Mis mind meie imelises maailmas häirib
Ma tean, ma lubasin pikalt-laialt kõnelda oma esimese pulmatordi saamise loost, kuid peas pulbitsevad muud mõtted ja kui proovingi tortimisest kõnelda, jään ühel hetkel lihtsalt totaka näoga ekraani passima, sõrmed klaviatuuril tardunud ja ei oska ühtki sõna kirja panna. Mulle ei meeldi mingit kuiva juttu toota, mul endal võiks ka põnev lugeda olla. Kui juba mul põnev pole, mis siis veel lugejatest rääkida. Igatahes, ma kavatsen selles postituses kõvasti vinguda ja viriseda, niiet kellel on selliste asjade vastu allergia, võib postituse südamerahus sulgeda.
Tänane postitus kõneleb hoopis muudest asjadest kui tavaliselt. Kui üldjuhul räägin ma omaenda läbielamistest ja kogemustest, oma huvidest ja tegemistest, siis seekord võtan sõna muudel teemadel. Ma ei võta kuigi palju aktuaalsetel poliitilistel või mitte-poliitilistel teemadel sõna, aga aeg-ajalt potsatab minu poolt mõni kommentaar mõne uudise alla, mis mind mingil moel puudutab või riivab, hurmavas Facebooki-maailmas, kus kõik on võimalik ja lubatud täiest jõust kõige ja kõigi kohta sitta pritsida, ilma et keegi pokri pistaks või oleks oht vastu hambaid saada. Olen ennegi maininud, et minu empaatiavõime võimaldab mul isegi vanadele äravisatud mööblitükkidele elu sisse mõelda (ehk siis ma võin paar pisarat poetada, kui mõtlen näiteks uue pliidiga asendatud vanale pliidile, mis minema visatakse - ma olen täiesti veendunud, et ta on megakurb), seega kui mõne inimese pihta, olgu see poliitik või mõni muu tähelepanuväärne isik või kõige tavalisem Eesti inimene, kes mingi äparduse läbi on endale võitnud 15 minutit kuulsust ehk teisisõnu saab teada enda kohta asju, mida ta isegi ei teadnud, suudan end panna tema olukorda. Kui loen kõike seda pahna, mida mõned inimpead endaga koguaeg kaasas kannavad, tunnen nii vihaobjektidele kui prügipildujatele südamest kaasa. Tean öelda omast käest - kui mina oma "pisarate ja roppuste" saatel pagarisaatest välja sadasin, sain kõikidelt armsatelt anonüümsetelt netikommentaatoritelt teada, kui ropu suuga ma ikka olen, ilmselt oma roppuste tõttu saatest välja lendasin, et just kodused mulle neid roppusi õpetanud on jne jne. Igasugu põnevat värki, mis ühtaegu nutma ja naerma ajab. Ma tegin mõlemat, kusjuures.
Nõndaks mõtlesin kokku koguda kõik, mis minu arvates tänapäeva maailmas kas valesti on minemas või juba sealmaal on. Ma ei väida, et see on nüüd raudne ja õige ning muud tõde ei eksisteerigi (olen üsna avatud mõtlemisega), kuid see on see, mida mina praegusel momendil arvan.
* Inimesed ei oska ajaloost õppida. Kui kuradima palju on erinevaid näiteid konfliktidest ja sõdadest. Ma ei mõista, mis paneb üht inimest arvama, et maa, millel elavad teisest rahvusest inimesed, võiks hoopis tema võimu all olla. Ma mõtlen, mis alad on üldse kunagi jäänud mõne teise rahva valitseda? Ühel hetkel viskab nn "pärismaalastel" ikka kopa ette ja võõras võim raugeb. Kõik möödunud aja suured valitsejad on mingil hetkel langenud, dünastiad on hääbunud, türannia ei kesta kunagi kaua. Miks ei võiks sellest õppida?
* Peaaegu kõik haridusasutused on loodud vormima inimestest hallikirju töörahvas, kes ei kõhkle ega kahtle milleski. Mina tunnen, et suur osa minu lapsepõlvele omast julgust ja fantaasiat on koolis mutta tambitud. Meid julgustatakse oma arvamust avaldama, aga kui see osutub "valeks", saab sellise hunniku kriitikat, et järgmisel korral ei julge piiksugi teha. Ülikoolis paistab see hästi välja. Terve auditoorium on õpilasi täis ning kui õppejõud midagi küsib, tahavad kõik laua alla põgeneda, mis sest, et õige vastus on teada. Põrumise hirm on kõigil nii suureks treitud. Kool on juba sajandeid ühesugune, ainekavad küll ajapikku veidi muutuvad, kuid peaasjalikult on kõik sama.
