Vahetatud
Ma pole üldse järjepidev inimene. Tegutsemistuhinad käivad peal lainetena ja kui see laine oma haripunkti saavutab, võib mind igapäevaselt seda konkreetset tegevust tegemas leida. Samas, ükski laine ei jää igaveseks püsima, vaid jõuab kunagi ikka kaldale ja raugeb. Nõnda on ka minu "tuhinate" ja üldjuhul ka motivatsiooniga, mis kipub mind sel sügisel pidevalt maha jätma.
Eelmisest postitusest on möödas juba 2 kuud, leian end pidevalt imestamas, kui kiiresti aeg liigub. Kui täiesti aus olla, siis alustasin uut kirjutist juba nädal peale eelmist, kuid ei leidnud endast seda õiget tunnet, mis mind kirjasõnu ritta seadma lükkab. Mul peab olema sõltuvalt meeleolust õige koht ja tunne, et kirjutada, muidu ei tule asjast muud, kui üks kõige haledam pudru ja kapsaste kört, mida isegi lugeda ei taha, viimati siis veel teistega jagada. Alles nüüd võtsin varemalt valgesse trükitud laused lahti ja neid üle lugedes otsustasin - kas nüüd või mitte kunagi! Kui ma praegu endas pulbitsevat ei jaga, siis kas hakkab peagi kõik mõne logiseva kruvi vahelt välja ajama või lendab kogu kupatus laiali ja kes siis seda laga viitsib pärast koristada.
Mulle meeldis üks lause ühe blogija postituses: "20 päeva vaikust blogis, kuid mitte elus." See, kui inimene ei jõua kõike oma tegemisi maailmale kajastada, ei tähenda veel, et tema elu oleks seisma jäänud. Oh, ei! Elu paneb täiskiirusel edasi ning enne kui arugi saad, avad juba jõulukuuse all kingitusi ja vaatad, kuidas sadu eurosid uue aasta saabumise puhul taevasse lastakse.
Kuigi suve alguses siunasin end pidevalt, et sidusin end saatega "Eesti parim pagar", ei suuda ma praegu ära tänada nii iseennast kui ka kõiki teisi, kes mind telesse minema utsitasid. Asi polegi niivõrd selles, et mind peagi teleekraanil näha võib (see toob kõhtu kaunis õõnsa tunde), vaid selles, milliseid emotsioone ja inimesi ma endaga kaasa võtsin. Ma poleks elu sees julgenud loota, et see saade annab mulle palju rohkemat, kui võimalust oma 'harju kek' oskusi näidata. Sain juurde kõvasti julgust, kamaluga kogemust, kuid mis peamine - ma sain sellest saatest endale sõbrad! Ma pole kuigi hea sõprussidemete pidaja, kui inimesega vähemalt kord nädalas kokku ei puutu. Olen iseenda ja oma eluga sedavõrd hõivatud, et kahjuks ei leia alati aega, et tuttavatega väljaspool oma väikest mulli kokku saada või suhelda. Ka ei suuda ma end kõigile avada, mistõttu minuga kahekesi jäädes on piinlikud vaikused palju tõenäolisemad, kui elav vestlus. Seda enam mind üllatab, et praegu, kui võtetest on möödas juba peaaegu 3 kuud, me oma pagariseltskonnaga endiselt suhtleme ja aeg-ajalt kokkugi saame.
Pagarisaade pani mind nägema, mida ma tõeliselt elus teha tahan ning möödunud kuud on seda veelgi juurutanud. Oleme pagaritega väisanud praeguseks kahte koolitust, mis on mu küpsetamiskirele ainult õli tulle lisanud. Esimesene koolitus andis meile teadmisi ja oskusi, kuidas valmistada pulgakooke. Minu jaoks olid enne koolitust pulgakoogid nagu raketiteadus - ma olin lugenud retsepte, kuid polnud leidnud endas julgust neid teha. Mässa nüüd mingite pulkade ja glasuuridega - koogid jäägu lapikuks! Ma poleks saanud rohkem eksida, sest kuigi pulgakookide valmistamise juurde käivad väiksed nipid ja trikid, on neid teha tõeline lust ja rõõm. Sel sügisel on pulgakoogid olnud mu firmaküpsetis ning teen neid pea igal nädalal.
