Minu sünnipäevaks teile lugemiseks
Nüüd ongi see käes. Sünnipäev. Lapsena ootasin seda päeva juba jõuludest saati ja iialgi ei jõudnud ta piisavalt kähku kohale. Sel aastal on see kuidagi märkamatult kätte jõudnud. Selleks puhuks otsustasin teid kostitada postitusega, mis ilmselt mu lähedastel kuklakarvad turri ajab, sest niigi nad arvavad, et mu kirjatükid on liiga avameelsed. Otsustasin kokku võtta oma 22 aastat kestnud elukese, tuues välja nii fakte kui naljakad juhtumisi.
* Sündisin aastal 1996, 6. aprillil, nädala kuuendal päeval. Pole siis ime, et pean numbrit 6 oma õnnenumbriks. Või viitab see numbrile 666 - u never know.
* Mul oli imeline lapsepõlv. Kasvasin üles küll pisut ebatavalises ümbruskonnas, kuid sellegipoolest - paremat annab tahta!
* Mind ja mu õde veeti palju mööda Eestimaad ringi, ilmselt lootuses, et see meie silmaringi laiendab. Laiendaski...Aga selle kõige meenutamiseks pidin koduvideoid vaatama. Thank god, et papsile meeldis kõike kaamerasilmaga jäädvustada - muidu oleks suurem osa mu lapsepõlvest ilmselt üks suur must auk.
* Minu peamine lause lapsena, mis kõlab ilmselt igas koduvideos: "Issi, taks (tahaks) ka vilmida (filmida)." Vahepeal sain ka.
* Mu lemmiktrikid, mida issi tegi: hoidis mind ühe käe peal õhus või viskas palli nii kõrgele taevasse, et mul oli tunne, et see käis pilvedes ära.
* Kui olin kadunud, võis suurima tõenäosusega mind leida puu otsast. Juba kahe või kolmeaastaselt ronisin kõrgele puu otsa. Ise enam alla ei saanud.
* Algklassides kippusin pidevalt tundi hilinema. Tavaliselt oli põhjuseks asjaolu, et olin "Petsiga puu otsas". Kooli juures oli selline äge puu, mille peal mängisime täksu või tiksusime seal niisama. Algklassis oli mu üks paremaid sõpru poiss nimega Peeter ja just temaga me seal kõige rohkem turnisime.
* Mu lemmikmänguasjad olid mänguloomad. Mul oli neid ikka megalt! Väga meeldisid ka isa ja onu lapsepõlvest pärit mudelautod. Nukkudega hakkasin ka mingi hetk mängima, aga mul oli mingi napakas arusaam, et nukud on tüdrukutele ja mina nendega ei mängi.
* Kes mulle eriti lähedalt näkku on vaadanud, võib näha mu ninal arme. Antud asja moraal on, et ei tohi jätta kaheaastast põnni kääridega üksi. Ta võib proovida endal nina otsast lõigata...
* Mul oli kombeks väga palju kukkuda. Olen treppidest kõndides väga ettevaatlik, sest u 12-13 aastasena sadasin Estonia Spaas trepist alla. Sellest kukkumisest on mul siiani põlved armilised. Samuti ei kipu ma enam rattaga sõites energiliselt pead raputama - kokkupuude asfaldil oleva killustikuga lisas niigi armilistele põlvedele oma panuse.
* Julgen väita, et olin põnnina väga-väga nunnu.
* Juba lasteaias käies nõudsin juuksuri juures käies nn 'poisipead'. Koolilapsena hakkasin kiharaid kasvatama, põhikoolis lasin maha lõigata ja vahetasin värvi, mis üldjoontes on endiselt tume, aga juukseid jääb ikka aina vähemaks.
* Kuna mu isal pole ühtegi poega, hakkasin ise ennast uhkusega 'issi pojaks' nimetama. Mu isa on kuldsete kätega mees ja pole olemas asja, millega tema hakkama ei saaks!
* Mu ema on mu suurim kaasaelaja, suurim kriitik, suurim maaletooja (hoiab mind kahe jalaga maa peal), kõige teravamate ütlemistega, aga päeva lõpuks naerame ikka, kuna oleme nii absurdselt sarnased.
* Mu õde on kui mu teine pool. Mida vanemaks, seda paremini hakkasime läbi saama. Minu meelest olid tal kõige ägedamad riided, mida ma alati tuuri panin, kuid mingil põhjusel polnud ta selle üle kuigi õnnelik. Koos saame olla täpselt nii napakad, kui tahame.
* Mul polnud kunagi võimalust kohtuda oma vanaisadega, kuid mul oli üliäge vanavanaisa, kelle nii mõnigi lorilaul on mul siiani peas.
* Mul oli vanavanaema Manne, ilmselt kõige ehtsamat sorti daam, keda minu silm näinud on. Tema juttudest lapsepõlveajast Aegna saarel või metsavennapõlvest ei tüdinud ma kunagi ära. Tema tehtud karask (meie keeli mühakas) oli maailma parim ning mul on nii kahju, et ma selle tegemise saladusi ei tea. Tema juures sain ma alati ka delikatessi, mis koosnes Tallinna peenleivast, taluvõist ja suhkrust. Mmmmm...Tema juures kuulasin ma Eino Baskini kassetti ning mul on siiani peas "Heeringas veenuse õlal", mida kõikvõimalikel perekondlikel koosviibimistel esitasin ja täiskasvanud kõik kõhud kõveras ja pisarad silmis naersid. Pidi ikka olema koomiline vaatepilt, kui väike tüdruk, kellel aeg-ajalt sahtel hammaste vahetumise tõttu pooltühi oli, kõneleb, kuidas heeringas Veenuse õlale sattus.
* Mul oli vanaema Mana. Ta oli mulle justkui teine ema. Tema teadis pea kõiki mu saladusi, sest kui ma vanematele midagi rääkida ei julgenud, võisin olla kindel, et temaga võin kõike jagada. Muidugi, ta ei kiitnud kõiki mu tegusid heaks, aga ta ei kurjustanud ka liialt. Mäletan, kuidas u kümneaastaselt jäin haigeks ning veetsin terve nädala tema juures. Kui ta siis oma teise lapse pere juurde sõitis, tundsin ma temast sellist puudust, et see tühi tunne, mis mul sel hetkel sees oli, on mul praegugi meeles. Tema firmanumbriteks olid lihapirukad - täiesti oivalised, kuigi nii lihtsad asjad! Ta oli imeline inimene, minu üks suuremaid eeskujusid ja sõpru.
* Mul oli vanaema Manalinna. Ah, et kust see Linna sinna lõppu tuleb? Iizi, tema elas linnas, teine Mana elas maal. Tema tegi maailma parimat mannaputru - millal iganes ma tema juurde sattusin, ikka nõudsin ma mannaputru.
* Käisin kõik 12 klassi Tarvastu Gümnaasiumis, täpselt samas koolis, mille kunagi lõpetasid nii mu vanavanemad kui ka vanemad. Rääkige veel perekondlikest traditsioonidest.
* Mind valiti kunagi kooli kõige värvikamaks õpilaseks. See ajas mind toona naerma, peamiselt põhjusel, et ma kandsin peaasjalikult musta.
* Käisin Tarvastu Muusika-ja Kunstikoolis. Õppisin 8 aastat klaverit, kuid ütlen ausalt, et väga hästi ma ei mängi. Vihkasin heliredeleid, mis on tegelikult sõrmede treenimiseks hädavajalikud. Nüüd aga olen endale korraliku pataka noote välja printinud ja ikka leian maal käies mõne tunnikese, kus ennastunustavalt klaverit klimberdan. Kui ma oleks kooliajal õppinud kõik palad sama hästi ära, kui nt "River flows in you" või "Kiss the Rain", oleksin vist ainult viisi saanud.
