Kodukondiitri seiklused suvises Tarvastus
Olen juba pisut üle kuu aja olnud 22. Ah, et 22 viimane taks? No ei. Ma ei kujutaks küll praegu ette ennast titevabrikuna - vabandan väljenduse pärast. Kohati tunnen, et olen ise ka peast laps ja selline ei tohi ju ometi kedagi kasvatama hakata.
Igatahes tahtsin teile kõnelda oma möödunud nädalavahetusest, mis sisaldas endas nii imelist suveilma kui ka meeletut küpsetamismaratoni. Otsustasin juba varem, et lähen maale neljapäeval, mitte reedel. Õudusega mõtlen, millisesse ajahätta oleksin jäänud, kui oleksin mineku reedesse jätnud. Hullumaja oli ilma selletagi, sest lisaks emadepäeva tellimustele olin nõuks võtnud osaleda ka iga-aastasel Tarvastu laadal. See on üks tore traditsioon - laat talvel ja laat kevadel. Kuna talvelaadal läks mul oma pulgakookide ja pitsiliste piparkookidega väga hästi, siis tundus igati paslik pulgakoogid ja mõned tordid ka kevadel letti visata. Pulgakookide tarvis pallikesed voolisin juba Tallinnas valmis, et maal vähem teha oleks, sest tegelikult võtab nende tegemine ikka meeletu aja. Teed küpsistest või koogist pudi valmis, mätsid toorjuustuga kokku ja siis peab mitmeid kordi kontsistentsi muutma, et pallikesed pragulised ei jääks. Oi, kuidas ma küpsisepallidega vaeva nägin! Kuramuse suured tükid jäid sisse ja need tahavad koogipalli keskelt kenasti pooleks ajada. Kui konts on õige, kaalun täpselt 20 grammised tainapalad, mille hiljem voolin ümmarguseks. Siis külmikusse ja uus sats ette. Nõnda tegin nelja sisuga pulgakooke - Domino küpsise, rummikoogi, banaani-valge šokolaadi ja Selga kondentspiimaküpsise. Hullumaja puhvet, no ausõna!
Omamoodi seiklus oli kogu oma küpsetamiskraamiga Tallinnast Viljandisse saada. Ajaga on igasugu imevidinaid, kulinaid ja pulbreid nii palju kogunenud, et kui sügisel mahtusid mu asjad ühte pisikesse kotikesse, siis nüüd on mul asjade mahutamiseks üks suur kast, väike kohvrike, mis sai ehituspoest soetatud ja kuhu meistrimehed tavaliselt kruve varuvad, ja termokott, kus on hea šokolaade ja glasuuri hoida. Kaasa võtsin selle kohvri, termokoti, lisaks ka ühe suurema koti tordikarpidega, käe otsa Balti jaama turult enne rongile minekut maasikad ja kultuurmustikad ja selga veel seljakoti, mis sisaldas eelnevalt valmis voolitud pulgakoogipallide karpe ja igaks elujuhtumiks ka läpakat. Ühtegi riideeset mul peale endal seljas olevate kaasas polnud ja nõnda ma läksin nagu elupõline koormaeesel, iga sõrme otsas midagi. Ema puhkes naerma, kui mind Viljandis nägi. Ainult Nossik oli mul veel käe otsast puudu.