Teine koolitus oli pritstehnika. 6 tundi näpuharjutusi, krooniks oli pisike tordike, mille u poole tunniga kokku viskasime, muidu oleks Gemossist välja visatud. Õpitud sai palju kasulikku ning nüüd ei tahakski teha muud, kui ainult torte kaunistada.
Sel sügisel olen vaikselt algust teinud ka tellimuste täitmisega. Minu päris esimene tellimustort jääb ilmselt eluks ajaks meelde, ka vastukaja sellele oli väga hea ja südantsoojendav. Tegija kõrvadele pole miski rõõmutoovam, kui teiste rõõm tegija toodetest. Vaikselt olen saanud nii pulgakookide kui muude kookide tellimusi. Hetkeks olen teinud ka sefiiritorti ja red velvetit. Enne sefiiritordi tellimust polnud ma kunagi sefiiri ise valmistanud, katsetusena valmisid seega sefiirikorvikesed, hiljem tort. Mul on nii kahju, et enne seda tellimust pritstehnika koolitust polnud läbinud - oleks saanud teha midagi palju-palju ilusamat! Samas jäi ka esimene tort päris kena. Viimasel korral maakodus käies meisterdasin samuti sefiiritordi, vanematele üllatuseks. See sai hoopis teistsugune.
Kuigi olen nautinud küpsetamist täiel rinnal, on muud tegemised mu elus olnud kergelt öeldes tagaplaanil. Korter, mida täie auruga remondime, on nõudnud palju aega, mistõttu oleme kahe kuu jooksul maale jõudnud vaid 3 korda - väga masendav. Jäime ilma seenelkäimistest, mahlateost ja muudest hüvedest, mis sügisese taluelu juurde kuulub. Ma armastan oma maakodu ning sellest pikalt eemalviibimine mõjub rängalt. Mul kadus igasugune motivatsioon ja tahe korralikult toituda ja trennis käia, kõik ajas närvi, kodus lokkas korralagedus, söögitegemine tundus tüütu kohustusena. Linn on närviline ja rõhuv ning ma tunnen tõsiselt kaasa inimestele, kel pole maakohta, kuhu põgeneda. Kuidas ma tean, et allakäik oli just pika maakodust eemalviibimisega seotud? Väga lihtne. Käisime möödunud nädalavahetusel maal ja tagasi tulles tundsin end nagu äravahetatuna. Tahan teha ja toimetada, kokkamine pakub taas rõõmu ning trenni tegemine kuulub igapäevaelu juurde. Kaal, mis vahepeal suutis hirmuäratavate numbriteni jõuda (86), on vaikselt kukkumas, mis on kõige paremaks motivaatoriks üldse.
Samas üks asi, mille juurde ma veel tõusuteed pole leidnud, on kool. Sellest hetkest, kui sain aru, et minu tulevik kuulub küpsetamisele, tundub TTÜ kuidagi valena. Kui ma oleks peale gümnaasiumi lõpetamist teadnud, et mu südant rõõmustab enim tortide ja erinevate hõrkude maiuste valmistamine, oleksin kohe pagar-kondiitriks õppima läinud. Aga ei. Mul oli vaja kõigepealt end ämmaemanduses proovile panna ning siis hullumoodi tuupida, et saada TTÜsse pääsemiseks vajalikud matemaatika eksami punktid kokku ning nüüd enesele teadvustada, et ma ei saa endiselt aru, mida ma õpin. Kui esimene aasta oli selline 'uus ja huvitav', sain pea püsti ringi käia ja tuututada, et käin TTÜs ja olen selle üle kuradima uhke, siis nüüd, olles teise aasta üliõpilane, on see entusiasm mind hüljanud ja kahtlen aina sügavamalt kõiges, mida ülikool oma kasvandikele pakub. Olles suhelnud kolmanda aasta üliõpilastega, ei tundu tulevik sugugi helgem. Minupoolne TTÜ kolme aasta lahterdus: 1. aasta oled entusiastlik, motiveeritud ning sind innustab teadmine, et peagi saabuvad erialaained. 2. aasta saad vaid füüsikat, matemaatikat ja keemiat ning vaikselt kortsutad kulmu - kuhu jäid erialaained? 3. aasta teed oma bakatöö ja lõpetad, naeratad ning taipad sisimas, et sulle keerati lihtsalt käru. Kõige rohkem mind häiribki asjaolu, et ma ei oska oma õpitavat eriala kirjeldada. Kui keegi küsib, mida õpin, vastan enamjaolt, et keemiat. Kui vastan toidutehnikat-ja tootearendust, tunnen piinlikkust, et ei oska ma öelda, mida ma lõpuks tegema hakkan või kes minust saab, sest ma ei saa ise ka aru.