* Isa õpetas mind kitarri mängima. Ise ta nooti ei tunne, kuid õppis siiski pillimängu selgeks. Ma ka ei oska noodi järgi kitarrikeeli näppida, kuid duure võtan küll. Olen omastanud tema vana pilli. Igatsen aegu, mil meid ikka koos seltskonna ees mängimas võis kuulda, viimati juhtus seda vist minu gümnaasiumi lõpetamise järgsel istumisel. Lapsepõlvest ühed parimad mälestused on sünnipäevadelt, kus toona käis praktiliselt terve suguvõsa koos ning kui pillid välja võeti, läks lauluks!
* Õppisin iseseisvalt plokkflööti mängima. Ajasin vist perekonna närvid läbikärssamise äärele.
* Käisin kokku 7 aastat kunstikoolis. Noorema astme lõpetasin kiitusega, kuid vanem aste jäigi lõpetamata. Suuresti jäi see minu mässumeelse hinge taha, kui ma ei tahtnud oma lõputööks teha seda, mida minu õpetaja vaimusilmas nägi.
* Mingil perioodil käisin korraga muusikakoolis, kunstikoolis, rahvatantsus, kooris laulmas, võrkpallitrennis, kergejõustikus, osalesin LARPis, olin õpilasesinduses, viieline...overachiever much?
* Õpilasfirma Kambüüs koosseisus olin samuti. Tegu on Eesti vanima õpilasfirmaga, mis pakub Tarvastu Gümnaasiumis kohvikuteenust. Meie koosseis oli kolmekümnes.
* Olen osalenud nii Laulupeol kui ka Tantsupeol. Kuna rahvatants võitis mu südame juba enne sellega tegelema hakkamist, siis loomulikult kaifisin seda enim.
* Mu lemmiktants on "Kodukotus".
* Kooliajal tantsisin Tarvastu noorte segarahvatantsurühmas. Tartus elades proovisin saada Tarbatusse, kuid mind ei võetud. Tallinnasse tulles proovisin Kuljusesse, kuid nähes neid piitspeenikesi ja lapsepõlvest saati tantsinud tüdrukuid, keelas uhkus mul peale kaht esimest korda proovitrennidesse tagasi minna. Sest mis võimalust on minul, ülekaalulisel, vaid 4-aastase tantsukogemusega tüdrukul, kui mul on vastas minust poole kergemad ja suurema osa oma teadlikust elust tantsinud tüdrukud? Ma ei tahtnud jälle tunda seda pettumust, mida tundsin siis, kui Tarbatu minu jaoks kättesaamatuks jäi. Ma ikka lahistasin korralikult nutta. Võib-olla kunagi proovin veel, aga alles siis, kui kehakaal on kontrolli all.
* LARPi raames võtsin osa Jüriöö ülestõusust. Ööbisime aprilli lõpus telkides, käisime ringi pehmete mõõkade ja vineerkilpidega. Tol korral siiski linnust ei vallutanud, aga kuradi äge oli. Kes ei tea, millega tegu - guugeldage!
* Laulnud olen Tarvastu mudilaskooris, Tarvastu lastekooris ja Viljandi Noorte Sümfooniaorkestri neidudekooris. Viimastega koos käisime ka kontsertreisil Austrias. Ülivinge!
* Ma pole siiani kindel, kas ma oskan laulda või mitte. Olen mõelnud ka Tallinnas mõne kooriga ühinemisest, aga alati kardan seda üksi ettelaulmist, sest kahtlustan, et ma ei oska laulda. Samas võib mind koristades või süüa tehes kuulda omaette jorisemas küll.
* Ah, et mina ja kergejõustik? Kuulitõuge ja kettaheide. Olin kettaheites päris hea (mingil aastal isegi maakonna meister) ja ilmselt oleks kaugele jõudnud, kui poleks koguaeg trennist poppi pannud.
* Ma ei mäleta, et oleksin pidanud kooli ajal millegi jaoks tuupima. Minu õppimine kontrolltöödeks nägi üldjuhul välja selline: vahetunnis enne tööd võtsin õpiku või vihiku välja, kordasin asjad üle ja sain viie.
* Mulle hullult meeldis kirjutada kirjandeid, referaate, esseesid...name it. Samas eesti keele riigieksami ajal hakkasin peaaegu nutma, suutmata ühelgi teemal midagi kirjutada. Kirjutasin kõik kolm teemat läbi, lõpuks lõpetasin ikka kõige esimese.
* Kui juba jutt eksamite peale läks, siis minu elu kõige suurem küsimärk lasub matemaatika riigieksamil. Esimene kord eksamit kirjutades sain napid 49 punkti. TTÜ lävend on 50 punkti. Ma ei saanud sisse, läksin Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ämmaemandaks õppima. Paari kuu pärast otsustasin, et tahan ikkagi TTÜsse (I dunno why). Regasin end uuesti matemaatika riigieksamile. Ma ei puutunud praktiliselt terve selle õppeaasta jooksul kordagi korralikult matemaatikaga kokku, kodus ülesannete lahendamine ei tulnud ka väga välja. Paar nädalat enne eksamit hakkasin pea iga päev käima oma endise matemaatika õpetaja juures konsultatsioonis koos tolleaegsete abiturientidega. Eksami kahe osa vahelisel pausil lõhkusin oma lemmikpluusi ära. Sain eksamil 82 puntki. Now, kuidas on võimalik, et terve aasta matet tuupides saab 49 ja 2 nädalat enne eksamit tuupides saab 82? Ma arvan, et asi oli pluusi ohverdamises.
* Tarvastu Gümnaasiumi lõpetasin kuldmedaliga.
* Oma uurimistöö tegin teemal "Satanism ja eelarvamused". Olen satanismist olnud huvitatud u 13 eluaastast saati, seega tundus teemavalik igati paslik. Inimesed teavad selle kohta väga vähe ning üldjuhul on teadmised kergelt öeldes valed. Ma väga austan satanismi järgijaid, kuid ei nimeta end selleks. Samas, kui minult küsitaks, millist usundit ma enim pooldaks, siis justament satanismi, sest tegelikult on tegu inimese MINA väärtustamisega. Kui keegi tahab asja kohta veidi rohkem teada saada, võin oma uurimistööd jagada. See on küll pelgalt ülevaade, aga pisut saab targemaks ikka.
* Tartu Tervishoiu Kõrgkooli viimaseks, suuliseks eksamiks õppisin korralikult. Päev enne eksamit sain teada oma teise matemaatika riigieksami tulemuse. Läksin ikkagi eksamile ning poole pealt pahvatasin, et ma tegelikult lähen hoopis teise kooli ja minust on ebaviisakas nende aega niisama tühja kulutada. Badass much?
* Lasteaias tahtsin saada kokaks. Põhikooli keskpaigas automehhaanikuks. Põhikooli lõpus kirurgiks. Gümnaasiumi lõpus polnud enam halli aimu ka. Klassika.
* Mu südame on täielikult võitnud tordimaailm. Enim meeldib mulle kaunistamine. Pitsilised piparkoogid ja pulgakoogid on ilmselt lemmikud.
* Armastus selle valdkonna vastu kasvas oluliselt pärast osalemist "Eesti Parim Pagar" saates.
* Mäletan, kui Siim viis mu esimest korda Põltsamaa Kuningamäe kardirajale sõitma. Ma ei julgenud karti istudagi. Nüüd teen talle sellel samal rajal ära ja kaifin kardisõitu täiega! Ükskord läksin üksi jalutama, kõndisin FK Kardikeskuse lähistel. Tundsin, et tahan sõita. Marssisin sisse, maksin ühe sõidu eest ja tegin mitmele seal kimanud jorsile tuule alla! Oi, kui hea tunne oli!
* Mäletan oma esimest sõitu krossikaga. Töristasin terve kilomeetri esimese käiguga - vaene krossikas! Kunagi tahaks tänavakrossikat.
* Isa leidis kuuri alt vana võrri, pani paaki bensiini ning vana kurjam läks käima nagu midagi! Võtsime masina koos lahti, isa tegi korda, panime uuesti kokku ja oi kui hea on nüüd suveõhtutel naabritele võrrimörinaga närvidele käia!
