Ilus ilm ja muud jutud
Nädalake ja veidi veel on juba vaikselt mööda hiilinud ja kostitanud meid ehtsa suveilmaga, mis Eestile kohaselt nädalavahetuseks pisut taandus, et siis esmaspäeval taas kõiki kontoriinimesi nende putkades siseruumides palavusest ja kadedusest roheliseks ajada. Roheliseks pole läinud mitte ainult kontorirotid - looduses silmad ja kõrvad lahti käies on võimalik igal pool rohelist näha! Ilmad soosivad mõnuga muru ja kõige muu kasvu, meil oma kortermaja ümber on juba korralik heinamaa. Võite peagi oma hobused päevaks siia muru näksima tuua, sest kojamees andis võitluses katkise muruniidukiga alla. Ja ma ei usu ka, et üks pisike niidukilõkats selle massi läbi närib.
Mina olen neid imeilusaid päevi nautinud aheldatuna oma kirjutuslaua külge, on ju imeline eksamisessiooniaeg. Aeg-ajalt satun ikka tunniks-paariks õue ka, aga ütleme nii, et kui päike lagipähe paistab, pole taksipreili Nossik jalutamisest eriti huvitatud. Siis peaksin pigem tegelema sellise imelise alaga nagu koerakandmine, aga sellest ma eriti huvitatud pole, sest see loom ajab praegu niimoodi karva, nagu ühest siledakarvalisest sabaliputajast ei usuks! Neid pagana karvu on igal pool, absoluudselt igal pool - põrandal, voodis, kapi otsas, riiulitel, aeg-ajalt ka hamba vahel või silmas. Name it. Ma tõesti loodan, et see kasukavahetusperiood saab peagi läbi, muidu tuleb koer paljaks ajada. Just kidding, ma ei teeks seda talle. Võib-olla.
Kas kellegil on veel selline probleem, et kui ilma mütsita päikese käes viibida, saab kergelt päikesepiste? Ma tunnen juba pärast pooletunnist tulekera all olesklemist pea tuikamist.
Nüüd on kõik suvenautlejad minu peale kindlasti hirmus vihased, aga mina pigem nautisin möödunud nädalavahetuse ilma, kui seda leitsakut, mis meid juba mitu nädalat külastanud on. Kerge tuuleke, õhuke pilvkate taevas, aeg-ajalt mõni vihmapiisk. Koos leitsakuga on saabunud ka põud - 2/3 maist on läbi, ja juba on metsades tuleoht! Ja nii palju, kui mina ilmateadet vaatasin, vihmalisa ei lubata. Kui asi niimoodi edasi läheb, on meil varsti lopsaka rohetava muru asemel kuivad ja krõmpsud kõrred, mis ragisevad jala all nagu talvel härmatise ajal. Võeh. Valel ajal on see kuumus.
Ja ausaltöeldes pole mul õrna aimugi, mida sellise imeilusa ilmaga linnas peale hakata. Hüva, käid oma koeratiirul ära, võib-olla viitsid lausa rulluisud või jooksutossud või jalgratta välja vedada, aga mis edasi? Mina ei tunne erilist lõbu pargipingil päevavõtmisest, kui asjalike nägudega inimesed minust mööda voorivad. Talvel võin ma linnas elada, pole mingit probleemi, aga kevad-suvel tahaks küll röövlitütar Ronja kombel metsa karukoopasse elama minna. Iga hetk, mis linnas möödub, kriibib südant, sest igatsen maakoju! Seal vähemalt võib iga kell ükskõik millisel murulapil lina maha visata ja lasta päikesel end grillkanaks moondada, ega pea muretsema, et keegi su päikeseuima ajal paljaks röövib või liialt vahtima kipub. Ja kui lesimisest villand saab, on maal tööd kuhjaga - hakka ainult otsast tegema ja kui lõppu jõuad, hakka otsast peale. Vähemalt sellise meetodiga möllab suviti aias minu auväärt ema, kellel on umbes sada lillepeenart ja kellele neist ikka ei piisa. Igal aastal jääb meil niidetavat murupinda vähemaks, sest see asendub hoopis imeliste peenardega, mida emps iga hinna eest korras püüab hoida, ise samal ajal kiidusõnade peale laites, et kõik on nii korrast ära, mis sest, et ühes peenras sajas on vaid kaks rohuliblet püsti. Ja mitte ainult tema - tema õed ehk minu armsad tädid on täpselt samasugused. Võta üks ja viska teist, aga vot aiad on neil küll üle küla parimad!