* Kõigil on liiga palju õigusi, aga kui kohustustele jutt läheb, tahetakse pead liiva alla panna. Võtan jälle näiteks kooli. Õpetajatele pole mingeid õigusi jäänud. Neil pole õigust karjuda, neil pole õigust õpilastele kurjasti öelda, muidu veel vaesekeste õrn psüühika saab kannatada. Hiljuti sattusin lugema uudist, et ühes Tallinna koolis kahtlustati riigieksamitel spikerdamist, kuna paljudel töödel olid samad vead. Õpilased olid siis ülekuulamisele kutsutud. Nendega oli liiga karmilt räägitud, mõnele tuli pisargi silma. No kammoon, mis kuradi pilvekeste põlvkond me oleme? Jah, mina kuulun ka sellesse samasse põlvkonda, kelle peale häält ei tohtinud tõsta. See on lihtsalt õudne, kuivõrd vati sisse on tänapäeva järelkasv surutud, uskudes vaid oma õigustesse, aga mitte kunagi kohustustesse. On ju meie vanemad süüdi, et me siin maailmas eksisteerime. Kui meid valmis treiti, siis palun, teenige meid. Ja kui keegi julgeb halba sõna öelda, siis hoidku alt - siis saavad haavatavatest lapsukestest tõelised kuradid.
* Solvumine on maailmas muutumas peamiseks reaktsiooniks kõigele. Alles hiljuti nägin üht videouudist sellest, et Inglismaal keelatakse mitmetes koolides tüdrukutel seeliku ja kleidi kandmine, kuna see on kellegi suhtes solvav. No mis ajast on oma soo näitamine seeliku või kleidi kandmise läbi solvav? Sama kehtib aina enam tuure koguva rassismi osas. Ütled sõna neeger - oled rassist. Värvid playbacki tarvis mustanahalise kehastamiseks kere tumedamaks - oled rassist. Jätad playbacki nimekirjast välja kõik mustanahalised, sest nende kehastamine oleks rassistlik - oled rassist, sest ei võtnud mustanahalisi oma nimekirja. Sellega seoses oli palju draamat Getter Jaani Instagrami postitusega, kui ta SNKT tarbeks oma naha tumedamaks võõpas. Ilmselt oled ka siis rassist, kui mustanahalist pisut kõverama pilguga vaatad. Kõige absurdsem näide rassismist oli minu arvates Astrid Lindgreni "Pipi Pikksuka" raamatu kriitikanoole alla sattumine, sest Pipi isa Ephraim oli neegrikuningas. Valge neegrikuningas, seejuures. No tere talv! Minu arvates kehtib maailmas reegel - mida nõrgemana end näitad, seda rohkem sitta kaela saad. Mida rohkem solvud, seda rohkem mõnitatakse. Keegi ei viitsi enam midagi halba öelda, kui sellele mingil moel ei reageerita või siis aetakse selg sirgu ja öeldakse, vot, olengi. Mis sul sellest? Minu arvates on rassistid silmakirjalikud ja võimetud panema end teise inimese olukorda - mõtle, kui sina oleksid sündinud mustanahalisena. Kuidas sa end siis tunneksid, kui loeksid seda pahna?
Ühesõnaga, sai vist päris segane jutt kirja, aga mina pole ei mustanahaliste ega valgete poolt. Ma ei ole rassist. Ma ei põlga kedagi nende välimuse pärast. Sisimas oleme kõik ühesugused. Me ei saa valida oma kehaehitust ega nahavärvi, kui siia ilma sünnime. Me ei saa valida oma geene. Me saame otsustada oma tegude üle. Kui sinu elu eesmärgiks on vihata mustanahalisi, kuna nad julgesid sinust erineva nahavärviga sündida, siis on su elu ikka väga nukker. Muideks, me kõik põlvneme mustanahalistest. Meie kõigi juured on Aafrikas. Tegelikult oleme hoopis meie, valged, jahedamate ja päikesevaesemate ilmastikuoludega kohanemiseks evolutsiooniga teistsuguse nahavärvi omandanud. See ei muuda meid teistest kuidagi kõrgemaks ega ka madalamaks. Inimene on inimene. Aga kui oled mustanahaline ja usud, et sinu elu eesmärk peab olema hädaldamine, kuidas need valged ikka üldse ei salli sind, on su elu samuti nukker. Keegi ei salli hädaldajaid, ükskõik, millised nad välimuselt on.