Emadepäeva ootuses otsustasin müüki panna ka pisemad tordid. Nendega oli veel omaette ooper. Kokku oli mul vaja teha 5 väikest Brita torti, 3 pisi-biskviittorti ja 15 mini-pavlovat (millest sujuvalt sai 24). Biskviitpõhjad (1x kakao, 1x hele, 1x spinati) tegin juba neljapäeval kohe koju jõudes valmis, seega nendega polnud probleemi. Ka pulgakookide jaoks kaunistused said Eurovisiooni poolfinaali saatel valmis nikerdatud. Asi läks humoorikaks alles mu firmakookidega. Sain esimesed Brita põhjad ahju visata, kui üks tore tegelane nimega Elekter otsustas mu päeva pea peale paisata. Või lihtsalt puhkusele sõita. Või seenele minna. Mina igal juhul olin tema peale väga vihane. Ahastasin oma kergelt kuuma saanud Britade juures. Kes vähegi küpsetamisest midagi jagab, see teab, et munavalge ei taha enne küpsetamist kuigi palju seista ja kui juba kuuma saanud, ei tohi teda ka enne valmimist ahjust välja võtta (vähemalt sellised on minu teadmised - kutsun vastu vaidlema). Selle aja peale oli isale tulnud sõnum, et elekter jääb ära kuni kella 16ni. No tere talv! Sel hetkel polnud mul võimalik ühtegi liigutust ilma elektri kaasabita sooritada (mis tuletas mulle meelde, kui abitud me ilma tehnoloogiata oleme) ja mõtlesin õudusega kõigele, mis mul veel teha oli vaja. On õnn, et mu tädi elab meile lähedal, seega pakkisin pärast kerget paanikahoogu oma poolikud tordipõhjad ja ülejäänud asjadeks vajalikud asjad kokku ja põrutasin alevisse, et seal ülejäänud põhjad ära küpsetada. Jõudsin siis kohale ja keerasin ahju tööle, kui ema helistas: lugupeetud elekter on otsustanud tööpostile naasta. No kuradi kurat! Ma ei teadnud, kas nutta või naerda, sest kena tunnike aega oli selleks hetkeks juba raisus. Aga mis seal ikka. Keevitasin oma seisnud Britad tädi ahjus valmis - küpsesid õnneks kenasti ja beseekiht jäi ka õige - ja panin uuesti oma tavaariga kodu poole lõikama. Seal sai ahi kenasti vatti ülejäänud 8 põhja küpsetamisega ja lisaks 24 mini-pavlovaga. Ma arvan, et ahi juba väriseb õudusest, kui mina koduuksest sisse astun. Sama kehtib miksri kohta - see saab alati tuliseks aetud.
Õhtul, kui õde ka kodumaile jõudis, panin ta kohe tööle. Britade põhjad olid valmis, kreem samuti, jäänud oli kokkupanek. Nõnda sai ka tema käed kreemiseks-marjaseks-moosiseks teha. Kell oli selleks ajaks vist juba kümme või lausa üksteist, kui ma lõpuks kõik tordid külmkappi sain panna (meil on õnneks maal 2 külmkappi, üks toas köögis, teine sauna eesruumis - sinna saidki tordid pistetud. Selle tegumoega ajasin maja meespere tagajalgele, sest õlled läksid soojaks). Aga siis ei saabunud õnnis uneaeg, oh ei! Siis saabus glasuuri sulatamine, nonparellide mööda tuba laiali ajamine ja tüdimuseni käekoputamist - pulgakoogid oli vaja valmis vorpida. Nendega läks mul kenasti kella neljani öösel, aga sadakond pulgakooki sai valmis nagu niuhti! Selle ajaga suutsin ma muidugi pererahvast närvi ajada pideva mikrolaineahju uksega laamendamisega ja selle urinaga, sest glasuuri peab sulatama vähehaaval - 10-20 sekundiliste intervallidega, muidu tõmbab kogu asi tükiliseks ja siis on kogu kupatus hukas. Valmis ma nad igatahes sain ja jätnud köögi kenasti segamini, vajusin kaheks tunniks voodisse, et siis kell 6.30 täie auruga edasi panna - tordid olid küll kokku lapitud, aga kaunistamine veel tegemata. Nõnda asusin maasikad lõikama ja tort tordi haaval said ka maiused endale uue kuue. Söök mulle endale väga sisse ei läinud, sest tõtt-öelda ma pabistasin. Mis siis saab, kui mult ei ostetagi midagi? Kogu see töö ja vaev läheks lihtsalt otsejoones lepikusse.
Minu närvid said vatti täiesti ilmaaegu.