Kuigi ilmad on olnud vägevad, olen mina rulluisud kapist välja kraaminud vaid korra ja siis tegin ka 25km tiiru. Küll oli mõnus! Pea igal õhtul vahin aknast välja mere poole, ega ometi tuult pole ja äkki läheks jälle tiirule, aga kuidagi ei jõua sinna. Ikka on midagi muud teha, kas siis õppida, süüa teha või koristada või lihtsalt jalad seinale visata. Trenni jõuan ka nagu kuuvarjutus, ei tõmba siseruumidesse eriti. Samas eile tahtsin minna. Kuna Mustamäe MyFitness on mulle suhteliselt lähedal, otsustasin jalgrattaga minna. Pidime Kristiinaga seal kokku saama ja ekstratublid olema, tehes 2 treeningut järjest. Trenn pidi algama kell 19. Kuna mul peale päevast tuupimist aju suht küpse oli, otsustasin enne trenni end väikese uinakuga kosutada. kell 18.12 ehmusin ärkvele, panin täie pasaga asjad kokku, vahetasin riided ja ajasin jalgratta koridori. Hakkasin lifti ootama. Kokku läks kenasti viis minutit, selleks hetkeks võis kell olla 18.40, kui ma alla jõudsin. Hakkasin väntama. Peatusin iga kuradima foori juures, mis teele ette jäi. Samuti oli palju jalakäijaid, kellest enamus mind mõrvarliku pilguga vahtisid. Alles hiljuti sattusin lugema ühe kärulükkajast ema pahameelekirjutist, kes pidas kõnniteedel liiklevaid rattureid eneseimetlejatest eputisteks, kelle koht on sõiduteel. Kui ma sõidaksin sõiduteel, tahaksid kõik niigi vihased Tallinna autojuhid mind lapikuks sõita. Ristumised sõiduteedega retsivad ratast samuti, ma iga kord hirmuga ootan, millal ta käes lagunema hakkab - äärekivid on nii paganama kõrged, et normaalse kiirusega sõita ei saagi. No ja jõudsin mina siis kiirustades Mustamäe keskuse juurde, ees oli viimane ristmik. Üks tore text'n'drive'i harrastav härrasmees, kes vist põdes daltonismi (pidas punast foorituld roheliseks), oleks mu äärepealt kõripidi auto alla ajanud, õnneks sai viimasel hetkel kriiksudes jala pidurile. Jalgrattur, kes minu kõrval kulges, kostitas teda korraliku sõimusõnade valanguga. Oleksin sama teinud, aga mul oli juba selleks hetkeks väga kiire. Jõudsin MyFitnessi ette, kus reas seisavad telefonikõnega avatavad rattalukud. Kuna minu oma rattaluku võti armastas lukku nii väga, et otsustas lukusüdamiku sisse ära murduda, polnud mul oma lukku kaasas. Olin varemgi oma ratast sinna jätnud, seega kahmasin taskust telefoni, et lukul olevale numbrile helistada, mis siis luku avaks ja mina oma ratta turvaliselt sinna saaks jätta. Telefon kutsub ja kutsub, midagi ei juhtu. Katsun rattalukkusid, kõik on lahti. Proovin oma ratast siis sinna kinni panna, aga lukk ei jää kinni. Kell oli juba 18.58, kui mina ikka veel ahastatud olekus kõrge musta hoone ees seisin. Sorri, aga mina ei julge jätta oma ratast keset linna lukustamata. Nõnda jäigi mul trenni minemata, sõitsin sama targalt koju. Mida ma sellest õppisin? Eks ikka seda, et Tallinnas jalgrattaga liiklemine pole seda närvikulu ja pornograafiat väärt. Järgmine kord lähen jalgsi ja kulutan pigem oma teksasid ja jalatseid, kui närve.
