Jep, ma olen veel elus
Hei!
Olen endiselt siin, endiselt elus. Tean, seda on raske uskuda, kuna ma pole mitu kuud sõnagi Teiega jaganud. Täiesti andestamatu, eks ole. Ei, tegelikult ei pea ma oma kirjutamisoskustest ja üsna hallikirjust elust nii palju lugu, et arvaksin, et te ei ela seda üle, kui ma kirjutamast lakkan.
Ütleme nii, et mul on peas kõik nii sassis ja korrast ära, et millegi korraliku vorpimine siia keskkonda tundus võimatuna. Tunnistan, mitmeid kordi olen alustanud, aga kuna ma olen oma kirjatükkide suhtes üsna pirtsakas, siis olen võimeline ära kustutama terve postituse, kui selle ülelugemine minus mingit erilist tunnet ei tekita. Seega võite süüdistada mu pirtsperselikku loomust.
Mis siis on saanud sellest punkarivälimusega Triinust, keda igal kolmapäeval teleekraanil näha võis?
Punkarivälimusega Triin on isegi rohkem punkarivälimusega kui enne. Tõsi, nii hullumeelseks ma vist oma soenguga enam ei lähe, kui saate perioodil. Kui ma oma siniseks võõbatud juuksetuti ja siilipeaga esmaspäeva õhtul trenni ilmusin, ütles Kristiina, et noh, see pole ju üldse hull. Pidin tunnistama, et nii see tõesti on. Kui oled oma ekstsentrilisuse lati juba taevani keevitanud, ei raba enam millegi nii lihtsaga kui üleni sinine karvkate pealael. Tegelikult oli meil juuksuriga hoopis teine plaan, kuid nagu alati, lõpptulemus on alati juhuse otsustada. Proovisime mu lühikesi, peaaegu olematuid juukseid roosaks võõbata. Mõned inimesed mõtlevad praegu - Triin ja roosa? Mis universumis? Ilmselt arvas ka värv nii, sest tee või tina, aga ei jäänud peale ning ma nägin oma nahavärvi siilipea ja must-sinise tukaga isegi enda kohta napakas välja. Mis seal ikka, tõmbasime heledama sinisega uuesti juuksehakatised üle ja siin ma olen - täiesti sinine, nagu südasuvine rukkilill.
Tunnen, et olen viimasel aastal hakanud aina enam mõtlema, mida ma tegelikult elult ootan või kes ma tegelikult olen. Esimesele küsimusele olen juba mõningad vastused leidnud, teisega pean ilmselt kuldse keskeani vaeva nägema ja ei saa siis ka päriselt sotti. Kohati on mul tunne, et elan läbi hiljaksjäänud teismeiga, millest õigel ajal justkui liueldes üle sõitsin. Vanemad ei pidanud minuga kurja vaeva nägema - kuigi pean tunnistama, et oli olukordi, kus isegi mina oma tegude tõttu häbi tundsin -, pidudel käisin haruharva ning gümnaasiumiaastatel võis mind täiesti normaalse välimusega ringi kondamas näha. Mul oli põhikooliajal oma "värvikas" periood, kus kandsin peamiselt musta ning ketikolin saatis mind pea igal pool, kuid teatud inimese kadumine minu elust pani sellele 'punkti'. Või peaksin ütlema 'koma', sest näib, et see stiil mind hüljata ei kavatse, kuigi proovisin ise sellega lõpparve teha. Nüüd olen omadega taas selles 'mustas augus', kus mind väga harva mingit teist tooni riietega avalikkuses ringi liikumas võib näha. Viimane poeskäik lisas vaid õli tulle, kui leidsin end ostmas peaasjalikult tumedaid rõivaid. Mis teha, mulle meeldib selline 'badass', raskem stiil, kui kaugelt vaadates peab veidike aru pidama, kas vastutulija on mees või naine. Võib-olla on see minu mooduseks endale barjäär ümber ehitada, samas endale meeldib mõelda, et eristun massist. Seega, välimuse poolest võib mind kõrvuti seisma panna oma mineviku minaga. Samas tunnen ma, et ma pole kaugeltki see inimene, kes ma olin aasta eest. Tean, inimene pole ka päris sama, kes ta oli eile, kuid tunnen, et minuga on toimunud suuremad muutused, millest nii mõnigi pead vangutama paneb.