* Viimaste aastatega on vohama löönud võrdõiguslikkuse tagaajamine. Tore muidugi, kui kõigil oleksid võrdsed võimalused ja õigused. Tegelikkus on aga selline, et neid õiguse-jahtijaid põlatakse. Eriti just homoseksuaale. Need toredad geiparaadid. Inimesed lähevad tänavatele, löövad rusikaga rinnale ja karjuvad tervele maailmale: ma olen gei! Huvitav, mis juhtuks, kui ma läheks tänavale ja hakkaks kisama: ma olen hetero! Siis oleksin ma homofoob, ilmselt. Jällegi on tegu kahe otsaga asjaga. Ma ei põlga homoseksuaale - inimene ei saa oma seksuaalset orientatsiooni valida. Ei ole nii, et viid oma teismelise poja, kes näitab "ohumärke", pidevalt autokapoti alla nuuskima, pistad talle Playboy ajakirja nina alla või lihtsalt püüad temast seda "haigust" välja peksta. Ta ei saa sinna midagi parata, et ta pole hetero. Nii nagu mina ei saa midagi parata, et mind naised seksuaalselt ei tõmba. Jällegi muudab inimesi õelaks empaatiavõime puudumine. Kujuta ette, et oleksid sündinud homoseksuaalina ja kuuleksid kõike, mida sinu kohta räägitakse. Ei oleks ju meeldiv? Tõenäoliselt hüppaksid järgmiselt sillalt alla kuristikku, et sellest kõigest pääseda.
Jällegi, ma pole ei heterode ega homode poolt. Ühelt poolt on ebaõiglane kohelda teist inimest halvasti asja tõttu, mille osas ta ise midagi teha ei saa. Kujuta nüüd ette, et sa oled hetero ja keegi sunniks sind samasoolisega paari heitma. Ilmselt tunnevad nemad samamoodi, kui neid sunnitakse vastassoolisega suhtesse. Teisalt pole ma nende paraadide suhtes kuigi vaimustuses. Tore, kui inimesed julgevad "kapist välja" tulla, aga peavad nad siis seda nii valjult tegema? Just selliste asjadega tõmbavad nad endale tegelikult pahameelelaine peale. Ole gei, aga ole seda vaikselt. Nii nagu mina olen hetero, aga olen seda vaikselt.
Samas on täielik äärmus see, mis meie armsates heaoluriikides toimub. Lasteaedades on ära korjatud kõik raamatud ja muud väljaanded, mis kuidagi viitavad poiste ja tüdrukute erinevustele. Lapsed on kõik võrdsed ja ühesugused. Siiski ei ole nad ju ühesugused, kui ühtedele on Emake Loodus kaasa andnud naissuguelundid, teistele meessuguelundid. Vähemalt nad võiks enne perekonnaõpetuse tundi koolis teada, kumb on kumb.
* Vegan-aktivistid. Kerge ühendus eelmise punktiga. Ärge saage minust valesti aru, mul pole veganluse kui sellise vastu midagi. Tegelikult ma usun, et tegu on tulevikudieediga, kui maakera pole enam võimeline tervet inimmassi lihaga varustama. Samas ajab mind nii närvi, kui keegi oma dieedi pärast käitub, nagu oleks just tema elustiil maailma kõige õigem ja kõik muu on vale. See kehtib tegelikult kõigi elu aspektide juures. Mul on asjade kohta omad tõekspidamised, samas ei raiu ma teiste omadele vastu (kui need just teadusega okkaidpidi kokku ei lähe). Minu tõde ei pruugi olla sinu tõde, nagu ka sinu tõde ei pruugi olla minu tõde. Instagramis sattusin ühe noore mehe kontole, kes oli nii vegan-aktivist, kui üldse olla saab. Tema lehelt võis leida palju postitusi teemal: Kui sa pole vegan, ei ole sa looma-armastaja, kaastundlik, empaatiavõimeline, jne. Põhimõtteliselt oled sa igapäevaselt külmavereline mõrtsukas. Samamoodi levis Instagramis lühike joonisfilm sellest, kuidas kaks naist joovad jääkuubikutega jooki. Üks jõi kiiresti, teine aeglaselt. See, kes aeglaselt jõi, suri mürgistuse tõttu. Miks see nii oli? Mürk oli jääkuubikutes, mis ei jõudnud sulada, kui jook kiirelt kõrist alla kulistati. Sirvides kommentaare, leidsin ühe väitmas, et naine suri, kuna ta sõi loomset toitu. Videos polnud mitte midagi loomset, mitte üht piimatilka ega lihatükki. Jällegi üks näide, mis mind lihtsalt närvi ajas, ja mitte selle pärast, et selle kirjutaja oli vegan, vaid seetõttu, et ta täiesti kõrvalises olukorras hakkas oma elufilosoofiat peale suruma.
Mulle tegelikult meeldib veganite elufilosoofia. Elada nii, et keegi teine ei kannata, et mul kõht täis oleks. Elada võimalikult keskkonda säästvalt. See on tegelikult jätkusuutlik eluviis ja ma püüan tulevikus üht-teist sellest endalegi noppida, kuid siinkohal kinnitan, et täisveganit ei saa minust kunagi. Lihast võin ma loobuda, kuid miski ei sunni mind loobuma piimatoodetest või munadest või meest. Nii ekstreemseks ma ei läheks. Kahjuks on nii, et teatavate inimgruppide kuvandi loovad kõige ekstreemsemad näited, nõnda ka veganite puhul. Ühiskond võtab seisukoha nende järgi, kes peavad lihasööjaid inimrämpsuks ja ennast teistest kõrgemateks.
