Siis, kui püüad kirjutada millestki muust, kui küpsetamisest
Ma tegelikult peaksin praegu ihu ja hingega oma viimast koolitööd kirjutama, aga selle asemel otsustasin peas olevat prügikasti tühjendada. Ruumi on ikka aeg-ajalt juurde vaja.
Teate, mis mu unistuseks oleks? Südames loodan, et ühel heal päeval saan Tallinna-elu seljatada ja tagasi Tarvastusse minna, panna just seal ahjud huugama ja rõõmustada just sealset rahvast oma toodanguga. Mulle meeldib väikeasula võlu, on eraldatust ja privaatsust. Elades kortermajas tunned sa vähemalt nägupidi kõiki oma naabreid, tänaval teretad pea iga vastutulijat. Poes ei pomiseta sulle automaatselt vene-keelset tervitust ja sa ei pea mõne töötaja poole pöördudes kartma, et sulle ei osata riigikeeles vastata.
Aga enne seda idülli on tükk tööd. Kõigepealt see kõige raskem etapp - kooli lõpetamine. Võeh, teil pole õrna aimugi, kuidas ma seda juba ootan! Seda poleks vist oma klasssi priimusest Triinust oodanudki, või mis? Kui kool on läbi, siis peaks sellest paberilipakast nimega lõputunnistus midagi kasulikku välja võluma, ja töö leidma, koguma raha, et üha rohkem uut inventari soetada ja koolitusi väisata. Igal juhul loodan, et hiljemalt 30ndaks eluaastaks saan ma oma hobi juba täieõiguslikult enda tööks nimetada. Lähedased on küll pildunud vihjeid, et küpsetamine ja tordimaailm võiks pigem jääda minu hobiks, kuid...ma pole iial tundnud ühegi valdkonnaga sellist lähedust. Mitte kunagi. Mul on olnud vaid mingid pühendumisperioodid, mil ma palju mingi alaga tegelen. Ma kahtlustan, et minu tõmbleja hinge alustalad pandi paika lapsepõlves. Nagu oma sünnipäevapostituses mainisin, tegelesin lapsena väga mitmete hobidega, samas ei saa ma öelda, et ma midagi eriliselt hästi oskaks. Ma oskan klaverit mängida, aga üsna mõõdukalt. Ma oskan joonistada, aga pole nii kaua pliiatsit käes hoidnud, et inimene vist meenutaks kriipsujukut. Ma vist oskan ka laulda, vähemalt keegi pole vastupidist väitnud, aga ma paaniliselt kardan solistiks olemist. Ma oskan tantsida, kuid juba lasteaias tantsu vihtunud näitsikutele jään kõvasti alla. Ühesõnaga, ma olen tegelenud paljuga, aga mitte süvitsi. Miski pole mulle kunagi olnud nii südamelähedane, kui küpsetamine. Näiteks on mul olnud kirjutamisperioode ning kudumis-ja heegeldamisperioode, kuid need pole üldjuhul kestnud kauem kui mõni kuu, kui sedagi. Olen suhteliselt püsimatu hing, tõmblen pidevalt siia-sinna ja tegelikult üllatab mind ennastki, et olen juba üle poole aasta aktiivselt kondiitrimaailmas figureerinud ilma sellest tüdinemata. Ilmselt ma nii ei ütleks, kui peaksin kellegi teise alluvuses kellegi teise retseptide järgi torte kokku lappima ega saaks mingit aimu klientide emotsioonidest. Ma arvan, et kõige toredam selle torditamise-koogitamise juures ongi see vahe suhtlus ja kokkupuude inimestega, nende visioonid ja rahulolu, kui minu töö neile meeldib. Ma ikka murran üsna tihti pead, kui olen mõne tellimuse täitnud ja mingit tagasisidet ei tule. Ma kardan, et miski on nihu läinud. Aga siis tuleb üllatuslikult mitu nädalat hiljem kliendi poolt mõni kommentaar täiesti teise teema alla ja sisu kiidab mu tööd - siis olen ma sillas! Seda tunnet teavadki vaid need inimesed, kes on midagi oma kätega valmis nikerdanud ja saavad oma töö kohta kiidusõnu. See on lihtsalt fantast!