Õde tuli mulle toeks appi ja me ei saanud oma lauda korralikult väljagi sätitud, kui juba kundesid igast küljest juurde voolas. Olin Facebookis korralikku eeltööd teinud ja ei jõudnud ära tänada neid inimesi, kes mulle peale käisid, et ma endale lõpuks lehe teeksin (Triinu Magusanurk, people). Ma vaatan sinu poole, Kaisa - sina pushisid mind kõige rohkem. Kui me lõpuks kõik asjad lauale saime, olid pulgakookidest vaid pooled järel. Tahtsime siis minust selle kraamiga koos pilti teha, et ikka sotsiaalmeedia ka haisu ninna saaks, aga siis järsku kadusid ka tordid nagu vits vette - kui lõpuks pilti saime teha, olid veel pooltest pooled pulgakoogid ja neljast tordist vaid üks alles. Selleks hetkeks polnud ma vist veel tundigi seal kohal olnud. Oi, mul oli kriips kõrvuni! Ma polnud sellist edu julgenud lootagi! Igal juhul tekkis mul tunne, et järgmine kord peab kõvasti rohkem pulgakooke tegema, tortidega võib ilmselt sama arvu juurde jääda. Seekord sattus laat lihtsalt väga heale ajale - täpselt emadepäeva eelne päev ja väga mõnna ju osta emale kingituseks pulgakooke või üks mõnus ja maitsev tordike. Igal juhul, sügav kummardus ja kniks kõigile, kes mulle sellega rõõmu tegid, et ennast või oma lähedasi mõne magusa ampsuga rõõmustasid. Aitäh-aitäh-aitäh! Teil pole õrna aimugi, kui õnnelikuks te mind tegite!
Laat läbi, polnud siiski veel küpsetamine ja nikerdamine läbi. Alles siis said pavlovad kreemi ja marjad selga ja mõned tellimused marjase kuue peale. Õhtul otsustasime aga kõik aja maha võtta ja jõe ääres päikeseloojangut nautida, kaasas mõned tellimustest üle jäänud pavlovad.
Lisaks pidi ka oma ema meeles pidama ja nõnda sai veel laupäeva õhtul küpsetatud brownie, mille kihtide vahele määrisin alles hiljuti külmkapist avastatud imelise vaarika-mustsõstratoormoosi ja vahukoore-toorjuustukreemi. Emadepäeva hommikul kaunistasin selle ka marjadega ja oi kui hea see sai! Kõik mõmisesid, mina kaasa arvatud. Ja mis peamine, minu kõige suurem kriitik jäi samuti oma kingitusega rahule!
Siinkohal sooviksin tänada oma isa, kes mulle ägedad pulgakookide alused on meisterdanud ja kes ei ütle mu küpsetiste kohta kunagi halba sõna (isegi, kui nende koht on lepikus). Tänan oma ema, kes mind nii finantsiliselt kui ka mentaalselt abistab, et ma päris segi ei läheks. Lisaks teeb ta suurepärast tööd minu järel köögi koristamisega ja tema kriitika on üldjuhul asjakohane - kriitika on arengu alus. Tänan oma õde, kes aitas mul torte kokku panna ja oli mulle laadal suureks abiks. Tänan oma härrat, kes, kui mul vahel ideed kipuvad meresid ületama, mu taas maa peale toob. Ja Tõnu, kui sa kordki mõnda minu tehtud Britat ei söö, saad naha peale.
Oeh, ma ei oskagi kohe kirjeldada neid ülevaid emotsioone, mis mind selle nädalavahetuse lõpuks täitsid. Ilm oli lihtsalt imeline, kiidusõnad mu töö kohta tegid südame soojaks ja ka emps jäi oma tordiga väga rahule (mida, muide, juhtub kaunis harva). Ma hõljusin nii pilvedes, et jõudsin oma teenistuse ülelugemiseni alles pool tunnikest enne Tallinnasse sõitu. Pealinna tagasi tulla, eriti kui väljas on sellised ilmad, oli muidugi kurb, aga mis seal ikka - tuleb ära kannatada. Loodetavasti tuleb suvi sama ilus ja saab ka ise päikese käes lesides pisut jumekamaks kui kesktalvel.
