Pagarisaade - pros and cons

Viimasest postitusest on taas tänamatult palju aega möödas. Täiesti saan aru, kui mul on null lugejat, sest peas lähevad enne juuksed halliks, kui Triin söandab taas oma lugejaid postitusega kostitada.
Möödunud kuud on olnud vast kõige kiiremad ja toimekamad mu elus, suuresti tänu hulljulgusele, mis sundis mind osalema saates "Eesti parim pagar". Minu jaoks on saade juba ammu läbi ning vaatajad ei pea enam küüsi närides vahtima, kas Triin saab edasi või mitte. Sel nädalal linastus aga finaalsaade ning sellega sai küpsetamishooaeg punkti. Mul oli tegelikult plaan peale igat saadet kirjutada, mis tegelikult toimus ning millised on minu emotsioonid, kuid kuna tegu on siiski minuga, see plaan ilmselgelt täide ei läinud. Kui ma praegu püüaks kõik saated üles tähendada, võiks selle hiljem ilmselt raamatuna trükki anda ning kui ausalt öelda, siis hakkavad need mälestused juba hägustuma. Eks vanust ole ka palju. Siiski mõtlesin, et võiks mingid punktid kirja panna. 

+Võtteperioodil oli kogu võttegrupp väga mõnus ja toetav. 
+ Süüa anti väga hästi. Valmitatud road kõik maitstud, suunati meid veel sööma. Pole ime, et saate ajal 4 kilo juurde võtsin.
+ Kohtunikud üllatasid mind. Jälginud eelmisi hooaegu, tundusid Ants ja Angeelika mulle hirmutavad. Nagu Punamütsike kardab kurja hunti, nii kartsin ka mina oma kätetööga nende ette astuda. Mis aga selgus, oli see, et nad on täiesti tavalised inimesed. Äärmiselt sõbralikud ja soojad, karta polnud küll mingit mõtet. Muidugi, vahel nad ütlesid asju, mis meele mõrudaks tegid, aga selleks oli alati põhjus. Seega inimesed, kes te ütlete nende kohta õelaid asju, saage persoonidega kõige pealt tuttavaks, siis hakake haukuma!
+ Kivisaar. No super kuju! Kommentaariume lugedes hämmastab mind tõsiasi, et inimestele ta saatejuhina ei meeldi ning neid häirivad asjad, mis mulle kui osalejale sugugi vastukarva polnud. Tema legendaarne "käpad püsti!".. No mis selles siis nii halba on? Alari aitas alati, kui vaja oli, andis tuge ning ajas naerma. Ja endiselt vajub mul mokk töllakile, kui mõtlen nende meeletute koguste Limpa limonaadi peale, mida ta niigi magusate kookide allaloputamiseks jõi..
+ Meil oli piisavalt pause. Kuigi võttepäevad olid pikad, oli meil vahepeal piisavalt aega, et end koguda.
+ SÕBRAD! Saatesse minnes polnud mul kavaski kellegagi sõbruneda. Olen väga halb sõprussidemete pidaja, kui inimest vähemalt kord nädalas ei näe. Seega mind üllatab täiega, et me tõesti siiamaani suhtleme! Oleme käinud koos mitmetel koolitustel, kuhu ma ilmselt üksi poleks jalgagi tõstnud. Sügise alguses käisime koos Kristiina, Stani, Marleeni ja Raunoga pulgakookide koolitusel, millest sai üks minu võtmeküpsetisi. Mõni aeg hiljem võtsime Kristiina ja Staniga ette pritstehnika koolituse, kus sai selgeks, et pole see kreemi pritsimine nii õudne midagi! Enne jõuluaega käisime veel Staniga pitsiliste piparkookide tegemist õppimas - taas sai sellest üks mu kirgi! Jõulude eel pidin end segi triibutama ja täpitama, aga armastan glasuuriga mässamist väga! Alles hiljuti võtsime Rauno, Kristiin ja Staniga ette hullumeelse teekonna Tallinnast Võrru, et minna õppida šokolaadi hingeelu. Peab ikka olema peast väheke nihkes, et ärgata laupäeval kell 6 hommikul, et sõita Võrru šokolaadi koolitusele.. 
+ Meeletu kogemus. Olen saanud juurde kõvasti julgust ning ka köögis käivad "käpad" kiiremini. Samuti pole ma ekraanil näidatava suhtes enam nii sinisilmne kui varem, sest see on uskumatu, kui siiralt jäädakse uskuma seda, mida meedia rahvale vahendab.