Vahepeal jõudsin Magusanurgas korraldada esimese loosimise - minu poolest läks väga hästi! Ma poleks arvanudki, et on nii palju huvilisi! Oma eesmärki loos täitis - mu tegevus jõudis mitmeteni, kes võib-olla varem polnud tähele pannud, et on üks selline veider Triin, kes vabal ajal magusaid hõrgutisi kokku keerab. Loos toimis sedavõrd hästi, et täiesti ootamatult sain ma pulmatordi tellimuse! Ja veel millise pulmatordi! Ma juba nii ootan juuli algust, et saaks selle kallale asuda - minu esimene pulmatort ikkagi. Ja veel Sangaste lossi! Oeh, ma olen nii sillas! Tegin juba neile paar proovitorti maitsmiseks.
Mul on tunne, et viimasel ajal ma ainult tortidest ja kookidest jahvatangi, aeg oleks ka millegi muu kallale tükkida. Näiteks muusika. Möödunud nädalavahetusel oli konservikarp nimega Saku Suurhall täis pressitud kõiksugu karvaseid ja sulelisi, kes olid sinna tulnud ühe eesmärgiga - rokkida täiega kõikvõimsa Iron Maideni muusika järgi! Paps tuli ka selleks puhuks linna. Kui jutt on Saku Suurhalli minekust, siis poleks vist võimalik paremat asukohta elamiseks siin Tallinnas soovidagi. Kui paljud inimesed olid sunnitud kohale vurama autoga (ja siis hiljem hullult vaeva nägema, et parklast ühtegi habetunud ja bändirõivaisse riietatud karvapead alla ajamata välja saada) või kasutama ühistransporti (Haabersti bussipeatuses peale kontserti toimuv meenutas kergelt öeldes Laulu-ja Tantsupeo aega, kui pidu läbi saab), siis meie astusime rõõmsalt u pool kilomeetrit maad ja kohal. Ei mingit rooli taga närvitsemist ega bussis trügimist. Superluks!
Suurhalli jõudes tabas mind kohe kodutunne. Need raskemuusika austajad, see muusika, isegi see õhus hõljuv sigaretihõng oli mulle armas. Nende seas ei tunne ma end kui mingi tulnukas teiselt planeedilt. Seal olen ma oma. Ja see kontsert! Vanad peerud ikka teavad, kuidas möllu panna, Iron Maiden tõestas seda 100-kordselt. Lavašhow kallal oli korralikult vaeva nähtud, kogu kupatus oleks võinud kanda kontsert-etenduse nimetust. Kui arvesse võtta asjaolu, et Eestis oli selle tuuri esimene kontsert, siis müts maha, ausalt kohe! Polnud üldse imekspandav, et nad olid Suurhalli äärest-ääreni fänne täis toonud. Ja kirsiks tordil - paps vedas mu fänninänni letti ja käskis särgi välja valida. Nüüd on mul kah Iron Maideni kirjade ja piltidega särk, mida uhkelt kannan. Ainus miinuskriips tuli palavusest. Ilmselt käibki raskemuusikakontsertite juurde üksteise seljas aelemine, õudne palavus ja kurgukuivus ning kui lavale piisavalt lähedal seista, kõrvade funktsiooni lühiajaline taandumine. Kontserdi finaalis kuulsin kõike justkui läbi udu, nagu oleks kõrvadele padjad surunud ja siis ümbritsevat müra kuulnud. Koju jõudes kõrvus vilises ikka kuni magamaminekuni, mingil hetkel olin päris mures. Rõõm on teatada, et mu kõrvad on jälle töökorras.
Nüüd olen siis kokku kolmel suurel raskemuusikakontserdil käinud, sellest on kui "kvaliteetaeg papsiga" traditsioon kujunemas. Esimene neist oli Black Sabbath aastal 2016 Riias. Tahtsime isale sünnipäevakingiks soetada kontserdipiletid, valikus oli kas Sabbath Lätis või Iron Maiden Leedus. Jumal tänatud, et tookord Sabbathi kasuks otsustasime, muidu oleks Leetu kohale põrutanud ja siis 2 aastat hiljem avastanud, et bänd tuleb hoopis Eestisse. Tunnistan ausalt, et kõigist kolmest kontserdist oli Sabbath kõige lahjem. Tookord tundus väga võimas, aga olles nüüd teisigi raskemuusika sündmusi väisanud, tundus lahja. Ka Arena Riga oli tagantpoolt kõvasti hõredam, kui pungil täis Suurhall.