Aga ei saa me üle ega ümber koogijuttudest. Umbes kuu aega tagasi hakkasin otsima Tallinnasse suveks tööd, et suve mitte lihtsalt niisama maha passida, kuigi ka see tundub ahvatleva ideena. Kandideerisin erinevatesse kohtadesse, käisin mitmetes vestlusel. Üks kohvik tegi meeldiva üllatuse - nad olid valmis mind suveks abikondiitriks võtma! Oi, ma olin sillas! Läksin siis rõõmsalt proovipäevale. Mulle anti müts pähe, põll ette ja retseptid nina alla - hakka nüüd torte kokku lappima. Selleks hetkeks oli mu ainus tutvumine tootmisega olnud pilguheit üle ukse ja mul polnud õrna aimugi, kus on toorained või kus segamiseks, vahustamiseks või külmutamiseks vajalikud seadmed. Mis siis ikka, hakkasin pihta, pommitades minust üle laua tegutsevat peakondiitrit lakkamatult küsimustega - kus see on? kas ma teen õigesti? kas nii? Ajapikku hakkasid ainete asukohad juba meelde jääma, sain järjest iseseisvamalt hakkama. Kõige 'ägedamad' olid need hetked, kui kogu tootmine otsustas ühel ajal suitsupausile minna, niiet mina kui mittesuitsetaja jäin oma mätserdamisega üksi. No tere talv! Inimene tuleb proovipäevale ja võib teil kõik käkki keerata ja teie lähete kollektiivsele suitsupausile! Üldse paneb mind imestama see, kui paljud toiduga tegelejad on suitsulembesed. Kui ma Tartus Fastersis töötasin, oli üks esimesi küsimusi esimesel päeval mulle: kas sa suitsetaja ka oled? Minu pearaputuse peale öeldi, et okei, siis suitsupause sulle vaja ei ole. Pani kulmu kergitama, et kas siis suitsetamine on mingi privileeg, mis annab inimestele õiguse lisapausidele? Igatahes, mul läks tordikeste peale üpris kaua aega, kuid kammoon, elus esimest korda sellises köögis, võõrad toorained, võõrad seadmed, kõik on võõras! Ja siis sain veel lõpus märkuse, et ma olin aeglane, küsiti veel, et kas ma olen muidu ka aeglane inimene, või juhtus lihtsalt seekord nii. No daa, ma pole elu sees varem kuskil kontiitriäris töötanud, kõik, mida tean või oskan, on tulnud koduköögist või käputäiest koolitustest, kus olen osalenud. Mulle jäi mulje, nagu nad oleksid oodanud, et möllan ja mässan sama kiiresti, kui peakondiiter! Kuigi oma perekonnale maalisin proovipäevast imelise pildi, jäi suhu siiski mõru maik, et midagi on korras ära. Seega polnudki ma kuigi kurb, kui 2 nädalat peale kokkulepitud aega (kusjuures omaenda meeldetuletusmeili peale, mille neile saatsin) eitava vastuse sain. Kondiitrimaailm on siiski minu jaoks midagi, mis jääbki ainult mulle. Minu retseptid, minu nägemused, mitte kellegi teise omad. Ausalt öelda olin päris rõõmus, sest juunikuu näikse tulevat üpris töörohke, mille üle on mul ainult siiralt hea meel - siiani täidab mind rõõm, kui mõtlen emadepäeva nädalavahetusele. Veelkord, aitäh kõigile, kes minult laadal ostsid või midagi suupärast tellisid - te olete ägedad!
Alles täna käisin järel ka ühel ägedal pakil, mis pakiautomaati potsatas. See sisaldas Koogimeistri oksjonilt võidetud nänni. Sain mitme uue vidina võrra rikkamaks, eriti sillas olen pistaatsiapasta pärast - nüüd hakkavad minu köögist pistaatsiakreemiga tordid välja voorima! Lisaks sellele toredale pastale napsasin endale ka legomehe silikoonvormi, väikeste masinate vormid, pisikesed ümmargused vormid, tordikile, suhkrulillede valmistamiseks mati, roosivormi, tõllavormi.. Rahakott jäi küll pisut õhemaks, aga usun, et sellesse hobisse investeerimine on ainult kulda väärt mõte! Võimaluse korral ma muuks raha ei kulutakski, kui ainult tordikraamile.