Olen tõsiselt hindama hakanud tervishoiu kõrgkooli ja kutsekoolide õpet. Õpetatakse seda, mida tulevikus oma ametis tõeliselt vaja läheb ja pole mingit probleemi kirjeldada oma tulevast tegevusala risti ja põiki. Kamaluga antakse praktikat, mis tegelikult peaks olema iga õpetatava eriala baasiks. TTÜ praktika pidi olema lihtsalt.. oma tundide täistegemine, sest tegelikult pole toidutehnoloogiat õppival tudengil halli aimugi, mis imeloom see toidutehnoloog on. Minul igaljuhul küll ei ole. Katsun oma poolteist aastat TTÜ vahet veel ära kõmpida, et siis bakatunnistus kuskile riiulile tolmu koguma panna ja pagar-kondiitriks õppima asuda. Ma juba kujutan ette, mida mu armsad esivanemad selle ülllitise peale ütlevad, aga ma ei suuda oma suhtumist muuta. Samas ei taha ma jälle üht kooli pooleli jätta - mööda külge see bakalaureuse kraad maha ei jookse. Decisions, decisions..
Praegu astun aasta pimedaima kuu suunas siiski optimistlikult. Saan rohkem maakodus käia, ees ootavad tellimused, mille taha tahaks küüned juba praegu lüüa, treeningud pakuvad jälle rõõmu ning toit, mida söön, ei sisalda enam seda, mis inimkehale hulganisti ebavajalikku juurde annaks. Loodan parimat.
Teie Triin
Eelmisest postitusest on möödas juba 2 kuud, leian end pidevalt imestamas, kui kiiresti aeg liigub. Kui täiesti aus olla, siis alustasin uut kirjutist juba nädal peale eelmist, kuid ei leidnud endast seda õiget tunnet, mis mind kirjasõnu ritta seadma lükkab. Mul peab olema sõltuvalt meeleolust õige koht ja tunne, et kirjutada, muidu ei tule asjast muud, kui üks kõige haledam pudru ja kapsaste kört, mida isegi lugeda ei taha, viimati siis veel teistega jagada. Alles nüüd võtsin varemalt valgesse trükitud laused lahti ja neid üle lugedes otsustasin - kas nüüd või mitte kunagi! Kui ma praegu endas pulbitsevat ei jaga, siis kas hakkab peagi kõik mõne logiseva kruvi vahelt välja ajama või lendab kogu kupatus laiali ja kes siis seda laga viitsib pärast koristada.
Mulle meeldis üks lause ühe blogija postituses: "20 päeva vaikust blogis, kuid mitte elus." See, kui inimene ei jõua kõike oma tegemisi maailmale kajastada, ei tähenda veel, et tema elu oleks seisma jäänud. Oh, ei! Elu paneb täiskiirusel edasi ning enne kui arugi saad, avad juba jõulukuuse all kingitusi ja vaatad, kuidas sadu eurosid uue aasta saabumise puhul taevasse lastakse.
Kuigi suve alguses siunasin end pidevalt, et sidusin end saatega "Eesti parim pagar", ei suuda ma praegu ära tänada nii iseennast kui ka kõiki teisi, kes mind telesse minema utsitasid. Asi polegi niivõrd selles, et mind peagi teleekraanil näha võib (see toob kõhtu kaunis õõnsa tunde), vaid selles, milliseid emotsioone ja inimesi ma endaga kaasa võtsin. Ma poleks elu sees julgenud loota, et see saade annab mulle palju rohkemat, kui võimalust oma 'harju kek' oskusi näidata. Sain juurde kõvasti julgust, kamaluga kogemust, kuid mis peamine - ma sain sellest saatest endale sõbrad! Ma pole kuigi hea sõprussidemete pidaja, kui inimesega vähemalt kord nädalas kokku ei puutu. Olen iseenda ja oma eluga sedavõrd hõivatud, et kahjuks ei leia alati aega, et tuttavatega väljaspool oma väikest mulli kokku saada või suhelda. Ka ei suuda ma end kõigile avada, mistõttu minuga kahekesi jäädes on piinlikud vaikused palju tõenäolisemad, kui elav vestlus. Seda enam mind üllatab, et praegu, kui võtetest on möödas juba peaaegu 3 kuud, me oma pagariseltskonnaga endiselt suhtleme ja aeg-ajalt kokkugi saame.