Minu teine kontsert, elu kõige ägedam ja rajum sündmus, oli Rammstein Tallinna Lauluväljakul pisut vähem kui aasta tagasi. Esiteks oli tegu välikontserdiga, mis andis võimaluse end pisut vabamalt tunda. Teiseks on tegu mu absoluutse lemmikbändiga! Pole olemas teist nii omanäolist koosseisu, sellise lavašhow ja olekuga ja humoorikat bändi. Peaaegu kohe, kui isaga lauluväljakule sisse trügisime, hakkasime fänninänni telki otsima. Kui selle leidnud olime, kulutasin mõnuga, et osta endale ihaldatud Rammsteini fännipusa. See on siiani mu lemmik riideese. Kui Rammstein peaks ühel ilusal päeval taas Eestit väisama, olen raudselt kohal!
Ja nüüd siis kolmas, Iron Maiden, mis jättis ka väga sügava mulje. Kui ma enne kontserti kuulasin Maidenit üsna vähe, siis nüüd pean plaani pisut piraatlusega tegeleda ja uusi lugusid tõmmata. Ma olen nii laisk muusikaaustaja, et mu telefoni muusikalist sai täiendust vist viimati eelmisel aastal, enne Rammsteini kontserti, kui see bänd taas mu südamesse hiilis. Avastasin kusjuures kalendrisse piiludes, et Rammsteinist ongi juba terve aasta möödas! Täiesti ulme, kuidas aeg lendab. Mis ajud eriti segi keerab, on tõsiasi, et jaanipäev on juba järgmisel nädalal. Mis omakorda tähendab, et kolmandik suvest saab praktiliselt läbi. Ma pole veel endale teadvustanudki, et suvi on! Võib-olla selle pärast, et kooliga on nii palju jändamist olnud ja ei tunne end eriti puhkamise lainel.
Aga postituse lõpetuseks mõtlesin kirjutada välja mõningad eesmärgid selle suvega seoses.
* Nagu olen varasemalt maininud, on mu kaal kõrgustesse tõusnud, lüües maha mu enesekindluse ja tahte kusagile minna. Suurema osa ajast tahaksingi end lohvakate riiete varju peita ja enesele võimalikult vähe tähelepanu tõmmata, tundes, et ma olen selle maailma jaoks liiga paks. Ma ei taha enam seelikuid ega lühikesi pükse kanda. Oma vanade riiete selgaproovimine ajas mind lihtsalt masendusse, sest kõik ilusad asjad on mulle lihtsalt väikesed. Ja kui ostsin langevarju meenutava pika suvekleidi, teatas mu härra, et ma näen sellega paks välja. Tänud mu meeleolu tõstmise eest! Igal juhul püüan end sel suvel käsile võtta. Vähemalt see nädal on hästi läinud. Seljatasin juba kolm aastat katsetatud Fitlapi kava ja otsustasin proovida Erik Orgu tervislikku retseptivaramut. Eks näis, kuidas sellega läheb. Otsustasin MyFitnessist võtta juuliks-augustiks treeningpuhkuse, seega käin juunis nii palju, kui võimalik. Vähemalt selle nädala esimesest poolest on küll kann valus. Positiivne.
* Eelmise punkti järjeks ütleks, et ma tahaksin taas leida oma enesekindluse ja tahte hea välja näha. Mulle ei meeldi enam see, keda peeglist näen. Ma ei tahagi peeglisse vaadata. Jumal tänatud, et meil korteris ainult üks peegel on.
* Tahan võimalikult palju aega veeta maakodus. Millal siis veel, kui mitte suvel? Olen õnnelik, et saan terve jaaninädala maal olla!
* Tahan tegeleda võimalikult palju küpsetamisega, omandada uusi oskusi. Tulemas on vähemalt 2 pulmatorti, mille üle ma olen eriti õnnelik!
* Tahan sõlmida rahu iseendaga. Et ma ei peaks iseenda kahe poolega pidevalt sõdima. Tahan olla mina ise.
Ilmselt lisanduks siia loetellu veel asju, kuid need on peamised, millele mõelda suudan. Loodan, et vähemalt mõne neist saab lugeda sügiseks täidetuks.
Taaskord kutsun üles sel suvel nii Tallinnas kui Tarvastus Magusanurgast miskit maitsvat tellima. Suurima hea meelega hoolitseksin teie pidulaudade magusama poole eest. Mulle võib kirjutada nii Facebooki Triinu Magusanurk, mu enda kontole või ka helistada. Mida rohkem on mul tellimusi, seda õnnelikum ma olen :) Seega, tehke mind õnnelikuks!