Endiselt kutsun teid üles oma suvisteks tähtpäevadeks tellimusi esitama! Kindlalt olen Tarvastu kandis olemas:
31.05-3.06
8.06-10.06
18.06-24.06
ja vajaduse korral ka muudel aegadel. Kirjuta mulle mu Facebooki lehel Triinu Magusanurk või siis otse minu Facebooki kontole. Peagi on tulemas lehele ka midagi põnevat, niiet hoia silm peal ja ära maga maha!
Teie Triin
Mina olen neid imeilusaid päevi nautinud aheldatuna oma kirjutuslaua külge, on ju imeline eksamisessiooniaeg. Aeg-ajalt satun ikka tunniks-paariks õue ka, aga ütleme nii, et kui päike lagipähe paistab, pole taksipreili Nossik jalutamisest eriti huvitatud. Siis peaksin pigem tegelema sellise imelise alaga nagu koerakandmine, aga sellest ma eriti huvitatud pole, sest see loom ajab praegu niimoodi karva, nagu ühest siledakarvalisest sabaliputajast ei usuks! Neid pagana karvu on igal pool, absoluudselt igal pool - põrandal, voodis, kapi otsas, riiulitel, aeg-ajalt ka hamba vahel või silmas. Name it. Ma tõesti loodan, et see kasukavahetusperiood saab peagi läbi, muidu tuleb koer paljaks ajada. Just kidding, ma ei teeks seda talle. Võib-olla.
Kas kellegil on veel selline probleem, et kui ilma mütsita päikese käes viibida, saab kergelt päikesepiste? Ma tunnen juba pärast pooletunnist tulekera all olesklemist pea tuikamist.
Nüüd on kõik suvenautlejad minu peale kindlasti hirmus vihased, aga mina pigem nautisin möödunud nädalavahetuse ilma, kui seda leitsakut, mis meid juba mitu nädalat külastanud on. Kerge tuuleke, õhuke pilvkate taevas, aeg-ajalt mõni vihmapiisk. Koos leitsakuga on saabunud ka põud - 2/3 maist on läbi, ja juba on metsades tuleoht! Ja nii palju, kui mina ilmateadet vaatasin, vihmalisa ei lubata. Kui asi niimoodi edasi läheb, on meil varsti lopsaka rohetava muru asemel kuivad ja krõmpsud kõrred, mis ragisevad jala all nagu talvel härmatise ajal. Võeh. Valel ajal on see kuumus.
Ja ausaltöeldes pole mul õrna aimugi, mida sellise imeilusa ilmaga linnas peale hakata. Hüva, käid oma koeratiirul ära, võib-olla viitsid lausa rulluisud või jooksutossud või jalgratta välja vedada, aga mis edasi? Mina ei tunne erilist lõbu pargipingil päevavõtmisest, kui asjalike nägudega inimesed minust mööda voorivad. Talvel võin ma linnas elada, pole mingit probleemi, aga kevad-suvel tahaks küll röövlitütar Ronja kombel metsa karukoopasse elama minna. Iga hetk, mis linnas möödub, kriibib südant, sest igatsen maakoju! Seal vähemalt võib iga kell ükskõik millisel murulapil lina maha visata ja lasta päikesel end grillkanaks moondada, ega pea muretsema, et keegi su päikeseuima ajal paljaks röövib või liialt vahtima kipub. Ja kui lesimisest villand saab, on maal tööd kuhjaga - hakka ainult otsast tegema ja kui lõppu jõuad, hakka otsast peale. Vähemalt sellise meetodiga möllab suviti aias minu auväärt ema, kellel on umbes sada lillepeenart ja kellele neist ikka ei piisa. Igal aastal jääb meil niidetavat murupinda vähemaks, sest see asendub hoopis imeliste peenardega, mida emps iga hinna eest korras püüab hoida, ise samal ajal kiidusõnade peale laites, et kõik on nii korrast ära, mis sest, et ühes peenras sajas on vaid kaks rohuliblet püsti. Ja mitte ainult tema - tema õed ehk minu armsad tädid on täpselt samasugused. Võta üks ja viska teist, aga vot aiad on neil küll üle küla parimad!