Minu seisukoht veganite osas: söö, mida tahad, joo, mida tahad, aga ära hakka seda kellelegi peale suruma, isegi kui sa oled oma tõekspidamistes 100% veendunud. Võib-olla mina ei ole. Mida enam suruda, seda rohkem surutav eemale tõmbub. Kui lennata agressiivselt peale, tõmbutakse tagasi või aetakse okkad turri ja siis imestatakse, miks on inimestele veganlus vastumeelne. Kui nii on ette määratud, jõuab inimene ise veganluseni. Või ükskõik, millise dieedini (ja dieedi all ei pea ma silmas toitumist kaalulangetuse eesmärgil, vaid dieeti kui oma toidulauda).
* Maailm kuulutab, et tervislik toitumine on kõige alus, samal ajal propageerib ebatervislikkust. Olete te poes riiulite vahel kõndides võrrelnud erinevaid toiduaineid ja nende hindu? Mina olen. Nii, kui toiduaine on tervislik, on ta automaatselt kallim. Tervislikkus oleks nagu põhjendus tootele hinda lisada. Pasta on täistera - tükk maad kallim. Värske kraam on talvisel ajal neetult kallis ja üldjuhul igasugu kahtlaseid aineid nii täis pumbatud, et ma tõsiselt kahtlen nende tervislikkuses. Aga osta siis mahetooteid! Ei mängi välja, kui head raha ei teeni. Ka mahe ja öko on võlusõnad, mis kõigele hinda lisab. Tervise eest tuleb maksta.
* Ravimifirmade eesmärgiks pole inimesi ravida - neile on kasulik, kui inimesed on haiged. Kui kergekäeliselt pannakse haiglates diagnoose ja iga diagnoosiga kaasnevad üldjuhul ravimid. Ma olen oma lühikese elu jooksul hunnikute viisi antibiootikume söönud ja ei teagi, miks täpselt. Igaks elujuhtumiks sobisid antibiootikumid. Kogu tervishoiusüsteem on tegelikult üks hiigeläri, kus niite tõmbavad ravimifirmad, kellele on äärmiselt kasulik, kui maailmas on palju haigeid inimesi. Kui kõik oleksid terved, läheksid need firmad ju pankrotti. Ma ei imestaks, kui toiduainetööstuste ja ravimitööstuste vahel oleksid salaja sõlmitud kokkulepped, sest mõlemil on ellujäämiseks raha vaja ning kui toidus on nii palju kahjulikke aineid, mis muudavad inimesi haigeks, on ju ravimitööstused sillas.
* Ususõjad. No mida kuradit? Mina pole usklik. Ma usun, et kusagil on mingi ülevam jõud, mis meid juhib, ja see on meie alateadvus. Mu elus on olnud liiga palju kokkusattumusi, ma usun saatusesse ja ei arva, et kusagil on mingi habemega tüüp, kes on mingid reeglid kirja pannud ja kui nendest üle astud, satud põrgutulle. Või siis satud paradiisi, kui end keset teiseusulisi õhku lased ja oma usu nimel sured. No mis normaalsus see on? Ma tean, et see on vaid äärmus, kuid see on nende usu osa. Ma ei arva, et peale surma saab kõik otsa. Lihtne füüsika seadus - energia on jääv. Meie energia kandub lihtsalt kuhugi mujale. Ma ei usu taevasse ega põrgusse. Ma usun iseendasse. Minu uskumustega klapib kõige paremini satanism. Ei, ma ei usu Saatanasse ja kes arvab, et satanistid kitsi ohverdavad - uurige rohkem, saate targemaks!
Igal juhul ei mõista ma, mis on kellegi teise usku pööramise mõte. Miks arvasid kristlased keskajal, et nende usk on parem, kui teiste oma ja hakkasid kõiki oma usku pöörama? Tuhat tänu eestlase põikpäisusele - ei võtnud me jumalat omaks! Ei ole keegi parem või halvem, kui teine. Lihtsalt üks usub ühte, teine usub teist.
* Kui inimesel on võimalus olla õel, siis on ta õel. See on kohutav, kui palju õelust meisse mahub. Heaks näiteks ongi need samad netikommentaariumid. Ma ei mõista, mida inimesed tahavad saavutada, kui kedagi teist mustavad. Mida head saad sina teiste pisaratest? Oksele ajab. Minu arvates on mustajatel endil midagi väga viga või puudu, üldjuhul on nad konkreetsetel teemadel täiesti harimata, ei tunne mustatavaid inimesi ega nende tegude tagamaid.
Ma nii tahaks, et sellel blogipostitusel oleks selline mõju, et maailmas saaks automaatselt kõik korda. Aga ei saa. Sest minu tõde ei ole kõigi teiste tõde. Minu õige pole teiste õige. Mul võib olla kaasmõtlejaid, samamoodi on miljoneid inimesi, kes minu juttu täielikuks lobaks peavad. Mulle võib vastu vaielda, avaldada oma arvamust, tuua põhjendusi.