* Autorooli sain näppida juba väga väiksena. Isa võttis mu sülle ja lasi roolida, ise ka kinni hoides. Mingil hetkel sain rooli vaid enda valdusse. Edasi lasi ta mul gaasi vajutada. Kui ma juba nii suur olin, et istmel kahekesi kitsaks jäi, sain üksi sõita, tema kõrval. Mu esimene täiesti üksi sõitmine jääb ilmselt eluks ajaks meelde - isa oli tööautoga, meie pereauto oli tuttava juures. Mind pandi siis pereauto rooli. Ma küll oskasin kõike seda käiguvahetust jms, aga vot suunda sel hetkel näidata ei osanud. Jumal tänatud, et liinibuss, mis mu taga sõitis, oli piisavalt kaugel - maantee pealt ära keerates näitasin suunda valele poole ning kui buss oleks hakanud minust möödasõitu tegema, oleks minust ainult märg plekk järele jäänud. Byebye life!
* 17.aprillil täitub 4 aastat juhilubade saamisest. ARKi sõidueksamilt sain esimese korraga läbi, kuid süda pole vist kunagi nii hullult kloppinud, kui toona. Eriti äge oli see, kui jäime ARKi ees seisma ja ma hakkasin juba kergendatult hingama, et see on nüüd läbi, kui eksamineerija vaatas kella, et meil on veel 5 minutit aega ja jõuame ühe tiiru teha. No põrgusse!
* Kui mul oleks valida tutika Audi või mõne 90'ndate masina vahel, valiksin ma vanema. Mu süda kuulub täielikult meie vanale pereautole, Volkswagen Passatile, millega terve oma abituuriumiaasta sõitsin. Mulle meeldib vanemate autode lõhn, nende sissekulunud head ja vead. Neil on iseloom. Sellel konkreetsel masinal kujutab juhiiste kiiktooli (midagi on katki), viies käik läheb sisse nipiga, käsipidurist võib vaid unistada ning tänu otsetorule teeb ta korraliku rallipilli häält. Oi, kuidas ma seda vanakest armastan!
* Enim vaadatud filmide hulka kuuluvad "Sõrmuste Isanda" ja "Kääbiku" filmid. Lapsena ei julgenud ma õhtuti "Sõrmuste Isandat" vaadata, sest nägin öösiti orke unes. Jubedad tegelased. Olen neid nii palju vaadanud, et võin enamiku filmiteksti kaasa rääkida.
* Ka "Harry Potterid" on suuremas osas pähe kulunud.
* Kuigi olen "Kiirete ja vihaste" filme samuti väga palju vaadanud, lähevad esimestes osades toimuvad sündmused ikka omavahel sassi. Kui lõpetan filmide vaatamise, tekib südames alati igatsus millegi sellise järele, nagu nendes filmides. Ja noh...kui Paul Walker seitsmendas filmis päikeseloojangusse sõidab, on pisarad garanteeritud.
* Tänu Siimule on "Transformerite" hingeelu samuti korralikult tundma õpitud.
* On olemas filme, mida võiksin lõpmata palju vaadata ning need ei tüüta ära. Mõnda filmi ei taha ma kordagi enam näha. Mõne filmi puhul on aga nii, et need on nii head, et mulle piisab ühest korrast. Üks selline on näiteks "Pearl Harbor", mida olen elus ühe korra näinud, seda armastanud ning rohkem näha ei taha.
* Ühtaegu kõige parem ja kõige jubedam film, mida näinud olen, on "Hacksaw Ridge". See film annab selgelt edasi, miks on sõjad jubedad. Mu pulsisagedus oli selle filmi ajal üle mõistuse.
* Üks hirmsamaid filme oma realistlikkuse tõttu oli "Mees, kes jäi ellu". Käisime seda kinos vaatamas ja suurema osa ajast ma istusin käed kõrvadel ja silmad kinni, sest see, mida nägin, oli sedavõrd jube.
* Mu lemmikfilmide nimistusse kuuluvad kindlasti "Gone in 60 seconds", "Me before you" ja "Julie&Julia". Vaadake kindlasti, kui veel näinud pole.
* Alles hiljuti vaatasin James Cameroni üllitist "Avatar". Ma ei tea, miks ma seda varem vaadanud polnud. Olen filmi kahe nädala jooksul vahtinud ligi kümme korda, mõnel päeval nii, et film lõpeb ja panen algusest peale. Selles kohe on midagi, mis mind tõmbab.
* Olen alati valmis Disney multikaid vaatama. Name the time and place, bring some ice cream, and I'll be there.
* Mu lemmiksarjad kipuvad olema Inglise päritoluga. "Outlander", "Poldark" ja "Robin Hood" on lihtsalt üle prahi!
* Mu lemmiknäitlejad: Emma Watson, Emilia Clarke, Vin Diesel, Paul Walker, Aidan Turner.
* Ma ei kujuta ette, kui mitmeid kordi olen ma lugenud "Harry Potteri" raamatuid. Kindlasti loen veel ja veel.
* Sama kehtib "The Inheritance Cycle" kohta.
* Kui "Videviku saaga" populaarne oli, lugesin neidki raamatuid. Lausa nii palju, et kui lasin emal suvalisest kohast "Videvikus" lugeda ühe lause, teadsin ma, millisest peatükist see oli.
* Olen mitmeid kordi alustanud "Troonide mängu" lugemisega, kuid peaaegu alati jääb asi viienda raamatu juures toppama. No idea why.
* Ma pole lugenud ühtegi "Varjundit". Või noh, seda "Videviku" fan fictionit.
* Praegu loen rohkem inglise keeles. Kohati võin end leida mõtlemas ka inglise keeles. Well, daz scary.
* Minu lemmikraamatute nimekirja kuuluvad veel "Jane Eyre", "Keha", "Musta võluri triloogia". Mulle kipuvad meeldima raamatud, kus on kõike - on seiklust, on kurbust, on rõõmu, on armastust, on headust, on kurjust. Sama kehtib ka filmide kohta.
* Pidasin lugemispäevikut lihtsalt oma lõbuks. Praegu on mul 51 raamatu kohta kirbukirjas A4 kokkuvõte kirjutatud.
* Olen täielik perfektsionist. Mul oli lugemispäevik, kuhu oli palju rohkem raamatuid üles tähendatud, aga erinevat värvi pastakaga ja kohati erineva stiiliga kirjutatud. Pigem võtsin ette uue vihiku ja alustasin kõigega otsast peale, kui hakkasin vana ja enda meelest koledat jätkama. Sama kehtis väiksena sõbravihikute kohta, mida ma ikka miljonite viisi ümber kirjutasin.
* Mu käekiri on selline, mille kohta ei oskagi öelda, kas see nüüd on ilus või mitte. Kõik kiitsid kooliajal, et kui ilus käekiri sul on, aga kui oli vaja minult vihikut laenata, ei osatud mu hieroglüüfe lugeda.
* Õppisin kunagi "Kääbiku" raamatus olevad ruunid selgeks ja kirjutasin oma koolipäevikusse ja õpikute pealkirjad ainult ruunides.
* Minu lugemus ja kirjutamine on omavahel tihedalt seotud. Kui ma ei loe, ei suuda ma kirjutada. Simple.
* Ma kirjutasin teismelisena rate.ee keskkonnas järjejutte, mis on mul siiamaani arvutis alles. Väga piinlik on neid lugeda. Samas näitavad need selgelt, kui palju rohkem oli nooremana julgust igasugu asju kirjutada. Praegu hoiab reaalsus ikka väga tagasi.
* Mul on praegu romaani kirjutamine pooleli. Mõned vähesed on saanud pilgu mu loomingule peale heita. U're lucky, u know!
* Ma kuulan absoluutselt igasugust muusikat, alustades rahulike klaveripaladega lõpetades kõrvu piinava death metaliga. Samas süda kuulub ikkagi raskemale muusikale, mida võin kuulata ajast ja meeleolust sõltumata. Väga meeldivad vanakooli tegijad nagu Ozzy Osbourne, Metallica ja Manowar.
* Mu lemmikpianist on Yiruma.
