Pea ees tundmatusse vette ehk ühe pulmatordi saamise lugu
Väljas on ilm imeilus. Päike paistab, linnud laulavad. Kõlab ideaalselt, kas pole? Aga mida teeb Triin samal ajal? Triin kirjutab blogi ja naudib seda ilma vaid silmadega. Oh, küll ma jõuan veel õhtul õue, siis kui koer rahutuks muutub ja mind oma šokolaadisilmadega pidevalt piidleb, et ma lõpuks kargu alla ajaks ja ta jalutama viiks. Ma lihtsalt ei suuda sellise palavaga väljas olla. Olen osa nendest inimestest, kes väga kergelt päikesepiste saavad, seega vaevlesin suurema osa maal oldud ajast peavalus, kui pisut kauem õues viibisin. See kuumus ja päike ei sobi kokku, vähemalt mitte meie niiskes kliimas.
Tegelikult ei tahtnudki ma üldse ilmast või oma väikesest taksipeletisest vadrata. Tahtsin rääkida küpsetamisest. Üllatus-üllatus, eks?
Kui mulle kirjutati Sangaste lossist pulmatordisooviga, oli meeleolu ülev. Jutu järgi polnud ükski teine tortija julgenud konkreetset torti enda tellimuste nimistusse võtta, niiet loomulikult tegin seda mina. Mina, kellel on tihedat küpsetamiskogemust vaevu aasta jagu. Mina, kes polnud eales teinud peegelglasuuri. Mina, kes polnud iial teinud ühtegi nii tähtsat torti. Ja mulle usaldati selline ülesanne, hoolimata kõigist nendest tõsiasjadest. Julgen väita, et hulljulgus on meil kõigil veres, nii minul kui ka tellijal.
Olin tähtsaks nädalavahetuseks peegelglasuuri teinud kokku täpselt kahel korral. Just, ma hakkasin möllama pulmatordi kallal, mille katet olin teinud kaks korda. Praegu vaatan ennast ja mõtlen, et ikka segane mis segane. Pole ime, et mu armas ema nõnda närvis oli. Mina olin vana rahu ise, närvi läksin alles siis, kui torti transportima hakkasime. Aga sellest hiljem.
Ei jõua mina ära kiita asjaolu, et meie kodus on tervelt kaks külmkappi. Ma ei kujuta ette, mida oleksin peale hakanud, kui oleksin pidanud silmitsi seisma vaid ühe kapiga, endal 7 torti näpu otsas. Kui nüüd mõtlema hakata, siis sel toredal nädalal voolisin valmis tervelt 9 torti ja 25 pulgakooki, sest ilmselgelt arvasin ma, et 22kilogrammi torti laupäeva õhtuks on kukepea ja jõuan enne seda vabalt teisigi asju teha. See nüüd ei tähenda seda, et oleksin ajahätta jäänud, kuid normaalne inimene ei hakka enne nii tähtsat tööd oma pead millegi muuga vaevama. Õnneks pole ma kunagi väitnud, et ma normaalne olen, nii et selles osas on kõik korras.
Igatahes, jõudsin mina kolmapäeval Tallinnast koormaeeslit imiteerides Viljandisse (ikka rongiga), 100 kotti turjal (millest umbes 90% moodustasid küpsetamisasjad) ja hakkasin kohe maal möllama. Üks pisike tort neljapäevaks, üks pisike tort ja 15 pulgakooki reedeks, 10kg sünnipäevatorti ja 12kg pulmatorti laupäevaks. Ei kõlagi nii hirmsalt. Kusjuures selle reedese tellimusega oli nii, et lootsin selle ära teha märkamatult, nn möödaminnes ja salaja, et vanemad haisu ninna ei saaks, kuna olin lubanud, et rohkem tellimusi ma peale selle laupäevase ei võta. Aga noh, kuna tegu on ikkagi minuga, siis tegin ma selle nalja sellegipoolest ära.
