ning mahalangevatel lehtedel ei näinud sügisel lõppu tulevat. Praegu on kõik teisiti - esimesi kevadlilli jõuad vaevalt tervitada, kui need juba närbuvad. Kaskedele jõuavad pisikesed hiirekõrvad tekkida, siis käid korra toas ära ja tagasi tulles on kõik juba roheline. Suvel ilusat ilma oodates võib üldse halliks minna, ja ka sellest pole kasu, sest sügis teeb endale teed ja peab jälle sitta suusailma tervitama, mis viimastel aastatel kipub venima 12 kuu pikkuseks.
Aga mis sest enam. Peab vastu võtma kõik, mis pakutakse, ja sellega rahul olema. Kusagil pole ideaalset paika. Lähed soojale maale, mingil hetkel viskab ikka sellest alalõpmata kiiskavast päikesest ja lämmatavast kuumusest kopa ette. Lähed talve võlumaale, ühel hommikul aga mõistad, et kui sa peagi sealt ei kao, on sul lõpuks vähem varbaid kui normaalselt kombeks. Tegelikult mulle meeldib Eestis elada, on vaheldust ning iga aastaaeg on millegi poolest eriline ja imetlusväärne. Isegi praegu akna taga pahutsev november on omamoodi ilus. Lund maas ei ole, kapriisne ilm külvab maa kord päikese, kord mingi märja ollusega üle, kuid siis saabki võtta rohkem aega endale ja tubastele tegemistele. Näiteks ei tunne mingeid süümepiinu, kui päikesepaistelisel päeval toas kinnast kood või blogi kirjutad - rõvekülm tuul ajab meelitavast päikesest hoolimata kapist villaseid rõivaid välja otsima.
Mul on selline kummaline kihk kanda seelikuid ja kleite just sellisel ajal, kus peaks juba mõtlema karvaste talvekapukate ja paksu mantli peale, mis paneb end tundma nagu kõige ehtsam kubujuss. Suvel istun hea meelega oma mõnusas lemmikbändi pusas ega mõtlegi suvekleidikeste peale. Samas pole ma kunagi normaalsusega hiilanud.
Vaid loetud nädalad on jäänud minu teledebüüdini. Iga kord sellele mõeldes tahaks endale mõne uru kaevata ja sinna järgnevaks pooleks aastaks peitu pugeda. Samas tunnen uhkust, et leidsin endas julgust ekraanile trügida ja oma mugavustsoonist täielikult väljuda. Kujutan ette, et enese teles nägemine on kõige veidram asi, mida minu silmad selle kahe kümnendi jooksul näinud on. Teeb isegi töövarjupäevale kirurgiaosakonnas silmad ette.
Mu elu keerlebki viimasel ajal peamiselt küpsetamise ja sellega seonduva ümber. Enim rõõmu pakub küpsetamine. Kogu raha kulub küpsetamisele. Palju aega kulub küpsetamisele. Ja ma olen selle üle kuradi õnnelik! Novembris polegi ühtegi nädalavahetust, mis oleks täiesti nikerdamisvaba. Esimesel nädalavahetusel oli 2 pulgakoogi tellimust - üks ports rummi-šokolaaditäidisega lillekestega ning teine ports Pokemon-teemalisi pulgakooke. Viimased olid paras nikerdamine, poleks ma koolitusel osalenud, poleks ma nendega ilmselt hakkama saanud. Aga sain ning mis peamine - klient jäi rahule!
Möödunud nädalavahetusel pääses maalaps koju - kodus on ikka hoopis teine asi küpsetada. Ahi ja mikser said niimoodi kuuma, et nad on ilmselt päris õnnelikud, et ma tagasi linna tulin. Kolmapäeva õhtul jõudsin ma oma hunniku küpsetamisinventariga maale, olles enne seda tubli 4 tundi bussisõiduga oma tagumikku piinanud. Ma pole enam üldse harjunud bussiga sõitma - aeg venis nagu näritud näts. Kuigi neljapäeval plaanisin laupäeva hommikuks valmiva tellimusega algust teha, sõitsin hoopis Viljandisse, et taaskord oma juustega midagi põnevat ette võtta. Kuigi mu ema ega õde minuga ei nõustu, leian ma, et juustega võib eksperimenteerida. Need kasvavad niikuinii tagasi. Seega maandusin ma taas Liisu juuksuritoolil. Pole vist olnud ühtegi korda, kus me teame täpselt, mida me mu peakesega peale hakkame. Seekord olid vähemalt värvid paigas - lilla ja sinine. Väljusin salongist enda kohta vägagi tagasihoidliku soenguga, kui võrrelda seda selle lõuendiga, mille Liisu mulle pagarisaate võtete ajaks pähe maalis.