* Kinkisin teismelisena oma südame Rammsteinile. Paar aastat kuulasin neid väga vähe, kuid mingil hetkel leidsin nad taas üles ning nüüd moodustavad nende lood mu telefoni playlistis märkimisväärse osa. Nad on lihtsalt nii teistsugused, nii paganama naljakad ja eks asjale aitab kaasa ka asjaolu, et Richard Kruspe oli mu armastus. Pole olemas ägedamat bändi!
* Kui tahan midagi rahulikumat, kuulan Ben Howardi loomingut. See mees vist ei oskagi halbu lugusid vorpida. Suht sama kehtib Ed Sheerani kohta.
* Mul on tõsiselt kahju, et ma polnud Imagine Dragonsi loominguga kursis ajal, mil nad Tallinnas käisid.
* Eesti artistidest on mu südame võitnud Stig Rästa.
* Ma pole väga vooluga kaasamineja tüüpi. Kui te küsiksite, mis praegu raadiotes mängitakse, ega ma ei oskaks öelda.
* Teate, mis oli minu jaoks suurimaks pettumuseks Eesti Laulul? Kui nägin Evestuse tüüpe, olin kindel, et siit on midagi head oodata. Korralikku metalit ja juustepildumist. Kuni loo lõpuni ootasin, millal õiget asja tegema hakatakse. No kurat, ärge andke inimestele oma lavakujunduse ja välimusega vale ettekujutust!
* Papsiga oleme loomas traditsiooni, kus igal aastal käime mõnel suuremal kontserdil. 2016 käisime Riias Black Sabbathil, 2017. aastal ühinesime tuhandete Rammsteini fännidega Tallinna lauluväljakul (see oli üks ägedamaid asju mu senises elus) ning sel kevadel on ees ootamas Iron Maiden Saku Suurhallis.
* Olen sõitnud läbi suurema osa Eestist. Välisriikidest olen külastanud Rootsit, Lätit, Leedut, Poolat, Tšehhit, Belgiat, Taanit, Prantsusmaad, Saksamaad, Austriat, Itaaliat ja Venemaad.
* Ma pole kunagi Soomes käinud. Olen vist viimane sedasorti eestlane. Ei, valetan, emps pole ka käinud.
* Tahaksin väga minna Norra.
* Itaalias on maailma parim jäätis.
* Olen küll Roomas ära käinud, kuid giidi äparduse tõttu jõudsime Colosseumisse siis, kui see juba suletud oli. Enne seda passisime tundide viisi Vatikanis Püha Peetruse kirikusse pääsemiseks järjekorras, et siis pool tundi seda kulda ja karda kiriku sisemuses vahtida ja sama targalt välja minna. Pigem oleks Colosseumi sisemusele pilgu peale heitnud.
* Jäätis on mu nõrkus. Kui tahate mind millegagi ära osta, siis tooge jäätist. Ainult mitte šokolaadi oma, selle võite ise kinni pista.
* Vihkan oliive, töödeldud tomateid, keedetud/küpsetatud pehmet porgandit ja konserveeritud herneid.
* Lapsena ei söönud ma kala, keedetud juurvilju, seeni, peeti...Millest kõigest ma ilma jäin...
* Mu lemmiktoit on klimpidega piimasupp. Võiksin seda lõhkemiseni süüa.
* Mul on elus olnud peale perekonnaliikmete kolm parimat sõpra. Kaks neist olid lasteaias, kellest üks kolis ning pärast seda suhtlus katkes. Teine oli mu parim sõbranna suurema osa põhikooliajast, kuid kui mu suhtestaatus muutus, muutus ka meie sõprus. Kolmas oli mu rahvatantsupartner. Meid peeti tihti paariks.
* Olen alati poistega paremini läbi saanud kui tüdrukutega.
* Olen väga kehv sõprussidemete pidaja. Võin mingil perioodil olla kellegagi väga lähedane, kuid kui side kaob, kaob ka lähedus ja uutel kohtumistel ei saa tihti sõna suust. Samas on mõni, kes end mu südamesse kirjutanud on ning ükskõik, kui kaua aega üksteist nägemata või sõnagi vahetamata ei möödu, mõtteist nad ei kao.
* Mu elus on olnud kaks tõsisemat suhet, millest üks kestis 2 kuud (võite naerda) ja teine on kestnud 6,5 aastat.
* Kõige jubedam asi, mida mees oma juustega teha võib, on kasvatada need pikaks.
* Kardan meeletult zombisid.
* Kui õudusfilmis on verd või zombisid, siis mina filmiõhtule ei tule.
* Ainus õudusfilm, mida olen vabatahtlikult kinos vaatamas käinud, on "The boy".
* Ma ei karda verd otsepildis. Olen käinud kirurgil töövarjuks ning näinud pealt sapipõie eemaldust, songa operatsiooni, reieluusse kruvide paigaldust ning ei tundnud end seda jälgides halvasti. Samas pistke mulle nina alla mõni verine film ja ma hävin.
* Kui mul on valida, kas minna trepist või liftiga, valin trepi. Muidugi mõistlikkuse piirides. Oma praegusesse elukohta 14. korrusel lasen end siiski liftil viia.
* Tunnen end turvalisemalt kõrgematel korrustel. Elasime Tallinnas enne 13. korrusel, nüüd kolisime 14ndale.
* Armastan loomi. Lapsepõlves lunisin end võimalikult tihti kaasa, kui õde oma sõbrannale külla läks. Neil oli laut ning seal veetsin ma kõvasti aega.
* Olin u 8-9 aastane, kui päästsin kartulivõtul mulla seest välja ilmunud hiirepojad. Kahjuks minu hoolitsus polnud piisav ning pisikesed närilised surid. Päeval, mil teine hiirepoeg hinge heitis, tõid vanemad mulle must-valge karvaga roti, kelle ristisin Rotuks.
* Maakodus on mul koer Timm (veel ka nimedega Niru, Juhan, Juss, Timmevald, Evald Timm, Rosin, Näss), kass Ronja (nimedega Roone, Roonevald, Evald Roon, Mustus, Öö), kanakari, kelle pealik on kukk Fjodor aka Fedja ning kelle seast võib leida kanu nimedega Klaara, Veera ja Sõbranna. Teised on nimetamata ning kõiki koos kutsutakse Totadeks. Lisaks neile on ka mesilased, keda meie peres nimetatakse Seltsimeesteks. Tarude järgi on nad ka Mafioosod ja Kurjamid. Linnas on mul taksipreili Nossik, kelleta ma oma elu enam ette ei kujutaks.
* Nossiku tõime koju täiesti ette planeerimata. Läksime sugulastele külla, neil oli taksikutsikas kaasas, tol polnud veel kodu ja nõnda me temaga keset ööd taksoga koju sõitsime.
* Ma mängin endiselt The SIMS2-te. Naerge, kui tahate. Ma lasin isegi oma arvuti Windows 8 asemel Windows 7 panna, sest Windows 8 ei võtnud Simsi omaks.
* Olen GTA 3, GTA: Vice City ja GTA: San Andrease läbi mänginud.
* Mängisin väikesena Unreal Tournamenti, aga mul polnud õrna aimugi, mis mängu point on.
* Mul pole kunagi olnud Twitterit. On Snapchat, mida kasutan ainult vahel harva fotode tegemiseks - seal on üks filter, mis teeb ilusaks. On Instagram, mida kasutan ilmselt kõige rohkem ja on Facebook, kus põhiliselt inimestega suhtlen ja oma lehte, Triinu Magusanurk, toimetan. Ja blogi linke on seal ka mugav jagada.
* Mulle väga meeldib kududa ja heegeldada. Kolmandat jõulu järjest püüdsin võimalikult palju kinke ise teha, kuigi välja sellest eriti midagi ei tulnud. Kindad õele ja emale sain küll valmis. Eelmine aasta tegin õele sünnipäevaks kardigani ja emale emadepäevaks salli, üle-eelmine aasta sai ema äkki sünnipäevaks suuuuuuure heegeldatud liniku, aga seda pole kunagi lauale pandud.
* Mulle väga meeldivad poksimisega seotud treeningud, nagu näiteks BodyCombat ja FitBox. Kujutan pidevalt ette, et olen elukutseline poksija ja löön kõik nokki.