Pulmatort oli oma olemuselt toorjuustutort. Täiesti tavaline, küpsisepõhjal küpsetamata toorjuustutort, kuhu lisasin marju ja sidrunit. Mitte midagi keerulist tegelikult, sest põhi oli ju ainult küpsistest ja võist (küpsiste purustamise tegi köögikombain minu eest kenasti ära), sisu toorjuustust, vahukoorest, valgest šokolaadist ja marjadest. Kõige keerulisem kogu krempli juures oli justament see katmine. Peegelglasuuri ennast on tegelikult väga lihtne teha, ka koostisosad pole teab mis imeasjad. Kõigest valge šokolaad, kondenspiim, suhkur, želatiin ja vesi. Kõige tähtsam on see lihtsalt õige temperatuurini maha jahutada, ja seda ma ütlen, et kuradima kaua võtab see jahtumine aega! Lisaks peab tort enne katmist olema korralikult külmunud, muidu ei tule sellest glasurimisest mitte kui midagi välja.
Ah muide, fun fact: põhimõtteliselt iga kord, kui mul on suuremat sorti tellimus käsil, juhtub midagi. Kui emadepäeva tordiralli algas, läks elekter ära. Kui jaanipäeva aegu oli vaja valmis meisterdada 11kg torti ja 130 pulgakooki, olin ise veits rikkes. Kusjuures sellest ma polegi kõnelenud, kuigi sellega oli ka omaette ooper. Mul oli vaja üks tellimustest toimetada Pikasilda. Hästi kiire oli, ja siis tuli üks klient koju tordi järgi. Ma polnud seda torti veel kaunistadagi jõudnud! Kiirelt tegin selle toimingu ära. Tassisime suure tellimuse autosse ja valmistusime juba ära sõitma, kui järgmine auto hoovi sõitis. Tuldi väiksema pulgakookide tellimuse järgi. Andsin need üle, kõik oli lill. Saime suurtellimuse ära viia, sõitsime kodu poole. Kusjuures sõidu ajal poetasin pingelangusest paar pisarat, sest ikka hullumeelne päev oli selja taga. Kui koju jõudsime, sõitis taas üks auto hoovi. Kõõritasin seda juba vihaselt, ise mõeldes: "No pagan! Mul pole enam midagi anda!" Nimelt ütles mu aju mulle kohe, et tuldi tellimuse järgi, mille olin ära unustanud. Õnneks hüppas autost välja hoopis ema kunagine töökaaslane, niiet võisin südamerahus hingata.
Igatahes, tagasi pulmatordinädalasse minnes, kolm korda võite arvata, mis seekord otsad otsustas anda. 10 punkti neile, kes arvasid, et tegu oli veepumbaga. Daz right, pidin hakkama saama ilma veeta. Isa oli just läinud suvepäevadele, seega meie emaga ei osanud selle pumbanikerdisega miskit peale hakata, kuid kuna oleme ikkagi tublid ja tugevad maanaised, siis lükkasime kaevul kaane pealt ja tassisime vett ämbritega tuppa. Sattusime korraks kiviaega. Kõige hullem vast oligi nõude pesemine, kuid pikapeale sai ka sellega kenasti hakkama. Lihtsalt aega kulus sellele lobistamisele kõvasti rohkem. Südamest tänasin, et see oli vesi, mitte elekter, mis jalga otsustas lasta. Ilma kraanist pladiseva veeta saab veel kuidagi hakkama, aga ilma elektrita poleks ma midagi teha saanud.
Külmik oli äärest ääreni torte täis, sama võib öelda ka sügavkülma kohta, kus ma kahe tordi haaval neid külmutasin. Kokku oli, muide, 5 erineva läbimõõdu ja kaaluga torti. Viimaseks jätsin kõige suurema. Valesti tegin. Hindasin külmutusaega lühemaks ja jäin veidi omadega jänni ning seetõttu kannatas ka tort. Ülejäänud tulid väga kenad välja, kuid see kõige suurem otsustas külgedelt glasuuri seljast heita. Eks transport ei mõjunud ka kuigi hästi, kuid saime siiski kohale toimetatud kõik. Ma pole vist peale inglise keele suulist eksamit kordagi nii närvis olnud, kui neid torte Sangastesse viies. Peale selle veidi defektse õnnetu tordiosa oli kõik hästi. Võisin rahulikult hingata.
Nõndaks. Siin ma siis olen, 22 aastat vana ja juba esimene pulmatordi tegu selja taga. Veel aasta tagasi poleks ma arvanud, et midagi sellist juhtub. Üldsegi poleks arvanud, et ma kellegile teisele torte teen. Pea ees tundmatusse. Täpselt nii.