Loomulikult ei muutu selle kõige kirja panemisest mitte midagi, kuid jällegi olen saanud tükikese endast siia välja valada ja endal on kohe olemine parem.
Tänan tähelepanu eest!
Tänane postitus kõneleb hoopis muudest asjadest kui tavaliselt. Kui üldjuhul räägin ma omaenda läbielamistest ja kogemustest, oma huvidest ja tegemistest, siis seekord võtan sõna muudel teemadel. Ma ei võta kuigi palju aktuaalsetel poliitilistel või mitte-poliitilistel teemadel sõna, aga aeg-ajalt potsatab minu poolt mõni kommentaar mõne uudise alla, mis mind mingil moel puudutab või riivab, hurmavas Facebooki-maailmas, kus kõik on võimalik ja lubatud täiest jõust kõige ja kõigi kohta sitta pritsida, ilma et keegi pokri pistaks või oleks oht vastu hambaid saada. Olen ennegi maininud, et minu empaatiavõime võimaldab mul isegi vanadele äravisatud mööblitükkidele elu sisse mõelda (ehk siis ma võin paar pisarat poetada, kui mõtlen näiteks uue pliidiga asendatud vanale pliidile, mis minema visatakse - ma olen täiesti veendunud, et ta on megakurb), seega kui mõne inimese pihta, olgu see poliitik või mõni muu tähelepanuväärne isik või kõige tavalisem Eesti inimene, kes mingi äparduse läbi on endale võitnud 15 minutit kuulsust ehk teisisõnu saab teada enda kohta asju, mida ta isegi ei teadnud, suudan end panna tema olukorda. Kui loen kõike seda pahna, mida mõned inimpead endaga koguaeg kaasas kannavad, tunnen nii vihaobjektidele kui prügipildujatele südamest kaasa. Tean öelda omast käest - kui mina oma "pisarate ja roppuste" saatel pagarisaatest välja sadasin, sain kõikidelt armsatelt anonüümsetelt netikommentaatoritelt teada, kui ropu suuga ma ikka olen, ilmselt oma roppuste tõttu saatest välja lendasin, et just kodused mulle neid roppusi õpetanud on jne jne. Igasugu põnevat värki, mis ühtaegu nutma ja naerma ajab. Ma tegin mõlemat, kusjuures.
Nõndaks mõtlesin kokku koguda kõik, mis minu arvates tänapäeva maailmas kas valesti on minemas või juba sealmaal on. Ma ei väida, et see on nüüd raudne ja õige ning muud tõde ei eksisteerigi (olen üsna avatud mõtlemisega), kuid see on see, mida mina praegusel momendil arvan.
* Inimesed ei oska ajaloost õppida. Kui kuradima palju on erinevaid näiteid konfliktidest ja sõdadest. Ma ei mõista, mis paneb üht inimest arvama, et maa, millel elavad teisest rahvusest inimesed, võiks hoopis tema võimu all olla. Ma mõtlen, mis alad on üldse kunagi jäänud mõne teise rahva valitseda? Ühel hetkel viskab nn "pärismaalastel" ikka kopa ette ja võõras võim raugeb. Kõik möödunud aja suured valitsejad on mingil hetkel langenud, dünastiad on hääbunud, türannia ei kesta kunagi kaua. Miks ei võiks sellest õppida?
* Peaaegu kõik haridusasutused on loodud vormima inimestest hallikirju töörahvas, kes ei kõhkle ega kahtle milleski. Mina tunnen, et suur osa minu lapsepõlvele omast julgust ja fantaasiat on koolis mutta tambitud. Meid julgustatakse oma arvamust avaldama, aga kui see osutub "valeks", saab sellise hunniku kriitikat, et järgmisel korral ei julge piiksugi teha. Ülikoolis paistab see hästi välja. Terve auditoorium on õpilasi täis ning kui õppejõud midagi küsib, tahavad kõik laua alla põgeneda, mis sest, et õige vastus on teada. Põrumise hirm on kõigil nii suureks treitud. Kool on juba sajandeid ühesugune, ainekavad küll ajapikku veidi muutuvad, kuid peaasjalikult on kõik sama.
