KLIKK ja kõik on teisiti
No ahoi, kopraonud! See blogi pole juba ammu oma esialgset rolli täitnud, ehk siis ma pole päris pikka aega sõnakestki enda isiklikest tegemistest kõnelenud. Leian, et on viimane aeg see viga parandada.
Juba 2 nädalat reibast koolipinginühkimist on selja taga, sel semestril ootab veel 14 piinarikast nädalat ees. Kartsin küll seda esimest septembrit nagu rahuaja lõppemist sõja eel, aga asjata. Tegelt on täitsa tore jälle koolis käia ja polegi nii nagu ma suvel arvasin, kui pisuke traditsioonilist kooliigatsust peale tuli - 2 nädalat kooli ja juba on kopp ees. Ei, ei ole nii. Tunniplaan on suhteliselt mõistlik, vaba aega piisavalt. Eks kõvemaks tambiks alles läheb, praegu pole veel üheski praktikumiski käia saanud. Teate, mis on praegu tundides kõige raskem? Ärkvel püsimine. On vaid üks tund, kus suudan ilma silmi nühkimata ja ennast sundimata korralikult keskenduda ja see on see aine, milles eelmisel aastal põruda otsustasin - orgaaniline keemia. Loengutes ahmin igat õppejõu sõna, harjutustundides saan isegi tahvlile sirgeldatud struktuurvalemitest aru. Asi tundub lausa põnev, kas teate. Uskumatu, kuidas kõigest aastaga võib suhtumine mõnda õppeainesse muutuda.
Nagu ilmselt eelnevast jutust aru saada oli, siis kõigis tundides see imeline viis ei toimi. Enamikes loengutes suudan võib-olla 15 minutit (heal juhul) õppejõu jutule pihta saada, edasi läheb asi juba ähmaseks ja uniseks. Silm kipub kinni vajuma ja kui ongi vaja midagi kirja panna, siis käsi ei tõuse. No lihtsalt ei tõuse! Isegi kui proovin pisut jaapani mõistatusi lahendada, et meelt ärksana hoida, kipub aju kohvipausile minema. Mu suhtumine erialasse pole muutunud - ma endiselt ei arva sellest sooja ega külma, aga nagu kõik mulle kogu aeg korrutavad (ja see korrutamine ajab mind iga kord sisimas hullult närvi) - vaid üks aasta on jäänud! Ee, kas ma peaksin õnnelik olema? #onemoreyearoftorture
Aitab küll halamisest! Mis tehtud, see tehtud ja mööda külge alla ei jookse ükski paber.
Kooliga veel seoses, suvel tegime koos Kaisaga praktika ära. Oi, kui raske oli ennast hommikul üles ajada, et kella 9ks Karksi-Nuia külje all asuvasse Polli Aiandusuuringute Keskusesse minna. Vana armas Passat ilmselt trillerdas rõõmust - sai see vana äss ju 10 päevaga peaaegu 900km maha sõita. Seda on ilmselt rohkem, kui viimase 5 aasta peale kokku. Iseenesest praktika ülesanded olid lahedad. Koos pidime leidma meetodi, mis hoiaks ära maapirni pruunistumise. Maapirni mahlal on jõle palju kasulikke omadusi ja pidi ka päris hea olema, aga see tema värv...ei tõmba eriti jooma. Näeb välja, nagu oleks keegi pudeliga eriti porist lompi külastanud. Eraldiseisvad ülesanded olid ka - mina pidin arendama alge tootele, mis kujutaks endast tatrajahust ja kanepiseemnetest tehtud vegan gluteenivaba pastat. Ma polnud eales ise pastat teinud ja täitsa põnev oli ise tainast kokku mätsida ja jälgida, mis sellest pärast keetmist saab. Noh, lõppkokkuvõttes läks asi veits omadega metsa, aga vähemalt sain pasta tegemise osas käe valgeks. Ega see tootearendus polegi nii lihtne. Katsetada oli iseenesest ägenz, aga kogu see teoreetiline pool...Teadlased tegelikult ju suures jaos teooriaga tegelevadki, aga minust küll teadlast ei saa.
Teiseks pidin välja arendama gluteenivaba kanepijahust tehtud kama (põhimõtteliseks oleks originaalkamast alles jäänud vaid herned), kuid selle jaoks ei jäänud eriti palju aega. 10 päeva on ikka liiga lühike aeg, et kolme projektiga korralikult tegeleda. Lisaks sain ma põhimõtteliselt iga päev korraliku peavalu. Praktikaaega mahub ka üks päris hullumeelne ööpäev, tänu millele ma lihtsalt keset päeva praktikal laua taha magama jäin, aga sellest juba järgmises postituses - kavatsen teid korraliku küpsetamisvalaguga kostitada.