Ma mõtlen palju rohkem iseendale. Mida mina tahan või mis mulle minu enda meelest hea on. Selle käigus kipun aga unustama inimesed enda ümber. Kaldusin varem rohkem teiste pärast muretsema, kuidas oleks neil hea ning mida mina saaksin teha, et neil hea oleks. Olen alati olnud individualist, kuid varem suutsin selle külje endas tahaplaanile jätta. Viimasel ajal trügib see aga pahatahtlikult esile, vahel väga valusalt.
Elu on olnud kordades stressirohkem, kui see mulle meeldiks. Võib-olla on asi remondijärgus korteris elamises, koeraga kui uue pereliikmega harjumises või selles, et olen mõistnud, et TTÜ pole minu jaoks. Jah, ma käin selle kindlasti lõpuni, kuid magistrisse ei läheks ma isegi peale makstes. Ma pole lihtsalt sellise kuiva teooria inimene, kes lihtsalt ahmib endale kõik need teadmised sisse ja oksendab siis läbi seedimata kõik eksami ajal välja. Ma pole kaugeltki see priimusõpilane, kes gümnaasiumiajal ning kadestan sügavalt neid inimesi, kes pidid heade hinnete saamiseks vaeva nägema. Nemad vähemalt oskavad õppida, samas kui minu tähelepanu kipub koguaeg selle kuiva tuupimise juures hajuma ning lausa väevõimul tordimaailma sukelduma.
Võib-olla on ka kogu see stress põhjuseks, miks olen oma KMI I rasvumisastmesse söönud. Kohati võinuks arvata, et Triinu kingitus Eesti sajandaks juubeliks saab kaalunumber 100, millest mul praegu paar tühist kilogrammi puudu jääb. Söön lihtsalt meeletult ning kui mul poleks Kristiinat, kes mind trennis utsitab käima, ei jõuaks ma ka treeningsaali. Ma ei suuda välja mõelda, kust ma võtsin selle sihikindluse, millega ma ilusal 2016 aastal saavutasin kaalunumbri 73. See kevad oli ilus - sain Tervishoiu kõrgkooli praktikaid teha oma kodukandis, nautida aega pere seltsis ning kaal alanes justkui iseenesest. Suutsin joosta pikki vahemaid, olin enda üle uhke. Võib-olla oligi asi selles, et olin õnnelik. Sain olla seal, kus mu süda päriselt pesitseb. Nüüd olen ma siin, Tallinnas - linnas, kust tahan pageda niipea, kui võimalus avaneb. Südames on pidev rahulolematus ning kuigi püüan mõelda positiivsemalt ja vähem vinguda, leian end siiski õnnetuna kaugusse vahtimas, peas mõte: mis oleks, kui..? Mind on tabanud täielik segaduse ajajärk, kus püüan leida oma kohta selles elus. Inimesed, kes peaksid olema ammu unustatud ja mahakriipsutatud, kummitavad mind täie rauaga ja ma ei suuda sellele vastu hakata.
Okei, see kiskus üsna melanhoolseks. Samas, tunne on kuidagi palju kergem, kui oled saanud oma s*ta teistele pähe valada. Kas see toob nüüd Teile kergustunnet, selles ma kahtlen, aga olen piisavalt isekas seda tegemaks.
Et postitusele helgem punkt panna, jagan Teiega oma nimekirja mõningatest asjadest, mida tahaksin lähima 10 aasta jooksul ära teha:
* Tervislik kaal - praegune kehakaal seda kindlasti pole.
* Leida oma stiil - liigun vaikselt sinnapoole.
- Lasta end täis tätoveerida - okei, nii hull asi ei ole, aga kena osa seljast ja kätest võiksid tindiga tutvust teha küll.
- Needid - peale naba võiks ka midagi muud ära rõngastada.
* Areneda tordimaailmas - tippu ei jõua ma ilmselt ei selles ega järgmises elus, kuid tahaks ka end tordimeistriks nimetada.
* Lõpetada ükskord see neetud baka - ja panna see paber kapile tolmu koguma.
* Teha A-kategooria juhiload ning sellega koos hakata mööda maanteid juba kaherattalise parima sõbraga kihutama - võrriga, mis kuuri all seisab, seda kahjuks teha ei saa.
* Luua oma firma - kaks korda võite arvata, millises valdkonnas.
* Kolida Tallinnast ära - eelistatavalt Viljandi-või Tartumaale. Minu süda on põldude ja metsade vahel.