* Kõigil on liiga palju õigusi, aga kui kohustustele jutt läheb, tahetakse pead liiva alla panna. Võtan jälle näiteks kooli. Õpetajatele pole mingeid õigusi jäänud. Neil pole õigust karjuda, neil pole õigust õpilastele kurjasti öelda, muidu veel vaesekeste õrn psüühika saab kannatada. Hiljuti sattusin lugema uudist, et ühes Tallinna koolis kahtlustati riigieksamitel spikerdamist, kuna paljudel töödel olid samad vead. Õpilased olid siis ülekuulamisele kutsutud. Nendega oli liiga karmilt räägitud, mõnele tuli pisargi silma. No kammoon, mis kuradi pilvekeste põlvkond me oleme? Jah, mina kuulun ka sellesse samasse põlvkonda, kelle peale häält ei tohtinud tõsta. See on lihtsalt õudne, kuivõrd vati sisse on tänapäeva järelkasv surutud, uskudes vaid oma õigustesse, aga mitte kunagi kohustustesse. On ju meie vanemad süüdi, et me siin maailmas eksisteerime. Kui meid valmis treiti, siis palun, teenige meid. Ja kui keegi julgeb halba sõna öelda, siis hoidku alt - siis saavad haavatavatest lapsukestest tõelised kuradid.
* Solvumine on maailmas muutumas peamiseks reaktsiooniks kõigele. Alles hiljuti nägin üht videouudist sellest, et Inglismaal keelatakse mitmetes koolides tüdrukutel seeliku ja kleidi kandmine, kuna see on kellegi suhtes solvav. No mis ajast on oma soo näitamine seeliku või kleidi kandmise läbi solvav? Sama kehtib aina enam tuure koguva rassismi osas. Ütled sõna neeger - oled rassist. Värvid playbacki tarvis mustanahalise kehastamiseks kere tumedamaks - oled rassist. Jätad playbacki nimekirjast välja kõik mustanahalised, sest nende kehastamine oleks rassistlik - oled rassist, sest ei võtnud mustanahalisi oma nimekirja. Sellega seoses oli palju draamat Getter Jaani Instagrami postitusega, kui ta SNKT tarbeks oma naha tumedamaks võõpas. Ilmselt oled ka siis rassist, kui mustanahalist pisut kõverama pilguga vaatad. Kõige absurdsem näide rassismist oli minu arvates Astrid Lindgreni "Pipi Pikksuka" raamatu kriitikanoole alla sattumine, sest Pipi isa Ephraim oli neegrikuningas. Valge neegrikuningas, seejuures. No tere talv! Minu arvates kehtib maailmas reegel - mida nõrgemana end näitad, seda rohkem sitta kaela saad. Mida rohkem solvud, seda rohkem mõnitatakse. Keegi ei viitsi enam midagi halba öelda, kui sellele mingil moel ei reageerita või siis aetakse selg sirgu ja öeldakse, vot, olengi. Mis sul sellest? Minu arvates on rassistid silmakirjalikud ja võimetud panema end teise inimese olukorda - mõtle, kui sina oleksid sündinud mustanahalisena. Kuidas sa end siis tunneksid, kui loeksid seda pahna?
Ühesõnaga, sai vist päris segane jutt kirja, aga mina pole ei mustanahaliste ega valgete poolt. Ma ei ole rassist. Ma ei põlga kedagi nende välimuse pärast. Sisimas oleme kõik ühesugused. Me ei saa valida oma kehaehitust ega nahavärvi, kui siia ilma sünnime. Me ei saa valida oma geene. Me saame otsustada oma tegude üle. Kui sinu elu eesmärgiks on vihata mustanahalisi, kuna nad julgesid sinust erineva nahavärviga sündida, siis on su elu ikka väga nukker. Muideks, me kõik põlvneme mustanahalistest. Meie kõigi juured on Aafrikas. Tegelikult oleme hoopis meie, valged, jahedamate ja päikesevaesemate ilmastikuoludega kohanemiseks evolutsiooniga teistsuguse nahavärvi omandanud. See ei muuda meid teistest kuidagi kõrgemaks ega ka madalamaks. Inimene on inimene. Aga kui oled mustanahaline ja usud, et sinu elu eesmärk peab olema hädaldamine, kuidas need valged ikka üldse ei salli sind, on su elu samuti nukker. Keegi ei salli hädaldajaid, ükskõik, millised nad välimuselt on.
* Viimaste aastatega on vohama löönud võrdõiguslikkuse tagaajamine. Tore muidugi, kui kõigil oleksid võrdsed võimalused ja õigused. Tegelikkus on aga selline, et neid õiguse-jahtijaid põlatakse. Eriti just homoseksuaale. Need toredad geiparaadid. Inimesed lähevad tänavatele, löövad rusikaga rinnale ja karjuvad tervele maailmale: ma olen gei! Huvitav, mis juhtuks, kui ma läheks tänavale ja hakkaks kisama: ma olen hetero! Siis oleksin ma homofoob, ilmselt. Jällegi on tegu kahe otsaga asjaga. Ma ei põlga homoseksuaale - inimene ei saa oma seksuaalset orientatsiooni valida. Ei ole nii, et viid oma teismelise poja, kes näitab "ohumärke", pidevalt autokapoti alla nuuskima, pistad talle Playboy ajakirja nina alla või lihtsalt püüad temast seda "haigust" välja peksta. Ta ei saa sinna midagi parata, et ta pole hetero. Nii nagu mina ei saa midagi parata, et mind naised seksuaalselt ei tõmba. Jällegi muudab inimesi õelaks empaatiavõime puudumine. Kujuta ette, et oleksid sündinud homoseksuaalina ja kuuleksid kõike, mida sinu kohta räägitakse. Ei oleks ju meeldiv? Tõenäoliselt hüppaksid järgmiselt sillalt alla kuristikku, et sellest kõigest pääseda.
