Jätame talveaja ära, eks?

Tundub, et kirjutamistuhin mind veel hüljanud pole. Mõtted ajavad üksteist pidevalt taga. Vahel kõndideski kujutan end klaviatuuri klõbistamas ette. Teemasid, millest kirjutada, on samuti nii meeletult palju, et ei oskagi kusagilt alustada.

Praegu liigume mööda Tallinn-Tartu maanteed kodu poole. Mis saaks päeva veel positiivsemaks muuta? Ma pääsen linnast! Ja mis veel parem – kevad näitab vaikselt oma ninaotsa. Jep, öösiti murrab talv taas esiplaanile, kuid kevadine päike muudab päevad nii mõnusalt valgeks ja soojaks, et tahaks juba randa päevitama minna.. Umbes selle hetkeni, kui esimene külm tuuleiil külmavärinad üle kere laiali saadab. Pean pidevalt mõtlema, mida õigupoolest selga panna, sest soe talvejope kisub kere palavaks ja siis ma kõnnin mööda linnatänavaid, nägu punane nagu tomat, hing ihkamas jopet teeveerde uut talve ootama visata. Suht karm suhtumine jope suhtes. Samas vana hea nahktagi praegu küll mu koguka kere ümber ei mahu. Hah, leidsin mõned toredamad klõpsud, mille poole püüelda. Hah, ma olin ikka selline kribu! Aasta 2016 ja 75kg.

On teiega kunagi nii juhtunud, et kõnnite uksest välja päikesepaistesse ning vägisi kisub naeratuse suule? Minuga on praegu pea iga päev niimoodi. Täna koolist koju kõndides kuulasin klappidest oma lemmikmuusikat (linnas peale automüra ei kuule nagunii mitte midagi) ning vahtisin muudkui ümbrust, napakas õnnelik naeratus näol. Nii mõnigi inimene silmitses mind, nagu oleks patt tunda rõõmu sellisest lihtsast asjast, nagu päikesepaisteline ilm Eestimaa varakevades. Või siis arvasid nad, et olen midagi põnevat suitsetanud. Üldse tundub olevat vale naeratada, kui tegu pole just reaktsiooniga kuuldud naljale. Nossikuga tiirul käies kõndis mulle kolmapäeval vastu täiesti võõras meesterahvas, riietatud täpselt korralikuks tervisekõnniks sobivalt. Tema juuksed olid hallikirjud, nägu võrdlemisi pruun. Tema näojooned ei viidanud kuidagi sellele, et tema juured võiksid olla Eestis, aga mitte selle pärast pole ta mul eredalt meeles. Juba eemalt nägin tema teistsugust näoilmet. Silmad särasid, valged hambad välkusid naeratuses. Lähemale jõudes ei pööranud ma pilku ära nagu tavaliselt, vaid vaatasin talle otsa. Ta naeratas laialt ning ütles kerge aksendiga ja uhkelt: “Tervist!” Mul polnud kahjuks aega talle korralikult vastata. Naeratasin vastu ja noogutasin. Oleks ometi rohkem selliseid toredaid inimesi, kes tunnevad uhkust selle üle, et oskavad Eesti keeles võõraid inimesi tänaval tervitada. Või et neil oleks üldse julgust seda teha.

Mulle tundub, et koos kellakeeramisega pöördus ka mu sisimas miski. Tunnen end teisiti, tahan olla tubli ja toimekas. Võtsin pühapäeval köögis ette lausa suurpuhastuse. Ma pole kuigi agar koristaja, seega oli see suur asi. Leidsin kapist selliseid asju, millest mul aimugi polnud. Ma ei lase trenne üle, ei tunne tarvidust oma emotsioone mingi jama söömisega taltsutada, ei lähe lihtsate mõttetute asjade peale närvi. Tundub, et olen läbi ja lõhki suveaja inimene. Armastan valgeid hommikuid ja päikesepaistelisi õhtuid. Sel nädalal on iga päev päike taevas siranud ning see on piisav, et rõõmus olla. Ma pole kunagi varem pimedale talveajale mõeldes vastumeelsust tundnud – pole mõtet põdeda asjade üle, mille üle inimkäel kontroll puudub. Ilm on üks neist, sest vahet pole, mis ilm on – niikuinii on mingisugune ilm. Mu empsi kuldsed sõnad. Aamen. Samas, kui mu mõtted praegu sellele rõskele ja pimedale ajale liiguvad, käivad minust läbi hirmujudinad. Võib-olla on asi selles, et tegu on olnud emotsionaalselt väga raske talvega. Või siis käis minus eelmisel aastal läbi jõnks, mis määras ära, et ma ei suuda normaalselt talveajal funktsioneerida. No tore on.

Sel nädalal olen iga päev MyFitnessi väisanud. Esmaspäeviti võib mind üldjuhul kell 18.45 Ülemistel Kristiina juhendatavas BodyAttacki trennis näha, kuid sel nädalal stalkisin teda hoopis Mustamäel Total Body Hiit tunnis. Teisipäeval kujutasin ette, et olen elukutseline poksija ja lõin BodyCombati tunnis kõik negatiivsed mõtted nokauti. Ma polnud selles tunnis pool aastat käinud ning tõsiasi, et treener minu piletit võttes ütles: “Ohhoo, tore sind näha! Sul on pikem paus sisse jäänud!” , tegi meele rõõmsaks – mu molu oli kellegile meelde jäänud. Igal juhul on Combat endiselt üks mu lemmiktrenne ning olen eesmärgiks võtnud ühel päeval ka päris poksitrenni minna. Seda ilmselt siis, kui mul pole enam “kõige suurem inimene ruumis” kompleksi, mis mulle nii mõneski olukorras pidurit paneb. Paratamatult võrdlen ennast vaalaga, kui olen poole aastaga 15kg juurde võtnud.