Pagarisaade pani mind nägema, mida ma tõeliselt elus teha tahan ning möödunud kuud on seda veelgi juurutanud. Oleme pagaritega väisanud praeguseks kahte koolitust, mis on mu küpsetamiskirele ainult õli tulle lisanud. Esimesene koolitus andis meile teadmisi ja oskusi, kuidas valmistada pulgakooke. Minu jaoks olid enne koolitust pulgakoogid nagu raketiteadus - ma olin lugenud retsepte, kuid polnud leidnud endas julgust neid teha. Mässa nüüd mingite pulkade ja glasuuridega - koogid jäägu lapikuks! Ma poleks saanud rohkem eksida, sest kuigi pulgakookide valmistamise juurde käivad väiksed nipid ja trikid, on neid teha tõeline lust ja rõõm. Sel sügisel on pulgakoogid olnud mu firmaküpsetis ning teen neid pea igal nädalal.
 |
| Elu esimesed pulgakoogid koolituselt |
 |
| Banaani pulgakoogid |
Teine koolitus oli pritstehnika. 6 tundi näpuharjutusi, krooniks oli pisike tordike, mille u poole tunniga kokku viskasime, muidu oleks Gemossist välja visatud. Õpitud sai palju kasulikku ning nüüd ei tahakski teha muud, kui ainult torte kaunistada.
 |
| Koolituse lõpptulemus |
 |
| Nüüd juba 2 |
Sel sügisel olen vaikselt algust teinud ka tellimuste täitmisega. Minu päris esimene tellimustort jääb ilmselt eluks ajaks meelde, ka vastukaja sellele oli väga hea ja südantsoojendav. Tegija kõrvadele pole miski rõõmutoovam, kui teiste rõõm tegija toodetest. Vaikselt olen saanud nii pulgakookide kui muude kookide tellimusi. Hetkeks olen teinud ka sefiiritorti ja red velvetit. Enne sefiiritordi tellimust polnud ma kunagi sefiiri ise valmistanud, katsetusena valmisid seega sefiirikorvikesed, hiljem tort. Mul on nii kahju, et enne seda tellimust pritstehnika koolitust polnud läbinud - oleks saanud teha midagi palju-palju ilusamat! Samas jäi ka esimene tort päris kena. Viimasel korral maakodus käies meisterdasin samuti sefiiritordi, vanematele üllatuseks. See sai hoopis teistsugune.
 |
| Elu esimene tellimustort |
 |
| Mustika-banaani-kohupiimatort enne kreemiga katmist |
 |
| Härra sünnipäevatort |
 |
| Härra sünnipäevatort |
 |
| Esimene sefiiritegu - sefiiriroosike |
 |
| Elu esimene sefiiritegu |
 |
| Elu esimene sefiiritegu |
 |
| Tellimus - red velvet ehk punane sametkook |
 |
| Kodune sefiiritort |
 |
| Kodune sefiiritort |
 |
| Kodune sefiiritort |
 |
| Red velvet tassikoogid külaskostiks |
Kuigi olen nautinud küpsetamist täiel rinnal, on muud tegemised mu elus olnud kergelt öeldes tagaplaanil. Korter, mida täie auruga remondime, on nõudnud palju aega, mistõttu oleme kahe kuu jooksul maale jõudnud vaid 3 korda - väga masendav. Jäime ilma seenelkäimistest, mahlateost ja muudest hüvedest, mis sügisese taluelu juurde kuulub. Ma armastan oma maakodu ning sellest pikalt eemalviibimine mõjub rängalt. Mul kadus igasugune motivatsioon ja tahe korralikult toituda ja trennis käia, kõik ajas närvi, kodus lokkas korralagedus, söögitegemine tundus tüütu kohustusena. Linn on närviline ja rõhuv ning ma tunnen tõsiselt kaasa inimestele, kel pole maakohta, kuhu põgeneda. Kuidas ma tean, et allakäik oli just pika maakodust eemalviibimisega seotud? Väga lihtne. Käisime möödunud nädalavahetusel maal ja tagasi tulles tundsin end nagu äravahetatuna. Tahan teha ja toimetada, kokkamine pakub taas rõõmu ning trenni tegemine kuulub igapäevaelu juurde. Kaal, mis vahepeal suutis hirmuäratavate numbriteni jõuda (86), on vaikselt kukkumas, mis on kõige paremaks motivaatoriks üldse.