Kuigi ilmad on olnud vägevad, olen mina rulluisud kapist välja kraaminud vaid korra ja siis tegin ka 25km tiiru. Küll oli mõnus! Pea igal õhtul vahin aknast välja mere poole, ega ometi tuult pole ja äkki läheks jälle tiirule, aga kuidagi ei jõua sinna. Ikka on midagi muud teha, kas siis õppida, süüa teha või koristada või lihtsalt jalad seinale visata. Trenni jõuan ka nagu kuuvarjutus, ei tõmba siseruumidesse eriti. Samas eile tahtsin minna. Kuna Mustamäe MyFitness on mulle suhteliselt lähedal, otsustasin jalgrattaga minna. Pidime Kristiinaga seal kokku saama ja ekstratublid olema, tehes 2 treeningut järjest. Trenn pidi algama kell 19. Kuna mul peale päevast tuupimist aju suht küpse oli, otsustasin enne trenni end väikese uinakuga kosutada. kell 18.12 ehmusin ärkvele, panin täie pasaga asjad kokku, vahetasin riided ja ajasin jalgratta koridori. Hakkasin lifti ootama. Kokku läks kenasti viis minutit, selleks hetkeks võis kell olla 18.40, kui ma alla jõudsin. Hakkasin väntama. Peatusin iga kuradima foori juures, mis teele ette jäi. Samuti oli palju jalakäijaid, kellest enamus mind mõrvarliku pilguga vahtisid. Alles hiljuti sattusin lugema ühe kärulükkajast ema pahameelekirjutist, kes pidas kõnniteedel liiklevaid rattureid eneseimetlejatest eputisteks, kelle koht on sõiduteel. Kui ma sõidaksin sõiduteel, tahaksid kõik niigi vihased Tallinna autojuhid mind lapikuks sõita. Ristumised sõiduteedega retsivad ratast samuti, ma iga kord hirmuga ootan, millal ta käes lagunema hakkab - äärekivid on nii paganama kõrged, et normaalse kiirusega sõita ei saagi. No ja jõudsin mina siis kiirustades Mustamäe keskuse juurde, ees oli viimane ristmik. Üks tore text'n'drive'i harrastav härrasmees, kes vist põdes daltonismi (pidas punast foorituld roheliseks), oleks mu äärepealt kõripidi auto alla ajanud, õnneks sai viimasel hetkel kriiksudes jala pidurile. Jalgrattur, kes minu kõrval kulges, kostitas teda korraliku sõimusõnade valanguga. Oleksin sama teinud, aga mul oli juba selleks hetkeks väga kiire. Jõudsin MyFitnessi ette, kus reas seisavad telefonikõnega avatavad rattalukud. Kuna minu oma rattaluku võti armastas lukku nii väga, et otsustas lukusüdamiku sisse ära murduda, polnud mul oma lukku kaasas. Olin varemgi oma ratast sinna jätnud, seega kahmasin taskust telefoni, et lukul olevale numbrile helistada, mis siis luku avaks ja mina oma ratta turvaliselt sinna saaks jätta. Telefon kutsub ja kutsub, midagi ei juhtu. Katsun rattalukkusid, kõik on lahti. Proovin oma ratast siis sinna kinni panna, aga lukk ei jää kinni. Kell oli juba 18.58, kui mina ikka veel ahastatud olekus kõrge musta hoone ees seisin. Sorri, aga mina ei julge jätta oma ratast keset linna lukustamata. Nõnda jäigi mul trenni minemata, sõitsin sama targalt koju. Mida ma sellest õppisin? Eks ikka seda, et Tallinnas jalgrattaga liiklemine pole seda närvikulu ja pornograafiat väärt. Järgmine kord lähen jalgsi ja kulutan pigem oma teksasid ja jalatseid, kui närve.