- Peale esimest saadet tundsin vajadust kirjutada toimetajale - miks ei näidatud minu koduklippi? Kas ma selle pärast paanitsesingi mitu päeva, emps pidevalt kuklas hingamas ja närvitsemas, et see lihtsalt ära jätta? Materjali võeti üles terve tunni vältel, selleks sõideti Tallinnast Mustlasse, for god's sake! Poleks olnud midagi hullu, kui ära oleks jäänud ka kellegi teise klipp, kuid mina olin ainus. Sain vastuseks, et selline see telemaastik on - kõik ei mahu. Nojah. Võtnud siis 11 osalejat saatesse, kui kaheteistkümne jaoks aega ei jagu! 
- Montaaž. Kahjuks on lood nii, et inimesed ei taha kokandussaates näha naistekätši või süljepildumist ja pisaraid. Inimesed tahavad näha küpsetamist, tahavad saada häid nippe ja meelelahutuslikku huumorit, mis ei väljendu kellegi teise üle naermisena. Kurb.
- Lisa eelmisele punktile. Enne oma väljalangemissaadet selle õnnetu kringliga põdesin vaid selle pärast, kui palju ma seal tönnisin. Rahvale aga peeti paremaks näidata mu suuvärki. Jah, tõesti, ma kipun vanduma, kui mul köögis midagi pekki läheb, aga no olgem ausad, kes seda ei tee?! Ma pole enese sisse elaja, vaid kui mul on vaja mingi emotsioon välja elada, siis ma teengi seda! Ma ei mäletanud absoluutselt, et sellist kõnepruuki kasutasin. Aplaus monteerijale - sa leidsid kõik mu ropendamiskohad üles. Mitte väike polnud mu ehmatus, kui nägin Õhtulehe internetiväljaandes trükitud pealkirja: "Pisarad ja roppused! Pagarisaatest langes välja Triin!" No tere talv! Loomulikult olin püüdnud end ette valmistada ebameeldivateks meediakajastusteks, kuid kui see pasarahe mulle päriselt kaela tuli.. see oli kergelt öeldes vastik. Lugesin neid õelaid kommentaare. Alguses naersin, pärast tönnisin nagu titt. Siin on mul väike üleskutse inimestele, kes armastavad igale poole oma võluvaid kommentaare jätta: enne, kui teie sõrm vajutab nupule, mis teie kommentaari avalikustab, püüdke end panna selle inimese olukorda, kelle pihta te oma sõnavalingu suunate. Ja siis kujutage ette, kuidas teie end tunneksite, kui enda kohta neid samu sõnu loeks, mida praegu teele kavatsete saata. Ei oleks ju meeldiv?
- Keskenduti rohkem neile, kellel midagi pekki läks, mitte neile, kel asjad pea perfektselt välja kukkusid.
- Lõpuks jäigi selgusetuks, mida siis õieti hinnatakse? Kui mina lendasin saatest välja vaid seetõttu, et mu kringli täidis polnud see, mis ta oleks pidanud, kuigi pärmitaigen ise küpses kenasti ja ka maitses hästi ja tehnilises ülesandes sai saavutatud lausa 2. koht, siis mida see näitab? Samas mõnes teises saates serveeriti mitmel korral saiakeste asemel mingeid saapataldu, aga inimene jäeti sisse. Väljasaatmised olid üldjuhul segadust tekitavad ja ebaõiglased, ning ma ei räägi vaid endast.

Loomulikult võiksin ma rääkida veel kõigest pikalt ja laialt, kuid mõningad asjad peavad jääma saladuseks. Vähemalt mõneks ajaks..
Siiski, kui ma saaksin aega tagasi keerata, ei muudaks ma midagi. Saavutasin ju väga tubli koha, jõudsin kümnest saatest seitsmendasse - tõsiasi, mida ma poleks endast ilmaski uskunud. Teadmine, et olen Eesti kuue parima kodupagari seas, teeb südame soojaks. Ja need inimesed. Nende nimel oleks ma valmis selle kadalipu veel 10 korda läbi tegema. Kuigi oli asju, mis jätsid kergelt öeldes s*tamaitse suhu, oli kogemus seda väärt. Ja kindlasti ei küpsetaks ma praegu nii palju, kui poleks saates osalenud. Võite tänada pagarisaadet, kui minu käest torti või muud suupärast tellima satute.

Teie Triin