PS: Pagarisaatesse otsitakse uusi osalisi. Kes tunneb, et on küpsetamises käbe ja ei karda kaameraid, tee katset. Kaotada pole midagi. Mina olen sellest saatest hoopis kuhjaga võitnud - ma poleks siin, kus olen praegu.
https://tv3.ee/eesti-parim-pagar-ootab-osalejaid/
Tegelikult ei tahtnudki ma üldse ilmast või oma väikesest taksipeletisest vadrata. Tahtsin rääkida küpsetamisest. Üllatus-üllatus, eks?
Kui mulle kirjutati Sangaste lossist pulmatordisooviga, oli meeleolu ülev. Jutu järgi polnud ükski teine tortija julgenud konkreetset torti enda tellimuste nimistusse võtta, niiet loomulikult tegin seda mina. Mina, kellel on tihedat küpsetamiskogemust vaevu aasta jagu. Mina, kes polnud eales teinud peegelglasuuri. Mina, kes polnud iial teinud ühtegi nii tähtsat torti. Ja mulle usaldati selline ülesanne, hoolimata kõigist nendest tõsiasjadest. Julgen väita, et hulljulgus on meil kõigil veres, nii minul kui ka tellijal.
Olin tähtsaks nädalavahetuseks peegelglasuuri teinud kokku täpselt kahel korral. Just, ma hakkasin möllama pulmatordi kallal, mille katet olin teinud kaks korda. Praegu vaatan ennast ja mõtlen, et ikka segane mis segane. Pole ime, et mu armas ema nõnda närvis oli. Mina olin vana rahu ise, närvi läksin alles siis, kui torti transportima hakkasime. Aga sellest hiljem.
Ei jõua mina ära kiita asjaolu, et meie kodus on tervelt kaks külmkappi. Ma ei kujuta ette, mida oleksin peale hakanud, kui oleksin pidanud silmitsi seisma vaid ühe kapiga, endal 7 torti näpu otsas. Kui nüüd mõtlema hakata, siis sel toredal nädalal voolisin valmis tervelt 9 torti ja 25 pulgakooki, sest ilmselgelt arvasin ma, et 22kilogrammi torti laupäeva õhtuks on kukepea ja jõuan enne seda vabalt teisigi asju teha. See nüüd ei tähenda seda, et oleksin ajahätta jäänud, kuid normaalne inimene ei hakka enne nii tähtsat tööd oma pead millegi muuga vaevama. Õnneks pole ma kunagi väitnud, et ma normaalne olen, nii et selles osas on kõik korras.
Igatahes, jõudsin mina kolmapäeval Tallinnast koormaeeslit imiteerides Viljandisse (ikka rongiga), 100 kotti turjal (millest umbes 90% moodustasid küpsetamisasjad) ja hakkasin kohe maal möllama. Üks pisike tort neljapäevaks, üks pisike tort ja 15 pulgakooki reedeks, 10kg sünnipäevatorti ja 12kg pulmatorti laupäevaks. Ei kõlagi nii hirmsalt. Kusjuures selle reedese tellimusega oli nii, et lootsin selle ära teha märkamatult, nn möödaminnes ja salaja, et vanemad haisu ninna ei saaks, kuna olin lubanud, et rohkem tellimusi ma peale selle laupäevase ei võta. Aga noh, kuna tegu on ikkagi minuga, siis tegin ma selle nalja sellegipoolest ära.
Pulmatort oli oma olemuselt toorjuustutort. Täiesti tavaline, küpsisepõhjal küpsetamata toorjuustutort, kuhu lisasin marju ja sidrunit. Mitte midagi keerulist tegelikult, sest põhi oli ju ainult küpsistest ja võist (küpsiste purustamise tegi köögikombain minu eest kenasti ära), sisu toorjuustust, vahukoorest, valgest šokolaadist ja marjadest. Kõige keerulisem kogu krempli juures oli justament see katmine. Peegelglasuuri ennast on tegelikult väga lihtne teha, ka koostisosad pole teab mis imeasjad. Kõigest valge šokolaad, kondenspiim, suhkur, želatiin ja vesi. Kõige tähtsam on see lihtsalt õige temperatuurini maha jahutada, ja seda ma ütlen, et kuradima kaua võtab see jahtumine aega! Lisaks peab tort enne katmist olema korralikult külmunud, muidu ei tule sellest glasurimisest mitte kui midagi välja.
