Talve viimased tunnid
Hei, armsad!
Sain eelmisele postitusele päris palju tagasisidet, seega kippusid sõrmed juba pelgalt kirjutamisele mõtlemisest sügelema.
Näis, et ehmatasin mõned lähikondlased oma avameelsusega ära. Teie rahustuseks võin öelda, et pole mingit vajadust muretseda - mu peas on endiselt kõik korras. Mõni kruvi ehk küll logiseb, aga nii on see alati olnud. Näidake, palun, mulle inimest, kellel kunagi ühtegi kruvikeerajat vaja ei lähe!
Igal juhul oli väga hea tunne see pahn oma peakolust välja saada. See oli küll vaid näpuotsatäis, mis selles pütis kaela otsas keeb, aga siiski. Midagigi. Pool tilka tõrva on meepotist kätte saadud, nüüd tuleb ülejäänu ka üles otsida.
Pole midagi parata, et ma endiselt mõtlen, et suuremalt jaolt on selles tõrvas süüdi TTÜ. Või noh, tegelikult pole kool konkreetselt süüdi, vaid mina lihtsalt ei sobi sinna. Tunnen suurema osa ajast end nagu inimene kosmilistes avarustes - vajalik varustus on olemas, aga võta need ära ja jääd lihtsalt hõljuma. Elutult ja ilma eesmärgita. Asi polegi nagu selles, et kool oleks hullult raske, aga ma lihtsalt ei suuda oma tähelepanu koondada, kui tegemist on asjaga, mis mind ei huvita ega kõneta. Emal oli vist õigus, kui ta poolnaljatledes ütles, et mul on kergemat sorti hüperaktiivsus, mis tähendab ka tähelepanu hajumist. Mõnes mõttes nõustun temaga, kuigi suudan vägagi keskenduda, kui tegemist on mulle südamelähedase teemaga. Ainus, mis koolinädalad praegu pisutki nauditavamaks teeb, on toitumisõpetus, mille praktikumid tunduvad kõvasti asjalikumad, kui kõik muu siiani kokku. Näiteks määrasime veresuhkrut ja kolesterooli, mis mulle endalegi üllatuseks oli mul täiesti ideaalne. Olin kindel, et kõige selle pahna peale, millega viimased kuud oma vaest keha koormanud olen, peab mul mingi raskekujuline diabeet olema, aga vot kus lops! Loeng mee kohta oli samuti väga huvitav. Ilmselt poleks ma pooltki sellele nii palju tähelepanu pööranud, kui endal kodus neid pisikesi linde poleks. Mesilased on minu arvates kõvasti huvitavamad, kui inimesed. Nad küll ei oska kõnelda ning nende aju on lausa miniatuurne, aga mida nad kõik oma lühikese eluaja ja tillukese mõistusega teha suudavad, on imetlusväärne! Mida rohkem nende kohta teada saada, seda lollimaks jääd, sest infot on lihtsalt meeletult palju. Ja noh, linnumagus on kõige selle juures lihtsalt boonuseks.
Vahel on mul tunne, et jätakski kogu selle kooli sinnapaika ja tegeleks millegi muuga. Läheks tööle ja tunneks, et mu kulutatud ajal on ka mingi väärtus. Koguks raha, et ei peaks seda oma lähedastelt lunima, sest olgem ausad, paari magusatellimusega nädalas ära ei ela. Vaataks, mida elu toob ning kuhu mind suunab. Käiks erinevatel koolitustel oskusi omandamas, teeks tööd, näeks vaeva. Tunneks, et ma rabelen millegi nimel, mis mulle tähtis on. Selle peale saan ilmselt kõne kodustelt, kes on mulle mitu korda selgeks teinud, et ma ei tohi kooli pooleli jätta. Ega ei jäta ka, kuid mitte enda pärast, vaid nende pärast. Et nad saaksid mulle ikka ilusti lõpetamisele tulla õigel ajal. Kannatan lihtsalt selle aastakese veel välja ja siis unustan kõik rõõmsalt ära.