* Olla koos oma inimesega
Olen endiselt siin, endiselt elus. Tean, seda on raske uskuda, kuna ma pole mitu kuud sõnagi Teiega jaganud. Täiesti andestamatu, eks ole. Ei, tegelikult ei pea ma oma kirjutamisoskustest ja üsna hallikirjust elust nii palju lugu, et arvaksin, et te ei ela seda üle, kui ma kirjutamast lakkan.
Ütleme nii, et mul on peas kõik nii sassis ja korrast ära, et millegi korraliku vorpimine siia keskkonda tundus võimatuna. Tunnistan, mitmeid kordi olen alustanud, aga kuna ma olen oma kirjatükkide suhtes üsna pirtsakas, siis olen võimeline ära kustutama terve postituse, kui selle ülelugemine minus mingit erilist tunnet ei tekita. Seega võite süüdistada mu pirtsperselikku loomust.
Mis siis on saanud sellest punkarivälimusega Triinust, keda igal kolmapäeval teleekraanil näha võis?
Punkarivälimusega Triin on isegi rohkem punkarivälimusega kui enne. Tõsi, nii hullumeelseks ma vist oma soenguga enam ei lähe, kui saate perioodil. Kui ma oma siniseks võõbatud juuksetuti ja siilipeaga esmaspäeva õhtul trenni ilmusin, ütles Kristiina, et noh, see pole ju üldse hull. Pidin tunnistama, et nii see tõesti on. Kui oled oma ekstsentrilisuse lati juba taevani keevitanud, ei raba enam millegi nii lihtsaga kui üleni sinine karvkate pealael. Tegelikult oli meil juuksuriga hoopis teine plaan, kuid nagu alati, lõpptulemus on alati juhuse otsustada. Proovisime mu lühikesi, peaaegu olematuid juukseid roosaks võõbata. Mõned inimesed mõtlevad praegu - Triin ja roosa? Mis universumis? Ilmselt arvas ka värv nii, sest tee või tina, aga ei jäänud peale ning ma nägin oma nahavärvi siilipea ja must-sinise tukaga isegi enda kohta napakas välja. Mis seal ikka, tõmbasime heledama sinisega uuesti juuksehakatised üle ja siin ma olen - täiesti sinine, nagu südasuvine rukkilill.
Tunnen, et olen viimasel aastal hakanud aina enam mõtlema, mida ma tegelikult elult ootan või kes ma tegelikult olen. Esimesele küsimusele olen juba mõningad vastused leidnud, teisega pean ilmselt kuldse keskeani vaeva nägema ja ei saa siis ka päriselt sotti. Kohati on mul tunne, et elan läbi hiljaksjäänud teismeiga, millest õigel ajal justkui liueldes üle sõitsin. Vanemad ei pidanud minuga kurja vaeva nägema - kuigi pean tunnistama, et oli olukordi, kus isegi mina oma tegude tõttu häbi tundsin -, pidudel käisin haruharva ning gümnaasiumiaastatel võis mind täiesti normaalse välimusega ringi kondamas näha. Mul oli põhikooliajal oma "värvikas" periood, kus kandsin peamiselt musta ning ketikolin saatis mind pea igal pool, kuid teatud inimese kadumine minu elust pani sellele 'punkti'. Või peaksin ütlema 'koma', sest näib, et see stiil mind hüljata ei kavatse, kuigi proovisin ise sellega lõpparve teha. Nüüd olen omadega taas selles 'mustas augus', kus mind väga harva mingit teist tooni riietega avalikkuses ringi liikumas võib näha. Viimane poeskäik lisas vaid õli tulle, kui leidsin end ostmas peaasjalikult tumedaid rõivaid. Mis teha, mulle meeldib selline 'badass', raskem stiil, kui kaugelt vaadates peab veidike aru pidama, kas vastutulija on mees või naine. Võib-olla on see minu mooduseks endale barjäär ümber ehitada, samas endale meeldib mõelda, et eristun massist. Seega, välimuse poolest võib mind kõrvuti seisma panna oma mineviku minaga. Samas tunnen ma, et ma pole kaugeltki see inimene, kes ma olin aasta eest. Tean, inimene pole ka päris sama, kes ta oli eile, kuid tunnen, et minuga on toimunud suuremad muutused, millest nii mõnigi pead vangutama paneb.