Õhtul oma uue soenguga koju jõudnud ja isa poolsurnuks ehmatanud (mul oli pats peas, mistõttu võis kaugelt vaadates jääda mulje, et mu pikimad juuksed on võrreldavad väikseima sõrmega), oli aeg asuda järgmiseks hullumeelseks köögipäevaks ettevalmistusi tegema. Hilisteks õhtutundideks oli tuba šokolaadikoogi ja banaani-valge šokolaadi keeksi aroomi täis. Reedel alustasin köögis kell 11 ja lõpetasin vist 22-23 vahel. Valmisid nimetatud maitsetega pulgakoogid, punane sametkook ja pisikesed soolased toorjuustu-lõhetäidisega muffinid. Laupäeva hommikul tellimuse kätte toimetanud, algas kodus taas vaaritamine - ootasime külalisi. Mätsisin kokku ühe sefiiritordi ning kaunistasin need pulgakoogid, mis tellimusest üle jäid. Veel pühapäevalgi sain küpsetada - ema tellimisel valmis Mississippi mudakook.Võiks arvata, et selle ralli peale on mul küpsetamisest kopp ees, kuid ei - tuleval nädalavahetusel ootavad mind veel Napoleon ja 30 pulgakooki! Kuu lõpuks oleme end pagariseltskonnaga kirja pannud pitsiliste piparkookide koolitusele, millega vähemalt mina annan avapaugu selle aasta jõuluhooajale. Küpsetamine on mu kirg, teen seda suurima rõõmuga ning kutsun Sindki, armas lugeja, pulgakooke või torti/kooki tellima.
Küpsetamisega on seotud veel nii mõndagi, milles osaleda plaanin. Tänu kõikvõimsale Facebookile sain teadlikuks heategevuslikust projektist "Eesti 100 tort", kus tordimeistrid ja muidu asjatajad saatsid korraldusmeeskonnale oma parimad retseptid, millest pannakse Eestile 100ndaks sünnipäevaks kokku ilus raamat. Ka mina saatsin oma retsepti ning nii palju, kui olen aru saanud, siis olen ka mina oma retseptiga selles raamatus esindatud. Ainult au ja uhkus!
Mul on ikka tõsiselt hea meel, et oma blogi Fitlapist välja kolisin. Seal on minu konto all juba mitu kuud vaikus ning ilmselt lähiajal ma sinna ka ei postita. Põhjus on lihtne - kaalulangetuses toimub praegu suurim allakäik mu elus ning leian, et ei ole ilus oma peas valitsevat korralagedust kellegile teisele kraesse valada. Püüan oma elu sel teel taas joonele saada, siis ehk on juba midagi ka jagada. Fitlapis juba kookidest ei kirjuta.
Teie Triin
Aga mis sest enam. Peab vastu võtma kõik, mis pakutakse, ja sellega rahul olema. Kusagil pole ideaalset paika. Lähed soojale maale, mingil hetkel viskab ikka sellest alalõpmata kiiskavast päikesest ja lämmatavast kuumusest kopa ette. Lähed talve võlumaale, ühel hommikul aga mõistad, et kui sa peagi sealt ei kao, on sul lõpuks vähem varbaid kui normaalselt kombeks. Tegelikult mulle meeldib Eestis elada, on vaheldust ning iga aastaaeg on millegi poolest eriline ja imetlusväärne. Isegi praegu akna taga pahutsev november on omamoodi ilus. Lund maas ei ole, kapriisne ilm külvab maa kord päikese, kord mingi märja ollusega üle, kuid siis saabki võtta rohkem aega endale ja tubastele tegemistele. Näiteks ei tunne mingeid süümepiinu, kui päikesepaistelisel päeval toas kinnast kood või blogi kirjutad - rõvekülm tuul ajab meelitavast päikesest hoolimata kapist villaseid rõivaid välja otsima.
Mul on selline kummaline kihk kanda seelikuid ja kleite just sellisel ajal, kus peaks juba mõtlema karvaste talvekapukate ja paksu mantli peale, mis paneb end tundma nagu kõige ehtsam kubujuss. Suvel istun hea meelega oma mõnusas lemmikbändi pusas ega mõtlegi suvekleidikeste peale. Samas pole ma kunagi normaalsusega hiilanud.
Vaid loetud nädalad on jäänud minu teledebüüdini. Iga kord sellele mõeldes tahaks endale mõne uru kaevata ja sinna järgnevaks pooleks aastaks peitu pugeda. Samas tunnen uhkust, et leidsin endas julgust ekraanile trügida ja oma mugavustsoonist täielikult väljuda. Kujutan ette, et enese teles nägemine on kõige veidram asi, mida minu silmad selle kahe kümnendi jooksul näinud on. Teeb isegi töövarjupäevale kirurgiaosakonnas silmad ette.