* Olen ääretult uhke selle üle, kes ma olen, mis sest, et ka mul on omad vead, mis käivad närvidele nii mulle endale kui ka mu lähedastele. Siiski, arvan, et olen suhteliselt hästi välja kukkunud.
Aga äkki peaks ikkagi hakkama juukseid kasvatama?
* Sündisin aastal 1996, 6. aprillil, nädala kuuendal päeval. Pole siis ime, et pean numbrit 6 oma õnnenumbriks. Või viitab see numbrile 666 - u never know.
* Mul oli imeline lapsepõlv. Kasvasin üles küll pisut ebatavalises ümbruskonnas, kuid sellegipoolest - paremat annab tahta!
* Mind ja mu õde veeti palju mööda Eestimaad ringi, ilmselt lootuses, et see meie silmaringi laiendab. Laiendaski...Aga selle kõige meenutamiseks pidin koduvideoid vaatama. Thank god, et papsile meeldis kõike kaamerasilmaga jäädvustada - muidu oleks suurem osa mu lapsepõlvest ilmselt üks suur must auk.
* Minu peamine lause lapsena, mis kõlab ilmselt igas koduvideos: "Issi, taks (tahaks) ka vilmida (filmida)." Vahepeal sain ka.
* Mu lemmiktrikid, mida issi tegi: hoidis mind ühe käe peal õhus või viskas palli nii kõrgele taevasse, et mul oli tunne, et see käis pilvedes ära.
* Kui olin kadunud, võis suurima tõenäosusega mind leida puu otsast. Juba kahe või kolmeaastaselt ronisin kõrgele puu otsa. Ise enam alla ei saanud.
* Algklassides kippusin pidevalt tundi hilinema. Tavaliselt oli põhjuseks asjaolu, et olin "Petsiga puu otsas". Kooli juures oli selline äge puu, mille peal mängisime täksu või tiksusime seal niisama. Algklassis oli mu üks paremaid sõpru poiss nimega Peeter ja just temaga me seal kõige rohkem turnisime.
* Mu lemmikmänguasjad olid mänguloomad. Mul oli neid ikka megalt! Väga meeldisid ka isa ja onu lapsepõlvest pärit mudelautod. Nukkudega hakkasin ka mingi hetk mängima, aga mul oli mingi napakas arusaam, et nukud on tüdrukutele ja mina nendega ei mängi.
* Kes mulle eriti lähedalt näkku on vaadanud, võib näha mu ninal arme. Antud asja moraal on, et ei tohi jätta kaheaastast põnni kääridega üksi. Ta võib proovida endal nina otsast lõigata...
* Mul oli kombeks väga palju kukkuda. Olen treppidest kõndides väga ettevaatlik, sest u 12-13 aastasena sadasin Estonia Spaas trepist alla. Sellest kukkumisest on mul siiani põlved armilised. Samuti ei kipu ma enam rattaga sõites energiliselt pead raputama - kokkupuude asfaldil oleva killustikuga lisas niigi armilistele põlvedele oma panuse.
* Julgen väita, et olin põnnina väga-väga nunnu.
* Juba lasteaias käies nõudsin juuksuri juures käies nn 'poisipead'. Koolilapsena hakkasin kiharaid kasvatama, põhikoolis lasin maha lõigata ja vahetasin värvi, mis üldjoontes on endiselt tume, aga juukseid jääb ikka aina vähemaks.
* Kuna mu isal pole ühtegi poega, hakkasin ise ennast uhkusega 'issi pojaks' nimetama. Mu isa on kuldsete kätega mees ja pole olemas asja, millega tema hakkama ei saaks!
* Mu ema on mu suurim kaasaelaja, suurim kriitik, suurim maaletooja (hoiab mind kahe jalaga maa peal), kõige teravamate ütlemistega, aga päeva lõpuks naerame ikka, kuna oleme nii absurdselt sarnased.
* Mu õde on kui mu teine pool. Mida vanemaks, seda paremini hakkasime läbi saama. Minu meelest olid tal kõige ägedamad riided, mida ma alati tuuri panin, kuid mingil põhjusel polnud ta selle üle kuigi õnnelik. Koos saame olla täpselt nii napakad, kui tahame.
* Mul polnud kunagi võimalust kohtuda oma vanaisadega, kuid mul oli üliäge vanavanaisa, kelle nii mõnigi lorilaul on mul siiani peas.
* Mul oli vanavanaema Manne, ilmselt kõige ehtsamat sorti daam, keda minu silm näinud on. Tema juttudest lapsepõlveajast Aegna saarel või metsavennapõlvest ei tüdinud ma kunagi ära. Tema tehtud karask (meie keeli mühakas) oli maailma parim ning mul on nii kahju, et ma selle tegemise saladusi ei tea. Tema juures sain ma alati ka delikatessi, mis koosnes Tallinna peenleivast, taluvõist ja suhkrust. Mmmmm...Tema juures kuulasin ma Eino Baskini kassetti ning mul on siiani peas "Heeringas veenuse õlal", mida kõikvõimalikel perekondlikel koosviibimistel esitasin ja täiskasvanud kõik kõhud kõveras ja pisarad silmis naersid. Pidi ikka olema koomiline vaatepilt, kui väike tüdruk, kellel aeg-ajalt sahtel hammaste vahetumise tõttu pooltühi oli, kõneleb, kuidas heeringas Veenuse õlale sattus.
* Mul oli vanaema Mana. Ta oli mulle justkui teine ema. Tema teadis pea kõiki mu saladusi, sest kui ma vanematele midagi rääkida ei julgenud, võisin olla kindel, et temaga võin kõike jagada. Muidugi, ta ei kiitnud kõiki mu tegusid heaks, aga ta ei kurjustanud ka liialt. Mäletan, kuidas u kümneaastaselt jäin haigeks ning veetsin terve nädala tema juures. Kui ta siis oma teise lapse pere juurde sõitis, tundsin ma temast sellist puudust, et see tühi tunne, mis mul sel hetkel sees oli, on mul praegugi meeles. Tema firmanumbriteks olid lihapirukad - täiesti oivalised, kuigi nii lihtsad asjad! Ta oli imeline inimene, minu üks suuremaid eeskujusid ja sõpru.
* Mul oli vanaema Manalinna. Ah, et kust see Linna sinna lõppu tuleb? Iizi, tema elas linnas, teine Mana elas maal. Tema tegi maailma parimat mannaputru - millal iganes ma tema juurde sattusin, ikka nõudsin ma mannaputru.
* Käisin kõik 12 klassi Tarvastu Gümnaasiumis, täpselt samas koolis, mille kunagi lõpetasid nii mu vanavanemad kui ka vanemad. Rääkige veel perekondlikest traditsioonidest.
* Mind valiti kunagi kooli kõige värvikamaks õpilaseks. See ajas mind toona naerma, peamiselt põhjusel, et ma kandsin peaasjalikult musta.
* Käisin Tarvastu Muusika-ja Kunstikoolis. Õppisin 8 aastat klaverit, kuid ütlen ausalt, et väga hästi ma ei mängi. Vihkasin heliredeleid, mis on tegelikult sõrmede treenimiseks hädavajalikud. Nüüd aga olen endale korraliku pataka noote välja printinud ja ikka leian maal käies mõne tunnikese, kus ennastunustavalt klaverit klimberdan. Kui ma oleks kooliajal õppinud kõik palad sama hästi ära, kui nt "River flows in you" või "Kiss the Rain", oleksin vist ainult viisi saanud.
* Isa õpetas mind kitarri mängima. Ise ta nooti ei tunne, kuid õppis siiski pillimängu selgeks. Ma ka ei oska noodi järgi kitarrikeeli näppida, kuid duure võtan küll. Olen omastanud tema vana pilli. Igatsen aegu, mil meid ikka koos seltskonna ees mängimas võis kuulda, viimati juhtus seda vist minu gümnaasiumi lõpetamise järgsel istumisel. Lapsepõlvest ühed parimad mälestused on sünnipäevadelt, kus toona käis praktiliselt terve suguvõsa koos ning kui pillid välja võeti, läks lauluks!