PS: Olen terve juunikuu vaba, seega võib mulle vabalt kirjutada, kui on huvi millegi magusa järele. Koolide lõpetamiste aeg on samuti käes, teeksin tordi pärast närveerimise teie eest ära.
Järgmise korrani.
Teie Triin
Igatahes tahtsin teile kõnelda oma möödunud nädalavahetusest, mis sisaldas endas nii imelist suveilma kui ka meeletut küpsetamismaratoni. Otsustasin juba varem, et lähen maale neljapäeval, mitte reedel. Õudusega mõtlen, millisesse ajahätta oleksin jäänud, kui oleksin mineku reedesse jätnud. Hullumaja oli ilma selletagi, sest lisaks emadepäeva tellimustele olin nõuks võtnud osaleda ka iga-aastasel Tarvastu laadal. See on üks tore traditsioon - laat talvel ja laat kevadel. Kuna talvelaadal läks mul oma pulgakookide ja pitsiliste piparkookidega väga hästi, siis tundus igati paslik pulgakoogid ja mõned tordid ka kevadel letti visata. Pulgakookide tarvis pallikesed voolisin juba Tallinnas valmis, et maal vähem teha oleks, sest tegelikult võtab nende tegemine ikka meeletu aja. Teed küpsistest või koogist pudi valmis, mätsid toorjuustuga kokku ja siis peab mitmeid kordi kontsistentsi muutma, et pallikesed pragulised ei jääks. Oi, kuidas ma küpsisepallidega vaeva nägin! Kuramuse suured tükid jäid sisse ja need tahavad koogipalli keskelt kenasti pooleks ajada. Kui konts on õige, kaalun täpselt 20 grammised tainapalad, mille hiljem voolin ümmarguseks. Siis külmikusse ja uus sats ette. Nõnda tegin nelja sisuga pulgakooke - Domino küpsise, rummikoogi, banaani-valge šokolaadi ja Selga kondentspiimaküpsise. Hullumaja puhvet, no ausõna!
Omamoodi seiklus oli kogu oma küpsetamiskraamiga Tallinnast Viljandisse saada. Ajaga on igasugu imevidinaid, kulinaid ja pulbreid nii palju kogunenud, et kui sügisel mahtusid mu asjad ühte pisikesse kotikesse, siis nüüd on mul asjade mahutamiseks üks suur kast, väike kohvrike, mis sai ehituspoest soetatud ja kuhu meistrimehed tavaliselt kruve varuvad, ja termokott, kus on hea šokolaade ja glasuuri hoida. Kaasa võtsin selle kohvri, termokoti, lisaks ka ühe suurema koti tordikarpidega, käe otsa Balti jaama turult enne rongile minekut maasikad ja kultuurmustikad ja selga veel seljakoti, mis sisaldas eelnevalt valmis voolitud pulgakoogipallide karpe ja igaks elujuhtumiks ka läpakat. Ühtegi riideeset mul peale endal seljas olevate kaasas polnud ja nõnda ma läksin nagu elupõline koormaeesel, iga sõrme otsas midagi. Ema puhkes naerma, kui mind Viljandis nägi. Ainult Nossik oli mul veel käe otsast puudu.