Jällegi, ma pole ei heterode ega homode poolt. Ühelt poolt on ebaõiglane kohelda teist inimest halvasti asja tõttu, mille osas ta ise midagi teha ei saa. Kujuta nüüd ette, et sa oled hetero ja keegi sunniks sind samasoolisega paari heitma. Ilmselt tunnevad nemad samamoodi, kui neid sunnitakse vastassoolisega suhtesse. Teisalt pole ma nende paraadide suhtes kuigi vaimustuses. Tore, kui inimesed julgevad "kapist välja" tulla, aga peavad nad siis seda nii valjult tegema? Just selliste asjadega tõmbavad nad endale tegelikult pahameelelaine peale. Ole gei, aga ole seda vaikselt. Nii nagu mina olen hetero, aga olen seda vaikselt.
Samas on täielik äärmus see, mis meie armsates heaoluriikides toimub. Lasteaedades on ära korjatud kõik raamatud ja muud väljaanded, mis kuidagi viitavad poiste ja tüdrukute erinevustele. Lapsed on kõik võrdsed ja ühesugused. Siiski ei ole nad ju ühesugused, kui ühtedele on Emake Loodus kaasa andnud naissuguelundid, teistele meessuguelundid. Vähemalt nad võiks enne perekonnaõpetuse tundi koolis teada, kumb on kumb.
* Vegan-aktivistid. Kerge ühendus eelmise punktiga. Ärge saage minust valesti aru, mul pole veganluse kui sellise vastu midagi. Tegelikult ma usun, et tegu on tulevikudieediga, kui maakera pole enam võimeline tervet inimmassi lihaga varustama. Samas ajab mind nii närvi, kui keegi oma dieedi pärast käitub, nagu oleks just tema elustiil maailma kõige õigem ja kõik muu on vale. See kehtib tegelikult kõigi elu aspektide juures. Mul on asjade kohta omad tõekspidamised, samas ei raiu ma teiste omadele vastu (kui need just teadusega okkaidpidi kokku ei lähe). Minu tõde ei pruugi olla sinu tõde, nagu ka sinu tõde ei pruugi olla minu tõde. Instagramis sattusin ühe noore mehe kontole, kes oli nii vegan-aktivist, kui üldse olla saab. Tema lehelt võis leida palju postitusi teemal: Kui sa pole vegan, ei ole sa looma-armastaja, kaastundlik, empaatiavõimeline, jne. Põhimõtteliselt oled sa igapäevaselt külmavereline mõrtsukas. Samamoodi levis Instagramis lühike joonisfilm sellest, kuidas kaks naist joovad jääkuubikutega jooki. Üks jõi kiiresti, teine aeglaselt. See, kes aeglaselt jõi, suri mürgistuse tõttu. Miks see nii oli? Mürk oli jääkuubikutes, mis ei jõudnud sulada, kui jook kiirelt kõrist alla kulistati. Sirvides kommentaare, leidsin ühe väitmas, et naine suri, kuna ta sõi loomset toitu. Videos polnud mitte midagi loomset, mitte üht piimatilka ega lihatükki. Jällegi üks näide, mis mind lihtsalt närvi ajas, ja mitte selle pärast, et selle kirjutaja oli vegan, vaid seetõttu, et ta täiesti kõrvalises olukorras hakkas oma elufilosoofiat peale suruma.
Mulle tegelikult meeldib veganite elufilosoofia. Elada nii, et keegi teine ei kannata, et mul kõht täis oleks. Elada võimalikult keskkonda säästvalt. See on tegelikult jätkusuutlik eluviis ja ma püüan tulevikus üht-teist sellest endalegi noppida, kuid siinkohal kinnitan, et täisveganit ei saa minust kunagi. Lihast võin ma loobuda, kuid miski ei sunni mind loobuma piimatoodetest või munadest või meest. Nii ekstreemseks ma ei läheks. Kahjuks on nii, et teatavate inimgruppide kuvandi loovad kõige ekstreemsemad näited, nõnda ka veganite puhul. Ühiskond võtab seisukoha nende järgi, kes peavad lihasööjaid inimrämpsuks ja ennast teistest kõrgemateks.