Peale pagarisaadet olen saanud vaikselt tellimusi. Ma olen tohutult tänulik kõigile, kes oma peolaua magusama osa on minu kätesse usaldanud ning loodan, et on siiani ka rahule jäädud. Väga ootan kõigilt ka tagasisidet - nii saan kas oma oskusi lihvida või midagi tulevikus parandada. Kriitika on arengu alus. Kes tahab mu tegemistel tordimaailmas aktiivsemalt silma peal hoida, visake like mu facebooki lehele Triinu Magusanurk. Paar pildikest möödunud nädalavahetuse töödest, millest üks läks kingituseks Kasside Turvakodule.
Möödunud nädal tõi endaga kaasa nii mõndagi positiivset. Ülemöödunud nädalavahetusel käisime maal olles pikkadel tiirudel küla vahel kõndimas ning olen seda 'traditsiooni' ka linnas jätkanud, vedades Nossikut jalutuskäikudele, mis ennastki ära väsitavad. Peale kaheksat kilomeetrit olin täiesti kindel, et taksipreili pisikesed mutionu käpakesed on selle siblimise peale väsinud. Aga kus sa sellega. Tema oli kindel, et nüüd alles läheb mänguks! Mina jõuan tuppa, olen läbi nagu Läti raha ja siis tema tuleb ja hüppab mulle selga, et mängi nüüd minuga!
Mõtlen tihti tagasi oma Tartus elatud ajale, mil polnud midagi erilist, kui ma päevas ligi kakskümmend kilomeetrit maha trampisin. Edasi-tagasi ots kodu-kool oli kokku pisut üle kümne kilomeetri, sinna otsa veel pea igapäevaselt edasi-tagasi kodu-kesklinna MyFitness, pluss muud käimised ja oligi olemas. Nüüd olen hakanud taas rohkem jalgsi liikuma ning peab ütlema, et see on väga mõnus. Kesklinna trenni ma küll jalgsi ei kõmbi, aga kooli jõuab ikka minna.
Elu 20 kilogrammi raskemana on ikka täiesti teine maailm. Kujutate ette, millist masendust see pähe kühveldab, kui enamik riideid enam selga ei mahu või kui tekivad tervisehädad, mis varem kunagi ei kimbutanud. Näiteks on tekkinud alaseljavalud, mis tükivad esile just siis, kui olen pikemat aega püsti seisnud. Ka põlved annavad aeg-ajalt tunda. Ma ei jõua enam nii palju, kui varem. Võtke endale ise 20kg lisaraskust turjale ja proovige kükke teha. Võrreldes kahe aasta taguse ajaga umbes nii palju ma juurde söönud olengi. Suht hale, või mis? Oh, well..
Ma ei tea, kas ainult mulle tundub nii, või ma kipungi blogi kirjutades ainult vinguma ja virisema. Võib-olla on asi selles, et mul peale selle kõige kirjapanekut endal kõvasti kergem hakkab. Siis ei ela ma oma üle keevaid emotsioone ka koduseinte vahel välja. Tõsi, ka trenn aitab end välja elada, kuid vaid füüsiliselt. Probleemid kahjuks higistamisega kehast välja ei imbu.
Tegelikult olin möödunud nädalavahetusel enda üle päris uhke. Käisin Nossikuga pikki vahemaid jalutamas, asjatasin kodus, triikisin! esimest korda elus vabatahtlikult pesu, vaaritasin süüa teha ja küpsetasin esimest korda elus leiba! Omatehtud leib on ikka hoopis teine teema, kui kogu see kraam, mida aplalt poelettidelt endale kotti pista saab. Muidugi ei tulnud seegi päts ideaalne, kuid esimese korra kohta võis vägagi rahule jääda.
Olen püüdnud vist lugematuid kordi FitLapiga uuesti alustada ning kardan juba sellest oma lähiringkonnas juttu teha, sest sellele järgneb sellisel hulgal silmade pööritamist, et mul hakkab endalgi maailm silme ees keerlema. Noh, valmistuge treenima oma silmade pööritamiseks vajalikke lihaseid - ma alustasin jälle FITLAPIGA!!
Sain eelmisele postitusele päris palju tagasisidet, seega kippusid sõrmed juba pelgalt kirjutamisele mõtlemisest sügelema.