Emadepäeva ootuses otsustasin müüki panna ka pisemad tordid. Nendega oli veel omaette ooper. Kokku oli mul vaja teha 5 väikest Brita torti, 3 pisi-biskviittorti ja 15 mini-pavlovat (millest sujuvalt sai 24). Biskviitpõhjad (1x kakao, 1x hele, 1x spinati) tegin juba neljapäeval kohe koju jõudes valmis, seega nendega polnud probleemi. Ka pulgakookide jaoks kaunistused said Eurovisiooni poolfinaali saatel valmis nikerdatud. Asi läks humoorikaks alles mu firmakookidega. Sain esimesed Brita põhjad ahju visata, kui üks tore tegelane nimega Elekter otsustas mu päeva pea peale paisata. Või lihtsalt puhkusele sõita. Või seenele minna. Mina igal juhul olin tema peale väga vihane. Ahastasin oma kergelt kuuma saanud Britade juures. Kes vähegi küpsetamisest midagi jagab, see teab, et munavalge ei taha enne küpsetamist kuigi palju seista ja kui juba kuuma saanud, ei tohi teda ka enne valmimist ahjust välja võtta (vähemalt sellised on minu teadmised - kutsun vastu vaidlema). Selle aja peale oli isale tulnud sõnum, et elekter jääb ära kuni kella 16ni. No tere talv! Sel hetkel polnud mul võimalik ühtegi liigutust ilma elektri kaasabita sooritada (mis tuletas mulle meelde, kui abitud me ilma tehnoloogiata oleme) ja mõtlesin õudusega kõigele, mis mul veel teha oli vaja. On õnn, et mu tädi elab meile lähedal, seega pakkisin pärast kerget paanikahoogu oma poolikud tordipõhjad ja ülejäänud asjadeks vajalikud asjad kokku ja põrutasin alevisse, et seal ülejäänud põhjad ära küpsetada. Jõudsin siis kohale ja keerasin ahju tööle, kui ema helistas: lugupeetud elekter on otsustanud tööpostile naasta. No kuradi kurat! Ma ei teadnud, kas nutta või naerda, sest kena tunnike aega oli selleks hetkeks juba raisus. Aga mis seal ikka. Keevitasin oma seisnud Britad tädi ahjus valmis - küpsesid õnneks kenasti ja beseekiht jäi ka õige - ja panin uuesti oma tavaariga kodu poole lõikama. Seal sai ahi kenasti vatti ülejäänud 8 põhja küpsetamisega ja lisaks 24 mini-pavlovaga. Ma arvan, et ahi juba väriseb õudusest, kui mina koduuksest sisse astun. Sama kehtib miksri kohta - see saab alati tuliseks aetud.
Õhtul, kui õde ka kodumaile jõudis, panin ta kohe tööle. Britade põhjad olid valmis, kreem samuti, jäänud oli kokkupanek. Nõnda sai ka tema käed kreemiseks-marjaseks-moosiseks teha. Kell oli selleks ajaks vist juba kümme või lausa üksteist, kui ma lõpuks kõik tordid külmkappi sain panna (meil on õnneks maal 2 külmkappi, üks toas köögis, teine sauna eesruumis - sinna saidki tordid pistetud. Selle tegumoega ajasin maja meespere tagajalgele, sest õlled läksid soojaks). Aga siis ei saabunud õnnis uneaeg, oh ei! Siis saabus glasuuri sulatamine, nonparellide mööda tuba laiali ajamine ja tüdimuseni käekoputamist - pulgakoogid oli vaja valmis vorpida. Nendega läks mul kenasti kella neljani öösel, aga sadakond pulgakooki sai valmis nagu niuhti! Selle ajaga suutsin ma muidugi pererahvast närvi ajada pideva mikrolaineahju uksega laamendamisega ja selle urinaga, sest glasuuri peab sulatama vähehaaval - 10-20 sekundiliste intervallidega, muidu tõmbab kogu asi tükiliseks ja siis on kogu kupatus hukas. Valmis ma nad igatahes sain ja jätnud köögi kenasti segamini, vajusin kaheks tunniks voodisse, et siis kell 6.30 täie auruga edasi panna - tordid olid küll kokku lapitud, aga kaunistamine veel tegemata. Nõnda asusin maasikad lõikama ja tort tordi haaval said ka maiused endale uue kuue. Söök mulle endale väga sisse ei läinud, sest tõtt-öelda ma pabistasin. Mis siis saab, kui mult ei ostetagi midagi? Kogu see töö ja vaev läheks lihtsalt otsejoones lepikusse.
Minu närvid said vatti täiesti ilmaaegu.