Ah muide, fun fact: põhimõtteliselt iga kord, kui mul on suuremat sorti tellimus käsil, juhtub midagi. Kui emadepäeva tordiralli algas, läks elekter ära. Kui jaanipäeva aegu oli vaja valmis meisterdada 11kg torti ja 130 pulgakooki, olin ise veits rikkes. Kusjuures sellest ma polegi kõnelenud, kuigi sellega oli ka omaette ooper. Mul oli vaja üks tellimustest toimetada Pikasilda. Hästi kiire oli, ja siis tuli üks klient koju tordi järgi. Ma polnud seda torti veel kaunistadagi jõudnud! Kiirelt tegin selle toimingu ära. Tassisime suure tellimuse autosse ja valmistusime juba ära sõitma, kui järgmine auto hoovi sõitis. Tuldi väiksema pulgakookide tellimuse järgi. Andsin need üle, kõik oli lill. Saime suurtellimuse ära viia, sõitsime kodu poole. Kusjuures sõidu ajal poetasin pingelangusest paar pisarat, sest ikka hullumeelne päev oli selja taga. Kui koju jõudsime, sõitis taas üks auto hoovi. Kõõritasin seda juba vihaselt, ise mõeldes: "No pagan! Mul pole enam midagi anda!" Nimelt ütles mu aju mulle kohe, et tuldi tellimuse järgi, mille olin ära unustanud. Õnneks hüppas autost välja hoopis ema kunagine töökaaslane, niiet võisin südamerahus hingata.
 |
| 100 pulgakooki, pildilt veel mõned puudu |
 |
| 30 pulgakooki, jalgpalliteemalised, nimetähtedega, lillelised |
 |
| Valge suhkru ja nisujahu vaba tort, selliseid oli 2tk |
Igatahes, tagasi pulmatordinädalasse minnes, kolm korda võite arvata, mis seekord otsad otsustas anda. 10 punkti neile, kes arvasid, et tegu oli veepumbaga. Daz right, pidin hakkama saama ilma veeta. Isa oli just läinud suvepäevadele, seega meie emaga ei osanud selle pumbanikerdisega miskit peale hakata, kuid kuna oleme ikkagi tublid ja tugevad maanaised, siis lükkasime kaevul kaane pealt ja tassisime vett ämbritega tuppa. Sattusime korraks kiviaega. Kõige hullem vast oligi nõude pesemine, kuid pikapeale sai ka sellega kenasti hakkama. Lihtsalt aega kulus sellele lobistamisele kõvasti rohkem. Südamest tänasin, et see oli vesi, mitte elekter, mis jalga otsustas lasta. Ilma kraanist pladiseva veeta saab veel kuidagi hakkama, aga ilma elektrita poleks ma midagi teha saanud.
Külmik oli äärest ääreni torte täis, sama võib öelda ka sügavkülma kohta, kus ma kahe tordi haaval neid külmutasin. Kokku oli, muide, 5 erineva läbimõõdu ja kaaluga torti. Viimaseks jätsin kõige suurema. Valesti tegin. Hindasin külmutusaega lühemaks ja jäin veidi omadega jänni ning seetõttu kannatas ka tort. Ülejäänud tulid väga kenad välja, kuid see kõige suurem otsustas külgedelt glasuuri seljast heita. Eks transport ei mõjunud ka kuigi hästi, kuid saime siiski kohale toimetatud kõik. Ma pole vist peale inglise keele suulist eksamit kordagi nii närvis olnud, kui neid torte Sangastesse viies. Peale selle veidi defektse õnnetu tordiosa oli kõik hästi. Võisin rahulikult hingata.
 |
| Pulmatort serveeritult. Aluste eest soovin tänada Eneli Kohjust, kes mulle neid laenas. |
 |
| 22kg torte |
Nõndaks. Siin ma siis olen, 22 aastat vana ja juba esimene pulmatordi tegu selja taga. Veel aasta tagasi poleks ma arvanud, et midagi sellist juhtub. Üldsegi poleks arvanud, et ma kellegile teisele torte teen. Pea ees tundmatusse. Täpselt nii.
PS: Pagarisaatesse otsitakse uusi osalisi. Kes tunneb, et on küpsetamises käbe ja ei karda kaameraid, tee katset. Kaotada pole midagi. Mina olen sellest saatest hoopis kuhjaga võitnud - ma poleks siin, kus olen praegu.
https://tv3.ee/eesti-parim-pagar-ootab-osalejaid/
Kommentaarid
Postita kommentaar