* Õppisin iseseisvalt plokkflööti mängima. Ajasin vist perekonna närvid läbikärssamise äärele.
* Käisin kokku 7 aastat kunstikoolis. Noorema astme lõpetasin kiitusega, kuid vanem aste jäigi lõpetamata. Suuresti jäi see minu mässumeelse hinge taha, kui ma ei tahtnud oma lõputööks teha seda, mida minu õpetaja vaimusilmas nägi.
* Mingil perioodil käisin korraga muusikakoolis, kunstikoolis, rahvatantsus, kooris laulmas, võrkpallitrennis, kergejõustikus, osalesin LARPis, olin õpilasesinduses, viieline...overachiever much?
* Õpilasfirma Kambüüs koosseisus olin samuti. Tegu on Eesti vanima õpilasfirmaga, mis pakub Tarvastu Gümnaasiumis kohvikuteenust. Meie koosseis oli kolmekümnes.
* Olen osalenud nii Laulupeol kui ka Tantsupeol. Kuna rahvatants võitis mu südame juba enne sellega tegelema hakkamist, siis loomulikult kaifisin seda enim.
* Mu lemmiktants on "Kodukotus".
* Kooliajal tantsisin Tarvastu noorte segarahvatantsurühmas. Tartus elades proovisin saada Tarbatusse, kuid mind ei võetud. Tallinnasse tulles proovisin Kuljusesse, kuid nähes neid piitspeenikesi ja lapsepõlvest saati tantsinud tüdrukuid, keelas uhkus mul peale kaht esimest korda proovitrennidesse tagasi minna. Sest mis võimalust on minul, ülekaalulisel, vaid 4-aastase tantsukogemusega tüdrukul, kui mul on vastas minust poole kergemad ja suurema osa oma teadlikust elust tantsinud tüdrukud? Ma ei tahtnud jälle tunda seda pettumust, mida tundsin siis, kui Tarbatu minu jaoks kättesaamatuks jäi. Ma ikka lahistasin korralikult nutta. Võib-olla kunagi proovin veel, aga alles siis, kui kehakaal on kontrolli all.
* LARPi raames võtsin osa Jüriöö ülestõusust. Ööbisime aprilli lõpus telkides, käisime ringi pehmete mõõkade ja vineerkilpidega. Tol korral siiski linnust ei vallutanud, aga kuradi äge oli. Kes ei tea, millega tegu - guugeldage!
* Laulnud olen Tarvastu mudilaskooris, Tarvastu lastekooris ja Viljandi Noorte Sümfooniaorkestri neidudekooris. Viimastega koos käisime ka kontsertreisil Austrias. Ülivinge!
* Ma pole siiani kindel, kas ma oskan laulda või mitte. Olen mõelnud ka Tallinnas mõne kooriga ühinemisest, aga alati kardan seda üksi ettelaulmist, sest kahtlustan, et ma ei oska laulda. Samas võib mind koristades või süüa tehes kuulda omaette jorisemas küll.
* Ah, et mina ja kergejõustik? Kuulitõuge ja kettaheide. Olin kettaheites päris hea (mingil aastal isegi maakonna meister) ja ilmselt oleks kaugele jõudnud, kui poleks koguaeg trennist poppi pannud.
* Ma ei mäleta, et oleksin pidanud kooli ajal millegi jaoks tuupima. Minu õppimine kontrolltöödeks nägi üldjuhul välja selline: vahetunnis enne tööd võtsin õpiku või vihiku välja, kordasin asjad üle ja sain viie.
* Mulle hullult meeldis kirjutada kirjandeid, referaate, esseesid...name it. Samas eesti keele riigieksami ajal hakkasin peaaegu nutma, suutmata ühelgi teemal midagi kirjutada. Kirjutasin kõik kolm teemat läbi, lõpuks lõpetasin ikka kõige esimese.
* Kui juba jutt eksamite peale läks, siis minu elu kõige suurem küsimärk lasub matemaatika riigieksamil. Esimene kord eksamit kirjutades sain napid 49 punkti. TTÜ lävend on 50 punkti. Ma ei saanud sisse, läksin Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ämmaemandaks õppima. Paari kuu pärast otsustasin, et tahan ikkagi TTÜsse (I dunno why). Regasin end uuesti matemaatika riigieksamile. Ma ei puutunud praktiliselt terve selle õppeaasta jooksul kordagi korralikult matemaatikaga kokku, kodus ülesannete lahendamine ei tulnud ka väga välja. Paar nädalat enne eksamit hakkasin pea iga päev käima oma endise matemaatika õpetaja juures konsultatsioonis koos tolleaegsete abiturientidega. Eksami kahe osa vahelisel pausil lõhkusin oma lemmikpluusi ära. Sain eksamil 82 puntki. Now, kuidas on võimalik, et terve aasta matet tuupides saab 49 ja 2 nädalat enne eksamit tuupides saab 82? Ma arvan, et asi oli pluusi ohverdamises.
* Tarvastu Gümnaasiumi lõpetasin kuldmedaliga.
* Oma uurimistöö tegin teemal "Satanism ja eelarvamused". Olen satanismist olnud huvitatud u 13 eluaastast saati, seega tundus teemavalik igati paslik. Inimesed teavad selle kohta väga vähe ning üldjuhul on teadmised kergelt öeldes valed. Ma väga austan satanismi järgijaid, kuid ei nimeta end selleks. Samas, kui minult küsitaks, millist usundit ma enim pooldaks, siis justament satanismi, sest tegelikult on tegu inimese MINA väärtustamisega. Kui keegi tahab asja kohta veidi rohkem teada saada, võin oma uurimistööd jagada. See on küll pelgalt ülevaade, aga pisut saab targemaks ikka.
* Tartu Tervishoiu Kõrgkooli viimaseks, suuliseks eksamiks õppisin korralikult. Päev enne eksamit sain teada oma teise matemaatika riigieksami tulemuse. Läksin ikkagi eksamile ning poole pealt pahvatasin, et ma tegelikult lähen hoopis teise kooli ja minust on ebaviisakas nende aega niisama tühja kulutada. Badass much?
* Lasteaias tahtsin saada kokaks. Põhikooli keskpaigas automehhaanikuks. Põhikooli lõpus kirurgiks. Gümnaasiumi lõpus polnud enam halli aimu ka. Klassika.
* Mu südame on täielikult võitnud tordimaailm. Enim meeldib mulle kaunistamine. Pitsilised piparkoogid ja pulgakoogid on ilmselt lemmikud.
* Armastus selle valdkonna vastu kasvas oluliselt pärast osalemist "Eesti Parim Pagar" saates.
* Mäletan, kui Siim viis mu esimest korda Põltsamaa Kuningamäe kardirajale sõitma. Ma ei julgenud karti istudagi. Nüüd teen talle sellel samal rajal ära ja kaifin kardisõitu täiega! Ükskord läksin üksi jalutama, kõndisin FK Kardikeskuse lähistel. Tundsin, et tahan sõita. Marssisin sisse, maksin ühe sõidu eest ja tegin mitmele seal kimanud jorsile tuule alla! Oi, kui hea tunne oli!
* Mäletan oma esimest sõitu krossikaga. Töristasin terve kilomeetri esimese käiguga - vaene krossikas! Kunagi tahaks tänavakrossikat.
* Isa leidis kuuri alt vana võrri, pani paaki bensiini ning vana kurjam läks käima nagu midagi! Võtsime masina koos lahti, isa tegi korda, panime uuesti kokku ja oi kui hea on nüüd suveõhtutel naabritele võrrimörinaga närvidele käia!
* Autorooli sain näppida juba väga väiksena. Isa võttis mu sülle ja lasi roolida, ise ka kinni hoides. Mingil hetkel sain rooli vaid enda valdusse. Edasi lasi ta mul gaasi vajutada. Kui ma juba nii suur olin, et istmel kahekesi kitsaks jäi, sain üksi sõita, tema kõrval. Mu esimene täiesti üksi sõitmine jääb ilmselt eluks ajaks meelde - isa oli tööautoga, meie pereauto oli tuttava juures. Mind pandi siis pereauto rooli. Ma küll oskasin kõike seda käiguvahetust jms, aga vot suunda sel hetkel näidata ei osanud. Jumal tänatud, et liinibuss, mis mu taga sõitis, oli piisavalt kaugel - maantee pealt ära keerates näitasin suunda valele poole ning kui buss oleks hakanud minust möödasõitu tegema, oleks minust ainult märg plekk järele jäänud. Byebye life!