Ma mõtlen palju rohkem iseendale. Mida mina tahan või mis mulle minu enda meelest hea on. Selle käigus kipun aga unustama inimesed enda ümber. Kaldusin varem rohkem teiste pärast muretsema, kuidas oleks neil hea ning mida mina saaksin teha, et neil hea oleks. Olen alati olnud individualist, kuid varem suutsin selle külje endas tahaplaanile jätta. Viimasel ajal trügib see aga pahatahtlikult esile, vahel väga valusalt.
Elu on olnud kordades stressirohkem, kui see mulle meeldiks. Võib-olla on asi remondijärgus korteris elamises, koeraga kui uue pereliikmega harjumises või selles, et olen mõistnud, et TTÜ pole minu jaoks. Jah, ma käin selle kindlasti lõpuni, kuid magistrisse ei läheks ma isegi peale makstes. Ma pole lihtsalt sellise kuiva teooria inimene, kes lihtsalt ahmib endale kõik need teadmised sisse ja oksendab siis läbi seedimata kõik eksami ajal välja. Ma pole kaugeltki see priimusõpilane, kes gümnaasiumiajal ning kadestan sügavalt neid inimesi, kes pidid heade hinnete saamiseks vaeva nägema. Nemad vähemalt oskavad õppida, samas kui minu tähelepanu kipub koguaeg selle kuiva tuupimise juures hajuma ning lausa väevõimul tordimaailma sukelduma.
Võib-olla on ka kogu see stress põhjuseks, miks olen oma KMI I rasvumisastmesse söönud. Kohati võinuks arvata, et Triinu kingitus Eesti sajandaks juubeliks saab kaalunumber 100, millest mul praegu paar tühist kilogrammi puudu jääb. Söön lihtsalt meeletult ning kui mul poleks Kristiinat, kes mind trennis utsitab käima, ei jõuaks ma ka treeningsaali. Ma ei suuda välja mõelda, kust ma võtsin selle sihikindluse, millega ma ilusal 2016 aastal saavutasin kaalunumbri 73. See kevad oli ilus - sain Tervishoiu kõrgkooli praktikaid teha oma kodukandis, nautida aega pere seltsis ning kaal alanes justkui iseenesest. Suutsin joosta pikki vahemaid, olin enda üle uhke. Võib-olla oligi asi selles, et olin õnnelik. Sain olla seal, kus mu süda päriselt pesitseb. Nüüd olen ma siin, Tallinnas - linnas, kust tahan pageda niipea, kui võimalus avaneb. Südames on pidev rahulolematus ning kuigi püüan mõelda positiivsemalt ja vähem vinguda, leian end siiski õnnetuna kaugusse vahtimas, peas mõte: mis oleks, kui..? Mind on tabanud täielik segaduse ajajärk, kus püüan leida oma kohta selles elus. Inimesed, kes peaksid olema ammu unustatud ja mahakriipsutatud, kummitavad mind täie rauaga ja ma ei suuda sellele vastu hakata.
Okei, see kiskus üsna melanhoolseks. Samas, tunne on kuidagi palju kergem, kui oled saanud oma s*ta teistele pähe valada. Kas see toob nüüd Teile kergustunnet, selles ma kahtlen, aga olen piisavalt isekas seda tegemaks.
Et postitusele helgem punkt panna, jagan Teiega oma nimekirja mõningatest asjadest, mida tahaksin lähima 10 aasta jooksul ära teha:
* Tervislik kaal - praegune kehakaal seda kindlasti pole.
* Leida oma stiil - liigun vaikselt sinnapoole.
- Lasta end täis tätoveerida - okei, nii hull asi ei ole, aga kena osa seljast ja kätest võiksid tindiga tutvust teha küll.
- Needid - peale naba võiks ka midagi muud ära rõngastada.
* Areneda tordimaailmas - tippu ei jõua ma ilmselt ei selles ega järgmises elus, kuid tahaks ka end tordimeistriks nimetada.
* Lõpetada ükskord see neetud baka - ja panna see paber kapile tolmu koguma.
* Teha A-kategooria juhiload ning sellega koos hakata mööda maanteid juba kaherattalise parima sõbraga kihutama - võrriga, mis kuuri all seisab, seda kahjuks teha ei saa.
* Luua oma firma - kaks korda võite arvata, millises valdkonnas.
* Kolida Tallinnast ära - eelistatavalt Viljandi-või Tartumaale. Minu süda on põldude ja metsade vahel.
* Olla koos oma inimesega
Kommentaarid
Postita kommentaar