Näis, et ehmatasin mõned lähikondlased oma avameelsusega ära. Teie rahustuseks võin öelda, et pole mingit vajadust muretseda - mu peas on endiselt kõik korras. Mõni kruvi ehk küll logiseb, aga nii on see alati olnud. Näidake, palun, mulle inimest, kellel kunagi ühtegi kruvikeerajat vaja ei lähe!
Igal juhul oli väga hea tunne see pahn oma peakolust välja saada. See oli küll vaid näpuotsatäis, mis selles pütis kaela otsas keeb, aga siiski. Midagigi. Pool tilka tõrva on meepotist kätte saadud, nüüd tuleb ülejäänu ka üles otsida.
Pole midagi parata, et ma endiselt mõtlen, et suuremalt jaolt on selles tõrvas süüdi TTÜ. Või noh, tegelikult pole kool konkreetselt süüdi, vaid mina lihtsalt ei sobi sinna. Tunnen suurema osa ajast end nagu inimene kosmilistes avarustes - vajalik varustus on olemas, aga võta need ära ja jääd lihtsalt hõljuma. Elutult ja ilma eesmärgita. Asi polegi nagu selles, et kool oleks hullult raske, aga ma lihtsalt ei suuda oma tähelepanu koondada, kui tegemist on asjaga, mis mind ei huvita ega kõneta. Emal oli vist õigus, kui ta poolnaljatledes ütles, et mul on kergemat sorti hüperaktiivsus, mis tähendab ka tähelepanu hajumist. Mõnes mõttes nõustun temaga, kuigi suudan vägagi keskenduda, kui tegemist on mulle südamelähedase teemaga. Ainus, mis koolinädalad praegu pisutki nauditavamaks teeb, on toitumisõpetus, mille praktikumid tunduvad kõvasti asjalikumad, kui kõik muu siiani kokku. Näiteks määrasime veresuhkrut ja kolesterooli, mis mulle endalegi üllatuseks oli mul täiesti ideaalne. Olin kindel, et kõige selle pahna peale, millega viimased kuud oma vaest keha koormanud olen, peab mul mingi raskekujuline diabeet olema, aga vot kus lops! Loeng mee kohta oli samuti väga huvitav. Ilmselt poleks ma pooltki sellele nii palju tähelepanu pööranud, kui endal kodus neid pisikesi linde poleks. Mesilased on minu arvates kõvasti huvitavamad, kui inimesed. Nad küll ei oska kõnelda ning nende aju on lausa miniatuurne, aga mida nad kõik oma lühikese eluaja ja tillukese mõistusega teha suudavad, on imetlusväärne! Mida rohkem nende kohta teada saada, seda lollimaks jääd, sest infot on lihtsalt meeletult palju. Ja noh, linnumagus on kõige selle juures lihtsalt boonuseks.
Vahel on mul tunne, et jätakski kogu selle kooli sinnapaika ja tegeleks millegi muuga. Läheks tööle ja tunneks, et mu kulutatud ajal on ka mingi väärtus. Koguks raha, et ei peaks seda oma lähedastelt lunima, sest olgem ausad, paari magusatellimusega nädalas ära ei ela. Vaataks, mida elu toob ning kuhu mind suunab. Käiks erinevatel koolitustel oskusi omandamas, teeks tööd, näeks vaeva. Tunneks, et ma rabelen millegi nimel, mis mulle tähtis on. Selle peale saan ilmselt kõne kodustelt, kes on mulle mitu korda selgeks teinud, et ma ei tohi kooli pooleli jätta. Ega ei jäta ka, kuid mitte enda pärast, vaid nende pärast. Et nad saaksid mulle ikka ilusti lõpetamisele tulla õigel ajal. Kannatan lihtsalt selle aastakese veel välja ja siis unustan kõik rõõmsalt ära.