Teie Triin
Teate, mis mu unistuseks oleks? Südames loodan, et ühel heal päeval saan Tallinna-elu seljatada ja tagasi Tarvastusse minna, panna just seal ahjud huugama ja rõõmustada just sealset rahvast oma toodanguga. Mulle meeldib väikeasula võlu, on eraldatust ja privaatsust. Elades kortermajas tunned sa vähemalt nägupidi kõiki oma naabreid, tänaval teretad pea iga vastutulijat. Poes ei pomiseta sulle automaatselt vene-keelset tervitust ja sa ei pea mõne töötaja poole pöördudes kartma, et sulle ei osata riigikeeles vastata.
Aga enne seda idülli on tükk tööd. Kõigepealt see kõige raskem etapp - kooli lõpetamine. Võeh, teil pole õrna aimugi, kuidas ma seda juba ootan! Seda poleks vist oma klasssi priimusest Triinust oodanudki, või mis? Kui kool on läbi, siis peaks sellest paberilipakast nimega lõputunnistus midagi kasulikku välja võluma, ja töö leidma, koguma raha, et üha rohkem uut inventari soetada ja koolitusi väisata. Igal juhul loodan, et hiljemalt 30ndaks eluaastaks saan ma oma hobi juba täieõiguslikult enda tööks nimetada. Lähedased on küll pildunud vihjeid, et küpsetamine ja tordimaailm võiks pigem jääda minu hobiks, kuid...ma pole iial tundnud ühegi valdkonnaga sellist lähedust. Mitte kunagi. Mul on olnud vaid mingid pühendumisperioodid, mil ma palju mingi alaga tegelen. Ma kahtlustan, et minu tõmbleja hinge alustalad pandi paika lapsepõlves. Nagu oma sünnipäevapostituses mainisin, tegelesin lapsena väga mitmete hobidega, samas ei saa ma öelda, et ma midagi eriliselt hästi oskaks. Ma oskan klaverit mängida, aga üsna mõõdukalt. Ma oskan joonistada, aga pole nii kaua pliiatsit käes hoidnud, et inimene vist meenutaks kriipsujukut. Ma vist oskan ka laulda, vähemalt keegi pole vastupidist väitnud, aga ma paaniliselt kardan solistiks olemist. Ma oskan tantsida, kuid juba lasteaias tantsu vihtunud näitsikutele jään kõvasti alla. Ühesõnaga, ma olen tegelenud paljuga, aga mitte süvitsi. Miski pole mulle kunagi olnud nii südamelähedane, kui küpsetamine. Näiteks on mul olnud kirjutamisperioode ning kudumis-ja heegeldamisperioode, kuid need pole üldjuhul kestnud kauem kui mõni kuu, kui sedagi. Olen suhteliselt püsimatu hing, tõmblen pidevalt siia-sinna ja tegelikult üllatab mind ennastki, et olen juba üle poole aasta aktiivselt kondiitrimaailmas figureerinud ilma sellest tüdinemata. Ilmselt ma nii ei ütleks, kui peaksin kellegi teise alluvuses kellegi teise retseptide järgi torte kokku lappima ega saaks mingit aimu klientide emotsioonidest. Ma arvan, et kõige toredam selle torditamise-koogitamise juures ongi see vahe suhtlus ja kokkupuude inimestega, nende visioonid ja rahulolu, kui minu töö neile meeldib. Ma ikka murran üsna tihti pead, kui olen mõne tellimuse täitnud ja mingit tagasisidet ei tule. Ma kardan, et miski on nihu läinud. Aga siis tuleb üllatuslikult mitu nädalat hiljem kliendi poolt mõni kommentaar täiesti teise teema alla ja sisu kiidab mu tööd - siis olen ma sillas! Seda tunnet teavadki vaid need inimesed, kes on midagi oma kätega valmis nikerdanud ja saavad oma töö kohta kiidusõnu. See on lihtsalt fantast!