Minu seisukoht veganite osas: söö, mida tahad, joo, mida tahad, aga ära hakka seda kellelegi peale suruma, isegi kui sa oled oma tõekspidamistes 100% veendunud. Võib-olla mina ei ole. Mida enam suruda, seda rohkem surutav eemale tõmbub. Kui lennata agressiivselt peale, tõmbutakse tagasi või aetakse okkad turri ja siis imestatakse, miks on inimestele veganlus vastumeelne. Kui nii on ette määratud, jõuab inimene ise veganluseni. Või ükskõik, millise dieedini (ja dieedi all ei pea ma silmas toitumist kaalulangetuse eesmärgil, vaid dieeti kui oma toidulauda).
* Maailm kuulutab, et tervislik toitumine on kõige alus, samal ajal propageerib ebatervislikkust. Olete te poes riiulite vahel kõndides võrrelnud erinevaid toiduaineid ja nende hindu? Mina olen. Nii, kui toiduaine on tervislik, on ta automaatselt kallim. Tervislikkus oleks nagu põhjendus tootele hinda lisada. Pasta on täistera - tükk maad kallim. Värske kraam on talvisel ajal neetult kallis ja üldjuhul igasugu kahtlaseid aineid nii täis pumbatud, et ma tõsiselt kahtlen nende tervislikkuses. Aga osta siis mahetooteid! Ei mängi välja, kui head raha ei teeni. Ka mahe ja öko on võlusõnad, mis kõigele hinda lisab. Tervise eest tuleb maksta.
* Ravimifirmade eesmärgiks pole inimesi ravida - neile on kasulik, kui inimesed on haiged. Kui kergekäeliselt pannakse haiglates diagnoose ja iga diagnoosiga kaasnevad üldjuhul ravimid. Ma olen oma lühikese elu jooksul hunnikute viisi antibiootikume söönud ja ei teagi, miks täpselt. Igaks elujuhtumiks sobisid antibiootikumid. Kogu tervishoiusüsteem on tegelikult üks hiigeläri, kus niite tõmbavad ravimifirmad, kellele on äärmiselt kasulik, kui maailmas on palju haigeid inimesi. Kui kõik oleksid terved, läheksid need firmad ju pankrotti. Ma ei imestaks, kui toiduainetööstuste ja ravimitööstuste vahel oleksid salaja sõlmitud kokkulepped, sest mõlemil on ellujäämiseks raha vaja ning kui toidus on nii palju kahjulikke aineid, mis muudavad inimesi haigeks, on ju ravimitööstused sillas.
* Ususõjad. No mida kuradit? Mina pole usklik. Ma usun, et kusagil on mingi ülevam jõud, mis meid juhib, ja see on meie alateadvus. Mu elus on olnud liiga palju kokkusattumusi, ma usun saatusesse ja ei arva, et kusagil on mingi habemega tüüp, kes on mingid reeglid kirja pannud ja kui nendest üle astud, satud põrgutulle. Või siis satud paradiisi, kui end keset teiseusulisi õhku lased ja oma usu nimel sured. No mis normaalsus see on? Ma tean, et see on vaid äärmus, kuid see on nende usu osa. Ma ei arva, et peale surma saab kõik otsa. Lihtne füüsika seadus - energia on jääv. Meie energia kandub lihtsalt kuhugi mujale. Ma ei usu taevasse ega põrgusse. Ma usun iseendasse. Minu uskumustega klapib kõige paremini satanism. Ei, ma ei usu Saatanasse ja kes arvab, et satanistid kitsi ohverdavad - uurige rohkem, saate targemaks!
Igal juhul ei mõista ma, mis on kellegi teise usku pööramise mõte. Miks arvasid kristlased keskajal, et nende usk on parem, kui teiste oma ja hakkasid kõiki oma usku pöörama? Tuhat tänu eestlase põikpäisusele - ei võtnud me jumalat omaks! Ei ole keegi parem või halvem, kui teine. Lihtsalt üks usub ühte, teine usub teist.
* Kui inimesel on võimalus olla õel, siis on ta õel. See on kohutav, kui palju õelust meisse mahub. Heaks näiteks ongi need samad netikommentaariumid. Ma ei mõista, mida inimesed tahavad saavutada, kui kedagi teist mustavad. Mida head saad sina teiste pisaratest? Oksele ajab. Minu arvates on mustajatel endil midagi väga viga või puudu, üldjuhul on nad konkreetsetel teemadel täiesti harimata, ei tunne mustatavaid inimesi ega nende tegude tagamaid.
Ma nii tahaks, et sellel blogipostitusel oleks selline mõju, et maailmas saaks automaatselt kõik korda. Aga ei saa. Sest minu tõde ei ole kõigi teiste tõde. Minu õige pole teiste õige. Mul võib olla kaasmõtlejaid, samamoodi on miljoneid inimesi, kes minu juttu täielikuks lobaks peavad. Mulle võib vastu vaielda, avaldada oma arvamust, tuua põhjendusi.
Loomulikult ei muutu selle kõige kirja panemisest mitte midagi, kuid jällegi olen saanud tükikese endast siia välja valada ja endal on kohe olemine parem.
Tänan tähelepanu eest!
Kommentaarid
Postita kommentaar