Peale pagarisaadet olen saanud vaikselt tellimusi. Ma olen tohutult tänulik kõigile, kes oma peolaua magusama osa on minu kätesse usaldanud ning loodan, et on siiani ka rahule jäädud. Väga ootan kõigilt ka tagasisidet - nii saan kas oma oskusi lihvida või midagi tulevikus parandada. Kriitika on arengu alus. Kes tahab mu tegemistel tordimaailmas aktiivsemalt silma peal hoida, visake like mu facebooki lehele Triinu Magusanurk. Paar pildikest möödunud nädalavahetuse töödest, millest üks läks kingituseks Kasside Turvakodule.
 |
| 3kg Brownie tort apelsinikreemi, mustikate, vaarikate ja mustsõstrakeedisega |
 |
| 5kg Heleda biskviidi tort apelsinikreemi, mustikate, vaarikate ja mustsõstrakeedisega |
Möödunud nädal tõi endaga kaasa nii mõndagi positiivset. Ülemöödunud nädalavahetusel käisime maal olles pikkadel tiirudel küla vahel kõndimas ning olen seda 'traditsiooni' ka linnas jätkanud, vedades Nossikut jalutuskäikudele, mis ennastki ära väsitavad. Peale kaheksat kilomeetrit olin täiesti kindel, et taksipreili pisikesed mutionu käpakesed on selle siblimise peale väsinud. Aga kus sa sellega. Tema oli kindel, et nüüd alles läheb mänguks! Mina jõuan tuppa, olen läbi nagu Läti raha ja siis tema tuleb ja hüppab mulle selga, et mängi nüüd minuga!
Mõtlen tihti tagasi oma Tartus elatud ajale, mil polnud midagi erilist, kui ma päevas ligi kakskümmend kilomeetrit maha trampisin. Edasi-tagasi ots kodu-kool oli kokku pisut üle kümne kilomeetri, sinna otsa veel pea igapäevaselt edasi-tagasi kodu-kesklinna MyFitness, pluss muud käimised ja oligi olemas. Nüüd olen hakanud taas rohkem jalgsi liikuma ning peab ütlema, et see on väga mõnus. Kesklinna trenni ma küll jalgsi ei kõmbi, aga kooli jõuab ikka minna.
Elu 20 kilogrammi raskemana on ikka täiesti teine maailm. Kujutate ette, millist masendust see pähe kühveldab, kui enamik riideid enam selga ei mahu või kui tekivad tervisehädad, mis varem kunagi ei kimbutanud. Näiteks on tekkinud alaseljavalud, mis tükivad esile just siis, kui olen pikemat aega püsti seisnud. Ka põlved annavad aeg-ajalt tunda. Ma ei jõua enam nii palju, kui varem. Võtke endale ise 20kg lisaraskust turjale ja proovige kükke teha. Võrreldes kahe aasta taguse ajaga umbes nii palju ma juurde söönud olengi. Suht hale, või mis? Oh, well..
Ma ei tea, kas ainult mulle tundub nii, või ma kipungi blogi kirjutades ainult vinguma ja virisema. Võib-olla on asi selles, et mul peale selle kõige kirjapanekut endal kõvasti kergem hakkab. Siis ei ela ma oma üle keevaid emotsioone ka koduseinte vahel välja. Tõsi, ka trenn aitab end välja elada, kuid vaid füüsiliselt. Probleemid kahjuks higistamisega kehast välja ei imbu.
Tegelikult olin möödunud nädalavahetusel enda üle päris uhke. Käisin Nossikuga pikki vahemaid jalutamas, asjatasin kodus, triikisin! esimest korda elus vabatahtlikult pesu, vaaritasin süüa teha ja küpsetasin esimest korda elus leiba! Omatehtud leib on ikka hoopis teine teema, kui kogu see kraam, mida aplalt poelettidelt endale kotti pista saab. Muidugi ei tulnud seegi päts ideaalne, kuid esimese korra kohta võis vägagi rahule jääda.
Olen püüdnud vist lugematuid kordi FitLapiga uuesti alustada ning kardan juba sellest oma lähiringkonnas juttu teha, sest sellele järgneb sellisel hulgal silmade pööritamist, et mul hakkab endalgi maailm silme ees keerlema. Noh, valmistuge treenima oma silmade pööritamiseks vajalikke lihaseid - ma alustasin jälle FITLAPIGA!!
Kommentaarid
Postita kommentaar