Vahepeal jõudsin Magusanurgas korraldada esimese loosimise - minu poolest läks väga hästi! Ma poleks arvanudki, et on nii palju huvilisi! Oma eesmärki loos täitis - mu tegevus jõudis mitmeteni, kes võib-olla varem polnud tähele pannud, et on üks selline veider Triin, kes vabal ajal magusaid hõrgutisi kokku keerab. Loos toimis sedavõrd hästi, et täiesti ootamatult sain ma pulmatordi tellimuse! Ja veel millise pulmatordi! Ma juba nii ootan juuli algust, et saaks selle kallale asuda - minu esimene pulmatort ikkagi. Ja veel Sangaste lossi! Oeh, ma olen nii sillas! Tegin juba neile paar proovitorti maitsmiseks.
Mul on tunne, et viimasel ajal ma ainult tortidest ja kookidest jahvatangi, aeg oleks ka millegi muu kallale tükkida. Näiteks muusika. Möödunud nädalavahetusel oli konservikarp nimega Saku Suurhall täis pressitud kõiksugu karvaseid ja sulelisi, kes olid sinna tulnud ühe eesmärgiga - rokkida täiega kõikvõimsa Iron Maideni muusika järgi! Paps tuli ka selleks puhuks linna. Kui jutt on Saku Suurhalli minekust, siis poleks vist võimalik paremat asukohta elamiseks siin Tallinnas soovidagi. Kui paljud inimesed olid sunnitud kohale vurama autoga (ja siis hiljem hullult vaeva nägema, et parklast ühtegi habetunud ja bändirõivaisse riietatud karvapead alla ajamata välja saada) või kasutama ühistransporti (Haabersti bussipeatuses peale kontserti toimuv meenutas kergelt öeldes Laulu-ja Tantsupeo aega, kui pidu läbi saab), siis meie astusime rõõmsalt u pool kilomeetrit maad ja kohal. Ei mingit rooli taga närvitsemist ega bussis trügimist. Superluks!
Suurhalli jõudes tabas mind kohe kodutunne. Need raskemuusika austajad, see muusika, isegi see õhus hõljuv sigaretihõng oli mulle armas. Nende seas ei tunne ma end kui mingi tulnukas teiselt planeedilt. Seal olen ma oma. Ja see kontsert! Vanad peerud ikka teavad, kuidas möllu panna, Iron Maiden tõestas seda 100-kordselt. Lavašhow kallal oli korralikult vaeva nähtud, kogu kupatus oleks võinud kanda kontsert-etenduse nimetust. Kui arvesse võtta asjaolu, et Eestis oli selle tuuri esimene kontsert, siis müts maha, ausalt kohe! Polnud üldse imekspandav, et nad olid Suurhalli äärest-ääreni fänne täis toonud. Ja kirsiks tordil - paps vedas mu fänninänni letti ja käskis särgi välja valida. Nüüd on mul kah Iron Maideni kirjade ja piltidega särk, mida uhkelt kannan. Ainus miinuskriips tuli palavusest. Ilmselt käibki raskemuusikakontsertite juurde üksteise seljas aelemine, õudne palavus ja kurgukuivus ning kui lavale piisavalt lähedal seista, kõrvade funktsiooni lühiajaline taandumine. Kontserdi finaalis kuulsin kõike justkui läbi udu, nagu oleks kõrvadele padjad surunud ja siis ümbritsevat müra kuulnud. Koju jõudes kõrvus vilises ikka kuni magamaminekuni, mingil hetkel olin päris mures. Rõõm on teatada, et mu kõrvad on jälle töökorras.
Nüüd olen siis kokku kolmel suurel raskemuusikakontserdil käinud, sellest on kui "kvaliteetaeg papsiga" traditsioon kujunemas. Esimene neist oli Black Sabbath aastal 2016 Riias. Tahtsime isale sünnipäevakingiks soetada kontserdipiletid, valikus oli kas Sabbath Lätis või Iron Maiden Leedus. Jumal tänatud, et tookord Sabbathi kasuks otsustasime, muidu oleks Leetu kohale põrutanud ja siis 2 aastat hiljem avastanud, et bänd tuleb hoopis Eestisse. Tunnistan ausalt, et kõigist kolmest kontserdist oli Sabbath kõige lahjem. Tookord tundus väga võimas, aga olles nüüd teisigi raskemuusika sündmusi väisanud, tundus lahja. Ka Arena Riga oli tagantpoolt kõvasti hõredam, kui pungil täis Suurhall.