* 17.aprillil täitub 4 aastat juhilubade saamisest. ARKi sõidueksamilt sain esimese korraga läbi, kuid süda pole vist kunagi nii hullult kloppinud, kui toona. Eriti äge oli see, kui jäime ARKi ees seisma ja ma hakkasin juba kergendatult hingama, et see on nüüd läbi, kui eksamineerija vaatas kella, et meil on veel 5 minutit aega ja jõuame ühe tiiru teha. No põrgusse!
* Kui mul oleks valida tutika Audi või mõne 90'ndate masina vahel, valiksin ma vanema. Mu süda kuulub täielikult meie vanale pereautole, Volkswagen Passatile, millega terve oma abituuriumiaasta sõitsin. Mulle meeldib vanemate autode lõhn, nende sissekulunud head ja vead. Neil on iseloom. Sellel konkreetsel masinal kujutab juhiiste kiiktooli (midagi on katki), viies käik läheb sisse nipiga, käsipidurist võib vaid unistada ning tänu otsetorule teeb ta korraliku rallipilli häält. Oi, kuidas ma seda vanakest armastan!
* Enim vaadatud filmide hulka kuuluvad "Sõrmuste Isanda" ja "Kääbiku" filmid. Lapsena ei julgenud ma õhtuti "Sõrmuste Isandat" vaadata, sest nägin öösiti orke unes. Jubedad tegelased. Olen neid nii palju vaadanud, et võin enamiku filmiteksti kaasa rääkida.
* Ka "Harry Potterid" on suuremas osas pähe kulunud.
* Kuigi olen "Kiirete ja vihaste" filme samuti väga palju vaadanud, lähevad esimestes osades toimuvad sündmused ikka omavahel sassi. Kui lõpetan filmide vaatamise, tekib südames alati igatsus millegi sellise järele, nagu nendes filmides. Ja noh...kui Paul Walker seitsmendas filmis päikeseloojangusse sõidab, on pisarad garanteeritud.
* Tänu Siimule on "Transformerite" hingeelu samuti korralikult tundma õpitud.
* On olemas filme, mida võiksin lõpmata palju vaadata ning need ei tüüta ära. Mõnda filmi ei taha ma kordagi enam näha. Mõne filmi puhul on aga nii, et need on nii head, et mulle piisab ühest korrast. Üks selline on näiteks "Pearl Harbor", mida olen elus ühe korra näinud, seda armastanud ning rohkem näha ei taha.
* Ühtaegu kõige parem ja kõige jubedam film, mida näinud olen, on "Hacksaw Ridge". See film annab selgelt edasi, miks on sõjad jubedad. Mu pulsisagedus oli selle filmi ajal üle mõistuse.
* Üks hirmsamaid filme oma realistlikkuse tõttu oli "Mees, kes jäi ellu". Käisime seda kinos vaatamas ja suurema osa ajast ma istusin käed kõrvadel ja silmad kinni, sest see, mida nägin, oli sedavõrd jube.
* Mu lemmikfilmide nimistusse kuuluvad kindlasti "Gone in 60 seconds", "Me before you" ja "Julie&Julia". Vaadake kindlasti, kui veel näinud pole.
* Alles hiljuti vaatasin James Cameroni üllitist "Avatar". Ma ei tea, miks ma seda varem vaadanud polnud. Olen filmi kahe nädala jooksul vahtinud ligi kümme korda, mõnel päeval nii, et film lõpeb ja panen algusest peale. Selles kohe on midagi, mis mind tõmbab.
* Olen alati valmis Disney multikaid vaatama. Name the time and place, bring some ice cream, and I'll be there.
* Mu lemmiksarjad kipuvad olema Inglise päritoluga. "Outlander", "Poldark" ja "Robin Hood" on lihtsalt üle prahi!
* Mu lemmiknäitlejad: Emma Watson, Emilia Clarke, Vin Diesel, Paul Walker, Aidan Turner.
* Ma ei kujuta ette, kui mitmeid kordi olen ma lugenud "Harry Potteri" raamatuid. Kindlasti loen veel ja veel.
* Sama kehtib "The Inheritance Cycle" kohta.
* Kui "Videviku saaga" populaarne oli, lugesin neidki raamatuid. Lausa nii palju, et kui lasin emal suvalisest kohast "Videvikus" lugeda ühe lause, teadsin ma, millisest peatükist see oli.
* Olen mitmeid kordi alustanud "Troonide mängu" lugemisega, kuid peaaegu alati jääb asi viienda raamatu juures toppama. No idea why.
* Ma pole lugenud ühtegi "Varjundit". Või noh, seda "Videviku" fan fictionit.
* Praegu loen rohkem inglise keeles. Kohati võin end leida mõtlemas ka inglise keeles. Well, daz scary.
* Minu lemmikraamatute nimekirja kuuluvad veel "Jane Eyre", "Keha", "Musta võluri triloogia". Mulle kipuvad meeldima raamatud, kus on kõike - on seiklust, on kurbust, on rõõmu, on armastust, on headust, on kurjust. Sama kehtib ka filmide kohta.
* Pidasin lugemispäevikut lihtsalt oma lõbuks. Praegu on mul 51 raamatu kohta kirbukirjas A4 kokkuvõte kirjutatud.
* Olen täielik perfektsionist. Mul oli lugemispäevik, kuhu oli palju rohkem raamatuid üles tähendatud, aga erinevat värvi pastakaga ja kohati erineva stiiliga kirjutatud. Pigem võtsin ette uue vihiku ja alustasin kõigega otsast peale, kui hakkasin vana ja enda meelest koledat jätkama. Sama kehtis väiksena sõbravihikute kohta, mida ma ikka miljonite viisi ümber kirjutasin.
* Mu käekiri on selline, mille kohta ei oskagi öelda, kas see nüüd on ilus või mitte. Kõik kiitsid kooliajal, et kui ilus käekiri sul on, aga kui oli vaja minult vihikut laenata, ei osatud mu hieroglüüfe lugeda.
* Õppisin kunagi "Kääbiku" raamatus olevad ruunid selgeks ja kirjutasin oma koolipäevikusse ja õpikute pealkirjad ainult ruunides.
* Minu lugemus ja kirjutamine on omavahel tihedalt seotud. Kui ma ei loe, ei suuda ma kirjutada. Simple.
* Ma kirjutasin teismelisena rate.ee keskkonnas järjejutte, mis on mul siiamaani arvutis alles. Väga piinlik on neid lugeda. Samas näitavad need selgelt, kui palju rohkem oli nooremana julgust igasugu asju kirjutada. Praegu hoiab reaalsus ikka väga tagasi.
* Mul on praegu romaani kirjutamine pooleli. Mõned vähesed on saanud pilgu mu loomingule peale heita. U're lucky, u know!
* Ma kuulan absoluutselt igasugust muusikat, alustades rahulike klaveripaladega lõpetades kõrvu piinava death metaliga. Samas süda kuulub ikkagi raskemale muusikale, mida võin kuulata ajast ja meeleolust sõltumata. Väga meeldivad vanakooli tegijad nagu Ozzy Osbourne, Metallica ja Manowar.
* Mu lemmikpianist on Yiruma.
* Kinkisin teismelisena oma südame Rammsteinile. Paar aastat kuulasin neid väga vähe, kuid mingil hetkel leidsin nad taas üles ning nüüd moodustavad nende lood mu telefoni playlistis märkimisväärse osa. Nad on lihtsalt nii teistsugused, nii paganama naljakad ja eks asjale aitab kaasa ka asjaolu, et Richard Kruspe oli mu armastus. Pole olemas ägedamat bändi!
* Kui tahan midagi rahulikumat, kuulan Ben Howardi loomingut. See mees vist ei oskagi halbu lugusid vorpida. Suht sama kehtib Ed Sheerani kohta.