Aga ei saa me üle ega ümber koogijuttudest. Umbes kuu aega tagasi hakkasin otsima Tallinnasse suveks tööd, et suve mitte lihtsalt niisama maha passida, kuigi ka see tundub ahvatleva ideena. Kandideerisin erinevatesse kohtadesse, käisin mitmetes vestlusel. Üks kohvik tegi meeldiva üllatuse - nad olid valmis mind suveks abikondiitriks võtma! Oi, ma olin sillas! Läksin siis rõõmsalt proovipäevale. Mulle anti müts pähe, põll ette ja retseptid nina alla - hakka nüüd torte kokku lappima. Selleks hetkeks oli mu ainus tutvumine tootmisega olnud pilguheit üle ukse ja mul polnud õrna aimugi, kus on toorained või kus segamiseks, vahustamiseks või külmutamiseks vajalikud seadmed. Mis siis ikka, hakkasin pihta, pommitades minust üle laua tegutsevat peakondiitrit lakkamatult küsimustega - kus see on? kas ma teen õigesti? kas nii? Ajapikku hakkasid ainete asukohad juba meelde jääma, sain järjest iseseisvamalt hakkama. Kõige 'ägedamad' olid need hetked, kui kogu tootmine otsustas ühel ajal suitsupausile minna, niiet mina kui mittesuitsetaja jäin oma mätserdamisega üksi. No tere talv! Inimene tuleb proovipäevale ja võib teil kõik käkki keerata ja teie lähete kollektiivsele suitsupausile! Üldse paneb mind imestama see, kui paljud toiduga tegelejad on suitsulembesed. Kui ma Tartus Fastersis töötasin, oli üks esimesi küsimusi esimesel päeval mulle: kas sa suitsetaja ka oled? Minu pearaputuse peale öeldi, et okei, siis suitsupause sulle vaja ei ole. Pani kulmu kergitama, et kas siis suitsetamine on mingi privileeg, mis annab inimestele õiguse lisapausidele? Igatahes, mul läks tordikeste peale üpris kaua aega, kuid kammoon, elus esimest korda sellises köögis, võõrad toorained, võõrad seadmed, kõik on võõras! Ja siis sain veel lõpus märkuse, et ma olin aeglane, küsiti veel, et kas ma olen muidu ka aeglane inimene, või juhtus lihtsalt seekord nii. No daa, ma pole elu sees varem kuskil kontiitriäris töötanud, kõik, mida tean või oskan, on tulnud koduköögist või käputäiest koolitustest, kus olen osalenud. Mulle jäi mulje, nagu nad oleksid oodanud, et möllan ja mässan sama kiiresti, kui peakondiiter! Kuigi oma perekonnale maalisin proovipäevast imelise pildi, jäi suhu siiski mõru maik, et midagi on korras ära. Seega polnudki ma kuigi kurb, kui 2 nädalat peale kokkulepitud aega (kusjuures omaenda meeldetuletusmeili peale, mille neile saatsin) eitava vastuse sain. Kondiitrimaailm on siiski minu jaoks midagi, mis jääbki ainult mulle. Minu retseptid, minu nägemused, mitte kellegi teise omad. Ausalt öelda olin päris rõõmus, sest juunikuu näikse tulevat üpris töörohke, mille üle on mul ainult siiralt hea meel - siiani täidab mind rõõm, kui mõtlen emadepäeva nädalavahetusele. Veelkord, aitäh kõigile, kes minult laadal ostsid või midagi suupärast tellisid - te olete ägedad!
Alles täna käisin järel ka ühel ägedal pakil, mis pakiautomaati potsatas. See sisaldas Koogimeistri oksjonilt võidetud nänni. Sain mitme uue vidina võrra rikkamaks, eriti sillas olen pistaatsiapasta pärast - nüüd hakkavad minu köögist pistaatsiakreemiga tordid välja voorima! Lisaks sellele toredale pastale napsasin endale ka legomehe silikoonvormi, väikeste masinate vormid, pisikesed ümmargused vormid, tordikile, suhkrulillede valmistamiseks mati, roosivormi, tõllavormi.. Rahakott jäi küll pisut õhemaks, aga usun, et sellesse hobisse investeerimine on ainult kulda väärt mõte! Võimaluse korral ma muuks raha ei kulutakski, kui ainult tordikraamile.
31.05-3.06
8.06-10.06
18.06-24.06
ja vajaduse korral ka muudel aegadel. Kirjuta mulle mu Facebooki lehel Triinu Magusanurk või siis otse minu Facebooki kontole. Peagi on tulemas lehele ka midagi põnevat, niiet hoia silm peal ja ära maga maha!
Teie Triin
Kommentaarid
Postita kommentaar