Minu teine kontsert, elu kõige ägedam ja rajum sündmus, oli Rammstein Tallinna Lauluväljakul pisut vähem kui aasta tagasi. Esiteks oli tegu välikontserdiga, mis andis võimaluse end pisut vabamalt tunda. Teiseks on tegu mu absoluutse lemmikbändiga! Pole olemas teist nii omanäolist koosseisu, sellise lavašhow ja olekuga ja humoorikat bändi. Peaaegu kohe, kui isaga lauluväljakule sisse trügisime, hakkasime fänninänni telki otsima. Kui selle leidnud olime, kulutasin mõnuga, et osta endale ihaldatud Rammsteini fännipusa. See on siiani mu lemmik riideese. Kui Rammstein peaks ühel ilusal päeval taas Eestit väisama, olen raudselt kohal!
Ja nüüd siis kolmas, Iron Maiden, mis jättis ka väga sügava mulje. Kui ma enne kontserti kuulasin Maidenit üsna vähe, siis nüüd pean plaani pisut piraatlusega tegeleda ja uusi lugusid tõmmata. Ma olen nii laisk muusikaaustaja, et mu telefoni muusikalist sai täiendust vist viimati eelmisel aastal, enne Rammsteini kontserti, kui see bänd taas mu südamesse hiilis. Avastasin kusjuures kalendrisse piiludes, et Rammsteinist ongi juba terve aasta möödas! Täiesti ulme, kuidas aeg lendab. Mis ajud eriti segi keerab, on tõsiasi, et jaanipäev on juba järgmisel nädalal. Mis omakorda tähendab, et kolmandik suvest saab praktiliselt läbi. Ma pole veel endale teadvustanudki, et suvi on! Võib-olla selle pärast, et kooliga on nii palju jändamist olnud ja ei tunne end eriti puhkamise lainel.
Aga postituse lõpetuseks mõtlesin kirjutada välja mõningad eesmärgid selle suvega seoses.
* Nagu olen varasemalt maininud, on mu kaal kõrgustesse tõusnud, lüües maha mu enesekindluse ja tahte kusagile minna. Suurema osa ajast tahaksingi end lohvakate riiete varju peita ja enesele võimalikult vähe tähelepanu tõmmata, tundes, et ma olen selle maailma jaoks liiga paks. Ma ei taha enam seelikuid ega lühikesi pükse kanda. Oma vanade riiete selgaproovimine ajas mind lihtsalt masendusse, sest kõik ilusad asjad on mulle lihtsalt väikesed. Ja kui ostsin langevarju meenutava pika suvekleidi, teatas mu härra, et ma näen sellega paks välja. Tänud mu meeleolu tõstmise eest! Igal juhul püüan end sel suvel käsile võtta. Vähemalt see nädal on hästi läinud. Seljatasin juba kolm aastat katsetatud Fitlapi kava ja otsustasin proovida Erik Orgu tervislikku retseptivaramut. Eks näis, kuidas sellega läheb. Otsustasin MyFitnessist võtta juuliks-augustiks treeningpuhkuse, seega käin juunis nii palju, kui võimalik. Vähemalt selle nädala esimesest poolest on küll kann valus. Positiivne.
* Eelmise punkti järjeks ütleks, et ma tahaksin taas leida oma enesekindluse ja tahte hea välja näha. Mulle ei meeldi enam see, keda peeglist näen. Ma ei tahagi peeglisse vaadata. Jumal tänatud, et meil korteris ainult üks peegel on.
* Tahan võimalikult palju aega veeta maakodus. Millal siis veel, kui mitte suvel? Olen õnnelik, et saan terve jaaninädala maal olla!
* Tahan tegeleda võimalikult palju küpsetamisega, omandada uusi oskusi. Tulemas on vähemalt 2 pulmatorti, mille üle ma olen eriti õnnelik!
* Tahan sõlmida rahu iseendaga. Et ma ei peaks iseenda kahe poolega pidevalt sõdima. Tahan olla mina ise.
Ilmselt lisanduks siia loetellu veel asju, kuid need on peamised, millele mõelda suudan. Loodan, et vähemalt mõne neist saab lugeda sügiseks täidetuks.
Taaskord kutsun üles sel suvel nii Tallinnas kui Tarvastus Magusanurgast miskit maitsvat tellima. Suurima hea meelega hoolitseksin teie pidulaudade magusama poole eest. Mulle võib kirjutada nii Facebooki Triinu Magusanurk, mu enda kontole või ka helistada. Mida rohkem on mul tellimusi, seda õnnelikum ma olen :) Seega, tehke mind õnnelikuks!
Teie Triin
Kommentaarid
Postita kommentaar