Õde tuli mulle toeks appi ja me ei saanud oma lauda korralikult väljagi sätitud, kui juba kundesid igast küljest juurde voolas. Olin Facebookis korralikku eeltööd teinud ja ei jõudnud ära tänada neid inimesi, kes mulle peale käisid, et ma endale lõpuks lehe teeksin (Triinu Magusanurk, people). Ma vaatan sinu poole, Kaisa - sina pushisid mind kõige rohkem. Kui me lõpuks kõik asjad lauale saime, olid pulgakookidest vaid pooled järel. Tahtsime siis minust selle kraamiga koos pilti teha, et ikka sotsiaalmeedia ka haisu ninna saaks, aga siis järsku kadusid ka tordid nagu vits vette - kui lõpuks pilti saime teha, olid veel pooltest pooled pulgakoogid ja neljast tordist vaid üks alles. Selleks hetkeks polnud ma vist veel tundigi seal kohal olnud. Oi, mul oli kriips kõrvuni! Ma polnud sellist edu julgenud lootagi! Igal juhul tekkis mul tunne, et järgmine kord peab kõvasti rohkem pulgakooke tegema, tortidega võib ilmselt sama arvu juurde jääda. Seekord sattus laat lihtsalt väga heale ajale - täpselt emadepäeva eelne päev ja väga mõnna ju osta emale kingituseks pulgakooke või üks mõnus ja maitsev tordike. Igal juhul, sügav kummardus ja kniks kõigile, kes mulle sellega rõõmu tegid, et ennast või oma lähedasi mõne magusa ampsuga rõõmustasid. Aitäh-aitäh-aitäh! Teil pole õrna aimugi, kui õnnelikuks te mind tegite!
Laat läbi, polnud siiski veel küpsetamine ja nikerdamine läbi. Alles siis said pavlovad kreemi ja marjad selga ja mõned tellimused marjase kuue peale. Õhtul otsustasime aga kõik aja maha võtta ja jõe ääres päikeseloojangut nautida, kaasas mõned tellimustest üle jäänud pavlovad.
Lisaks pidi ka oma ema meeles pidama ja nõnda sai veel laupäeva õhtul küpsetatud brownie, mille kihtide vahele määrisin alles hiljuti külmkapist avastatud imelise vaarika-mustsõstratoormoosi ja vahukoore-toorjuustukreemi. Emadepäeva hommikul kaunistasin selle ka marjadega ja oi kui hea see sai! Kõik mõmisesid, mina kaasa arvatud. Ja mis peamine, minu kõige suurem kriitik jäi samuti oma kingitusega rahule!
Siinkohal sooviksin tänada oma isa, kes mulle ägedad pulgakookide alused on meisterdanud ja kes ei ütle mu küpsetiste kohta kunagi halba sõna (isegi, kui nende koht on lepikus). Tänan oma ema, kes mind nii finantsiliselt kui ka mentaalselt abistab, et ma päris segi ei läheks. Lisaks teeb ta suurepärast tööd minu järel köögi koristamisega ja tema kriitika on üldjuhul asjakohane - kriitika on arengu alus. Tänan oma õde, kes aitas mul torte kokku panna ja oli mulle laadal suureks abiks. Tänan oma härrat, kes, kui mul vahel ideed kipuvad meresid ületama, mu taas maa peale toob. Ja Tõnu, kui sa kordki mõnda minu tehtud Britat ei söö, saad naha peale.
Oeh, ma ei oskagi kohe kirjeldada neid ülevaid emotsioone, mis mind selle nädalavahetuse lõpuks täitsid. Ilm oli lihtsalt imeline, kiidusõnad mu töö kohta tegid südame soojaks ja ka emps jäi oma tordiga väga rahule (mida, muide, juhtub kaunis harva). Ma hõljusin nii pilvedes, et jõudsin oma teenistuse ülelugemiseni alles pool tunnikest enne Tallinnasse sõitu. Pealinna tagasi tulla, eriti kui väljas on sellised ilmad, oli muidugi kurb, aga mis seal ikka - tuleb ära kannatada. Loodetavasti tuleb suvi sama ilus ja saab ka ise päikese käes lesides pisut jumekamaks kui kesktalvel.
PS: Olen terve juunikuu vaba, seega võib mulle vabalt kirjutada, kui on huvi millegi magusa järele. Koolide lõpetamiste aeg on samuti käes, teeksin tordi pärast närveerimise teie eest ära.
Järgmise korrani.
Teie Triin
Kommentaarid
Postita kommentaar