Samas üks asi, mille juurde ma veel tõusuteed pole leidnud, on kool. Sellest hetkest, kui sain aru, et minu tulevik kuulub küpsetamisele, tundub TTÜ kuidagi valena. Kui ma oleks peale gümnaasiumi lõpetamist teadnud, et mu südant rõõmustab enim tortide ja erinevate hõrkude maiuste valmistamine, oleksin kohe pagar-kondiitriks õppima läinud. Aga ei. Mul oli vaja kõigepealt end ämmaemanduses proovile panna ning siis hullumoodi tuupida, et saada TTÜsse pääsemiseks vajalikud matemaatika eksami punktid kokku ning nüüd enesele teadvustada, et ma ei saa endiselt aru, mida ma õpin. Kui esimene aasta oli selline 'uus ja huvitav', sain pea püsti ringi käia ja tuututada, et käin TTÜs ja olen selle üle kuradima uhke, siis nüüd, olles teise aasta üliõpilane, on see entusiasm mind hüljanud ja kahtlen aina sügavamalt kõiges, mida ülikool oma kasvandikele pakub. Olles suhelnud kolmanda aasta üliõpilastega, ei tundu tulevik sugugi helgem. Minupoolne TTÜ kolme aasta lahterdus: 1. aasta oled entusiastlik, motiveeritud ning sind innustab teadmine, et peagi saabuvad erialaained. 2. aasta saad vaid füüsikat, matemaatikat ja keemiat ning vaikselt kortsutad kulmu - kuhu jäid erialaained? 3. aasta teed oma bakatöö ja lõpetad, naeratad ning taipad sisimas, et sulle keerati lihtsalt käru. Kõige rohkem mind häiribki asjaolu, et ma ei oska oma õpitavat eriala kirjeldada. Kui keegi küsib, mida õpin, vastan enamjaolt, et keemiat. Kui vastan toidutehnikat-ja tootearendust, tunnen piinlikkust, et ei oska ma öelda, mida ma lõpuks tegema hakkan või kes minust saab, sest ma ei saa ise ka aru.
Olen tõsiselt hindama hakanud tervishoiu kõrgkooli ja kutsekoolide õpet. Õpetatakse seda, mida tulevikus oma ametis tõeliselt vaja läheb ja pole mingit probleemi kirjeldada oma tulevast tegevusala risti ja põiki. Kamaluga antakse praktikat, mis tegelikult peaks olema iga õpetatava eriala baasiks. TTÜ praktika pidi olema lihtsalt.. oma tundide täistegemine, sest tegelikult pole toidutehnoloogiat õppival tudengil halli aimugi, mis imeloom see toidutehnoloog on. Minul igaljuhul küll ei ole. Katsun oma poolteist aastat TTÜ vahet veel ära kõmpida, et siis bakatunnistus kuskile riiulile tolmu koguma panna ja pagar-kondiitriks õppima asuda. Ma juba kujutan ette, mida mu armsad esivanemad selle ülllitise peale ütlevad, aga ma ei suuda oma suhtumist muuta. Samas ei taha ma jälle üht kooli pooleli jätta - mööda külge see bakalaureuse kraad maha ei jookse. Decisions, decisions..
Praegu astun aasta pimedaima kuu suunas siiski optimistlikult. Saan rohkem maakodus käia, ees ootavad tellimused, mille taha tahaks küüned juba praegu lüüa, treeningud pakuvad jälle rõõmu ning toit, mida söön, ei sisalda enam seda, mis inimkehale hulganisti ebavajalikku juurde annaks. Loodan parimat.
Teie Triin
Kommentaarid
Postita kommentaar