Mu elu keerlebki viimasel ajal peamiselt küpsetamise ja sellega seonduva ümber. Enim rõõmu pakub küpsetamine. Kogu raha kulub küpsetamisele. Palju aega kulub küpsetamisele. Ja ma olen selle üle kuradi õnnelik! Novembris polegi ühtegi nädalavahetust, mis oleks täiesti nikerdamisvaba. Esimesel nädalavahetusel oli 2 pulgakoogi tellimust - üks ports rummi-šokolaaditäidisega lillekestega ning teine ports Pokemon-teemalisi pulgakooke. Viimased olid paras nikerdamine, poleks ma koolitusel osalenud, poleks ma nendega ilmselt hakkama saanud. Aga sain ning mis peamine - klient jäi rahule!
 |
| Kui mul jääb kooke ja glasuuri üle, on tulemus tavaliselt selline |
 |
| Magusad pokemonid |
 |
| Progress |
Möödunud nädalavahetusel pääses maalaps koju - kodus on ikka hoopis teine asi küpsetada. Ahi ja mikser said niimoodi kuuma, et nad on ilmselt päris õnnelikud, et ma tagasi linna tulin. Kolmapäeva õhtul jõudsin ma oma hunniku küpsetamisinventariga maale, olles enne seda tubli 4 tundi bussisõiduga oma tagumikku piinanud. Ma pole enam üldse harjunud bussiga sõitma - aeg venis nagu näritud näts. Kuigi neljapäeval plaanisin laupäeva hommikuks valmiva tellimusega algust teha, sõitsin hoopis Viljandisse, et taaskord oma juustega midagi põnevat ette võtta. Kuigi mu ema ega õde minuga ei nõustu, leian ma, et juustega võib eksperimenteerida. Need kasvavad niikuinii tagasi. Seega maandusin ma taas Liisu juuksuritoolil. Pole vist olnud ühtegi korda, kus me teame täpselt, mida me mu peakesega peale hakkame. Seekord olid vähemalt värvid paigas - lilla ja sinine. Väljusin salongist enda kohta vägagi tagasihoidliku soenguga, kui võrrelda seda selle lõuendiga, mille Liisu mulle pagarisaate võtete ajaks pähe maalis.
 |
| Lilla ja sinine |
 |
| Lõuend |
 |
| 5 värvi |
Õhtul oma uue soenguga koju jõudnud ja isa poolsurnuks ehmatanud (mul oli pats peas, mistõttu võis kaugelt vaadates jääda mulje, et mu pikimad juuksed on võrreldavad väikseima sõrmega), oli aeg asuda järgmiseks hullumeelseks köögipäevaks ettevalmistusi tegema. Hilisteks õhtutundideks oli tuba šokolaadikoogi ja banaani-valge šokolaadi keeksi aroomi täis. Reedel alustasin köögis kell 11 ja lõpetasin vist 22-23 vahel. Valmisid nimetatud maitsetega pulgakoogid, punane sametkook ja pisikesed soolased toorjuustu-lõhetäidisega muffinid. Laupäeva hommikul tellimuse kätte toimetanud, algas kodus taas vaaritamine - ootasime külalisi. Mätsisin kokku ühe sefiiritordi ning kaunistasin need pulgakoogid, mis tellimusest üle jäid. Veel pühapäevalgi sain küpsetada - ema tellimisel valmis Mississippi mudakook.Võiks arvata, et selle ralli peale on mul küpsetamisest kopp ees, kuid ei - tuleval nädalavahetusel ootavad mind veel Napoleon ja 30 pulgakooki! Kuu lõpuks oleme end pagariseltskonnaga kirja pannud pitsiliste piparkookide koolitusele, millega vähemalt mina annan avapaugu selle aasta jõuluhooajale. Küpsetamine on mu kirg, teen seda suurima rõõmuga ning kutsun Sindki, armas lugeja, pulgakooke või torti/kooki tellima.
 |
| Sefiiritort - sefiir läks veidi aia taha, aga ega see tema padumagusat maitset ei rikkunud |
 |
| Tellimus |
 |
| Punane sametkook |
Küpsetamisega on seotud veel nii mõndagi, milles osaleda plaanin. Tänu kõikvõimsale Facebookile sain teadlikuks heategevuslikust projektist "Eesti 100 tort", kus tordimeistrid ja muidu asjatajad saatsid korraldusmeeskonnale oma parimad retseptid, millest pannakse Eestile 100ndaks sünnipäevaks kokku ilus raamat. Ka mina saatsin oma retsepti ning nii palju, kui olen aru saanud, siis olen ka mina oma retseptiga selles raamatus esindatud. Ainult au ja uhkus!
Mul on ikka tõsiselt hea meel, et oma blogi Fitlapist välja kolisin. Seal on minu konto all juba mitu kuud vaikus ning ilmselt lähiajal ma sinna ka ei postita. Põhjus on lihtne - kaalulangetuses toimub praegu suurim allakäik mu elus ning leian, et ei ole ilus oma peas valitsevat korralagedust kellegile teisele kraesse valada. Püüan oma elu sel teel taas joonele saada, siis ehk on juba midagi ka jagada. Fitlapis juba kookidest ei kirjuta.
Teie Triin
Kommentaarid
Postita kommentaar