Kolmapäeval võtsin rahulikumalt ning juba kolmandat nädalat järjest väisasin BodyBalance treeningut. Tundub küll megalihtne treening, kuid naha võtab märjaks ikka ja tegelikult on aegajalt vaja ka midagi rahulikumat teha ning lõdvestus tunni lõpus on kui kirss tordil. Kui koguaeg Attackis tõmmelda või Combatis hingetuna vehkida, siis paratamatult ühel hetkel võib kehal sellest üle visata ja ta naelutab su pikali voodisse ning saadab su kõigi oma hirmraskete trennidega põrgusse.

Täna otsustasin enne pühi maal minna ringtreeningusse. No oli see vast treening! 11 harjutust, 3 ringi ja mina olin täiesti läbimärg. Pärast seda pidasin tükk aega aru, kas äkki kasutada kooliminekuks ühistransporti, sest jalad kippusid omavahel sõlme minema, kuid ilm oli nii ilus, et tundus patt seda bussisõidule raisata.

Vastupidiselt talvele, mil ma pea igapäevaselt bussi kasutasin, väldin ühistransporti praegu igal võimalikul juhul. Mitte, et mul midagi konkreetselt selle liikumismooduse vastu oleks – kui ma peaksin linnas valima auto või bussi vahel, valiksin bussi. Oma jalad on aga kõige kindlamad. Liiguvad täpselt nii kiirelt, nagu ise nad liikuma paned ning ei pea põdema, kui ühte kohta hiljaks jäädes hilined järgmisse mitmekordselt. Oi, kui närvi ajasid mind olukorrad, mil bussi sõidugraafiku järgi oleksin pidanud ideaalselt kooli jõudma, aga kahjuks on nii, et kui üks buss hilineb, paneb järgmine sul põhimõtteliselt nina alt minema ja kedagi ei koti, et tegelikult polnud sa ise süüdi. Seega käisin ma sel nädalal kõik oma käimised jalgsi. Lisaks sellele olen ma Nossikut piinanud pikkade jalutuskäikudega. Õismäe ümbruses on palju kergliiklusteid, mis annavad võimalusi jalutustiire mitmekesisemaks muuta. Seega käime 6-8 kilomeetristel ringidel, mis päikesepaiste saatel lähevad linnulennul. Jalad hakkavad taas pikemate vahemaade läbimisega harjuma, kuigi õhtuti on need vaesekesed omadega ikka päris läbi ning kui trennides saab jalgadele kükkide või väljaastete või muu sarnase piinamisvõttega lisavalu  antud, kipuvad lihased mingil põhjusel kergelt krampi minema. Notsu on muidugi rõõmus, kuigi tundub, et jalutuskäikude pikenedes on ka tema söögiisu kasvanud – tüüp ainult sööks!

Saan uhkusega üle väga pika aja öelda, et olen terve selle nädala Fitlapi taktis söönud! Tegin esmaspäeval neljaks päevaks õhtusöögi – mee ja sinepiga maitsestatud kana kintsuliha, kõrvale täisterakuskuss. Igal hommikul keetsin putru. Mul on kodus vist kõik variandid pudruhelbeid, mida Fitlap pakub. Lemmikuks on hirsihelbed. Lõunaks oli kas müsli jogurtiga või omatehtud leivast singivõikud. See leib oli vist ainus, mis täpselt kavas polnud, aga kammoon, ma oleks loll, kui enda hoole ja armastusega valmistatud leiba ei sööks! Isegi siis, kui see natuke mage sai. Kahtlustan, et ülejäänud nädal maal nii lilleliselt ei lähe, sest nagu minevik näitab, läheb maal olles kava jälgimine pea alati lappama. Samas, kui ma ise suudan ahvatlustele vastu panna ning teen endale taas mitmeks päevaks toidu valmis, ei tohiks probleeme tekkida. Ema ütles ka, et neil on seal suhkruallergia, niiet tordid/koogid jäävad ära. Võtsin linnast kaasa raamatu “Magusaga kaalust alla” – ilmselt teen sealt miskit pühadelauale.

Väike kaaluaruanne – 18. Märtsil näitas kaal mulle armutult numbrit 96. Päris õudne, eks? Tänaseks hommikuks on kaal pisut leebunud ning praegu piinan maad oma jalge all 94,2kg-ga. Pole küll palju maha läinud, aga midagi ikka, eriti kui arvestada, et üle-eelmisel nädalal oli mul kavapäevi ainult üks, eelmisel nädalal kaks ja alles sel nädalal olen suutnud kindlameelsust säilitada.

Igal juhul loodan, et kevad varsti oma täies hiilguses talve oma troonilt minema kihutab, ilmad soojemaks lähevad ja päike meid maha ei jäta ning ise suudaks sama kindlameelselt tervislikuma elu nimel tööd teha! 4 päeva tublidust on alles pisike ja ebakindel seeme, kuid loodan, et peagi on sellest seemnest midagi tugevamat kasvamas. Võiks ju ikka suvel oma vanu riided kanda, et ei peaks kogu oma suvevarustust suuremate hilpude vastu välja vahetama.