* Mul on tõsiselt kahju, et ma polnud Imagine Dragonsi loominguga kursis ajal, mil nad Tallinnas käisid.
* Eesti artistidest on mu südame võitnud Stig Rästa.
* Ma pole väga vooluga kaasamineja tüüpi. Kui te küsiksite, mis praegu raadiotes mängitakse, ega ma ei oskaks öelda.
* Teate, mis oli minu jaoks suurimaks pettumuseks Eesti Laulul? Kui nägin Evestuse tüüpe, olin kindel, et siit on midagi head oodata. Korralikku metalit ja juustepildumist. Kuni loo lõpuni ootasin, millal õiget asja tegema hakatakse. No kurat, ärge andke inimestele oma lavakujunduse ja välimusega vale ettekujutust!
* Papsiga oleme loomas traditsiooni, kus igal aastal käime mõnel suuremal kontserdil. 2016 käisime Riias Black Sabbathil, 2017. aastal ühinesime tuhandete Rammsteini fännidega Tallinna lauluväljakul (see oli üks ägedamaid asju mu senises elus) ning sel kevadel on ees ootamas Iron Maiden Saku Suurhallis.
* Olen sõitnud läbi suurema osa Eestist. Välisriikidest olen külastanud Rootsit, Lätit, Leedut, Poolat, Tšehhit, Belgiat, Taanit, Prantsusmaad, Saksamaad, Austriat, Itaaliat ja Venemaad.
* Ma pole kunagi Soomes käinud. Olen vist viimane sedasorti eestlane. Ei, valetan, emps pole ka käinud.
* Tahaksin väga minna Norra.
* Itaalias on maailma parim jäätis.
* Olen küll Roomas ära käinud, kuid giidi äparduse tõttu jõudsime Colosseumisse siis, kui see juba suletud oli. Enne seda passisime tundide viisi Vatikanis Püha Peetruse kirikusse pääsemiseks järjekorras, et siis pool tundi seda kulda ja karda kiriku sisemuses vahtida ja sama targalt välja minna. Pigem oleks Colosseumi sisemusele pilgu peale heitnud.
* Jäätis on mu nõrkus. Kui tahate mind millegagi ära osta, siis tooge jäätist. Ainult mitte šokolaadi oma, selle võite ise kinni pista.
* Vihkan oliive, töödeldud tomateid, keedetud/küpsetatud pehmet porgandit ja konserveeritud herneid.
* Lapsena ei söönud ma kala, keedetud juurvilju, seeni, peeti...Millest kõigest ma ilma jäin...
* Mu lemmiktoit on klimpidega piimasupp. Võiksin seda lõhkemiseni süüa.
* Mul on elus olnud peale perekonnaliikmete kolm parimat sõpra. Kaks neist olid lasteaias, kellest üks kolis ning pärast seda suhtlus katkes. Teine oli mu parim sõbranna suurema osa põhikooliajast, kuid kui mu suhtestaatus muutus, muutus ka meie sõprus. Kolmas oli mu rahvatantsupartner. Meid peeti tihti paariks.
* Olen alati poistega paremini läbi saanud kui tüdrukutega.
* Olen väga kehv sõprussidemete pidaja. Võin mingil perioodil olla kellegagi väga lähedane, kuid kui side kaob, kaob ka lähedus ja uutel kohtumistel ei saa tihti sõna suust. Samas on mõni, kes end mu südamesse kirjutanud on ning ükskõik, kui kaua aega üksteist nägemata või sõnagi vahetamata ei möödu, mõtteist nad ei kao.
* Mu elus on olnud kaks tõsisemat suhet, millest üks kestis 2 kuud (võite naerda) ja teine on kestnud 6,5 aastat.
* Kõige jubedam asi, mida mees oma juustega teha võib, on kasvatada need pikaks.
* Kardan meeletult zombisid.
* Kui õudusfilmis on verd või zombisid, siis mina filmiõhtule ei tule.
* Ainus õudusfilm, mida olen vabatahtlikult kinos vaatamas käinud, on "The boy".
* Ma ei karda verd otsepildis. Olen käinud kirurgil töövarjuks ning näinud pealt sapipõie eemaldust, songa operatsiooni, reieluusse kruvide paigaldust ning ei tundnud end seda jälgides halvasti. Samas pistke mulle nina alla mõni verine film ja ma hävin.
* Kui mul on valida, kas minna trepist või liftiga, valin trepi. Muidugi mõistlikkuse piirides. Oma praegusesse elukohta 14. korrusel lasen end siiski liftil viia.
* Tunnen end turvalisemalt kõrgematel korrustel. Elasime Tallinnas enne 13. korrusel, nüüd kolisime 14ndale.
* Armastan loomi. Lapsepõlves lunisin end võimalikult tihti kaasa, kui õde oma sõbrannale külla läks. Neil oli laut ning seal veetsin ma kõvasti aega.
* Olin u 8-9 aastane, kui päästsin kartulivõtul mulla seest välja ilmunud hiirepojad. Kahjuks minu hoolitsus polnud piisav ning pisikesed närilised surid. Päeval, mil teine hiirepoeg hinge heitis, tõid vanemad mulle must-valge karvaga roti, kelle ristisin Rotuks.
* Maakodus on mul koer Timm (veel ka nimedega Niru, Juhan, Juss, Timmevald, Evald Timm, Rosin, Näss), kass Ronja (nimedega Roone, Roonevald, Evald Roon, Mustus, Öö), kanakari, kelle pealik on kukk Fjodor aka Fedja ning kelle seast võib leida kanu nimedega Klaara, Veera ja Sõbranna. Teised on nimetamata ning kõiki koos kutsutakse Totadeks. Lisaks neile on ka mesilased, keda meie peres nimetatakse Seltsimeesteks. Tarude järgi on nad ka Mafioosod ja Kurjamid. Linnas on mul taksipreili Nossik, kelleta ma oma elu enam ette ei kujutaks.
* Nossiku tõime koju täiesti ette planeerimata. Läksime sugulastele külla, neil oli taksikutsikas kaasas, tol polnud veel kodu ja nõnda me temaga keset ööd taksoga koju sõitsime.
* Ma mängin endiselt The SIMS2-te. Naerge, kui tahate. Ma lasin isegi oma arvuti Windows 8 asemel Windows 7 panna, sest Windows 8 ei võtnud Simsi omaks.
* Olen GTA 3, GTA: Vice City ja GTA: San Andrease läbi mänginud.
* Mängisin väikesena Unreal Tournamenti, aga mul polnud õrna aimugi, mis mängu point on.
* Mul pole kunagi olnud Twitterit. On Snapchat, mida kasutan ainult vahel harva fotode tegemiseks - seal on üks filter, mis teeb ilusaks. On Instagram, mida kasutan ilmselt kõige rohkem ja on Facebook, kus põhiliselt inimestega suhtlen ja oma lehte, Triinu Magusanurk, toimetan. Ja blogi linke on seal ka mugav jagada.
* Mulle väga meeldib kududa ja heegeldada. Kolmandat jõulu järjest püüdsin võimalikult palju kinke ise teha, kuigi välja sellest eriti midagi ei tulnud. Kindad õele ja emale sain küll valmis. Eelmine aasta tegin õele sünnipäevaks kardigani ja emale emadepäevaks salli, üle-eelmine aasta sai ema äkki sünnipäevaks suuuuuuure heegeldatud liniku, aga seda pole kunagi lauale pandud.
* Mulle väga meeldivad poksimisega seotud treeningud, nagu näiteks BodyCombat ja FitBox. Kujutan pidevalt ette, et olen elukutseline poksija ja löön kõik nokki.
* Olen ääretult uhke selle üle, kes ma olen, mis sest, et ka mul on omad vead, mis käivad närvidele nii mulle endale kui ka mu lähedastele. Siiski, arvan, et olen suhteliselt hästi välja kukkunud.
Aga äkki peaks ikkagi hakkama juukseid kasvatama?
Naaah, i'm good now.
#happybirthdaytome
Kommentaarid
Postita kommentaar