Nii palju siis koolist. Septembri algusel oli mulle muudki pakkuda, kui kooli stardipauk - nimelt võtsin julguse kokku ja vahtisin kaaluga tõtt. Ja see tõde oli valus. Samas täiesti arusaadav, arvestades asjaolu, et liikusin ma suvel minimaalselt ja sõin ikka meeletutes kogustes igasugu rämpsu näost sisse. Kui ema mulle ütles, et ma ei liigu, saatsin ta pikalt - liigun ju küll! Pikad päevad pliidi taga ja mu jalakesed väsisid nii ära, et ma ei tahtnud mõeldagi mingile jalutuskäigule koertega. Samas nüüd saan aru küll, et tal oli õigus - jälle. Iial pole mõtet oma emale vastu vaielda - lõppkokkuvõttes on tal ikkagi õigus. Vähemalt enamikes asjades. Igal juhul lajatas kaal mulle täiega näkku numbriga 100,1. Jep, olen tõesti nüüd seal kolmekohalises staadiumis ära käinud. Jõllitasin seda numbrit ikka tükk aega. Saingi oma lolli kõrvalmärkusena mõeldud eesmärgi kätte - Triinu kink 100-aastasele Eestile sai kaalunumber 100. K-O-H-U-T-A-V. Kui ma varem ei mõistnud, mida need inimesed ajavad, kes kirjutavad, et neil käis nüüd peas see kauaoodatud KLIKK ära ja nad hakkasid tubliks, siis...I totally get u now. Ma tundsin, kuidas mu sees miski muutus. Ma tundsin, et ma ei taha selline olla. Ma ei taha, et mu jalad õhtuti valutavad, sest neil on liiga suur koorem kanda. Ma ei taha, et ma ei jõua enam joosta ega tohigi tegelikult joosta, sest praeguse kehakaalu juures oleks kahju põlvedele ilmselt pöördumatu. Ma ei taha enam treeninguid üle lasta ja vabandusi otsida ja end pärast süüdi tunda. Ma ei taha enam osta neid XL riideid ja ahastusega 44 number teksaseid jalga sikutades avastada, et need ei lähe mulle ka kõige parema tahtmise juures jalga. Ma ei taha enam tunda seda süütunnet, mis saabub siis, kui peotäite kaupa valget šokolaadi enesele sisse kühveldada või 5 Oreo jäätis järjest ära süüa. Ma ei taha enam olla nii ebatervislik. Ma tahan olla parem. Parem mina. Ma tahan pakkuda oma kehale paremat.
See KLIKK on endaga kaasa toonud järgmist:
* Ma koristan järjepidevalt kodu (kuigi tõsi, enne linnast lahkumist jäi sinna paras seapesa, sest olin aega veits valesti arvestanud ) - varem juhtus seda heal juhul kord kvartalis. Ja ma ei liialda. Septembris linna naastes olid korteri aknad nii mustad, et kui need pestud said, imetlesin, kui ilus vaade meil on...
* Ma käin iga päev Nossikuga pikal tiirul jalutamas (vähemalt 5km) - kevadel-suvel sai kutsa heal juhul päevas kilomeetrikese vudida, sest ma lihtsalt ei tahtnud ennast kodust välja ajada.
* Ma ei koorma oma keha enam ebatervisliku toiduga. Ma küll ei järgi enam ühtegi kava (peale kolme aastat olen üsna kindel, et minusugusele tõmblejale lihtsalt ei sobigi mingid kavad, sest ma olen liiga püsimatu kuju), aga püüan teha tervislikumaid valikuid. Ma ei ütle ära kodukootud koogile või eriti heale torditükile, aga poest ma enam masstoodangut ei osta. Isegi tavalisi jäätiseid ei osta, kuigi varemalt oli iganädalaseks kindlaks naelaks mõni Oreo pulgajäätis. Nüüd on mul kapis mõned Lohilo jäätised, et ootamatu magusaisu korral leevendust otsida. Lohilo ei paku küll erilist maitseelamust, kuid magusaisu peletajaks sobib hästi. Püüan käpad eemale hoida valge šokolaadi kotist - ei ole kuigi mõistlik tortide toorainet ära süüda, kas teate. Teen süüa "Pereköögi kokaraamatu" järgi, pannes paika nädala menüü ja tehes vahel tervislikumaid asendusi. Ühesõnaga, püüan olla täpselt nii tubli, kui mu segane loomus võimaldab ja ma ennast stressi ei ajaks.
* Ma käin korralikult koolis. Väga suur edasiminek.
* Ma käin korralikult trennis. Kevadel pidin ennast tohutult sundima, et treeningsaali jõuda. Mul oli pidevalt tunne, et olen ruumis kõige suurem ja kõik vahivad mind ja mõtlevad: "Mida see paks siit otsib?" Mõtlesin küll, et alustan rahulikult, näiteks kerge BodyBalance või muud sellist, aga kuna tegu on minuga (ja Kristiina trennides tuleb ka käia), siis oli esimeseks treeninguks BodyAttack. Käisin nende kahe nädala jooksul ka Pumpis, NTCs, Combatis ja Fitboxis ja pean tõdema, et endiselt kuulub mu süda nendele võitluskunste imiteerivatele tundidele. No nii mõnus on! Nüüd, olles endale ka uue treeningrõivastuse soetanud, käin hea meelega trennis. Te ei kujuta ette, millist motti annab uus riietus, mis ka hästi istub! Muidugi pushib mind ka mõte Ben&Jerry'se Chocolate Fudge Brownie'st, mida lubasin proovida siis, kui kaalule potsatab number 95...Jäätis on elu, noh..
* Püüan peeglisse vaadates vaid head näha. Jep, mu kõht on liiga suur, kintsud liiga paksud, nägu liiga paks, aga ma tean, et ma suudan seda muuta. Kevadel ma nii ei arvanud. Mu enesehinnang oli praktiliselt 0. Olin nii suures mustas august, et sealt välja ronimine saab olema pikk teekond. Paranemine võtab aega, ükskõik, millest paraneda. Mu sisemus oli nii sassis ja korrast ära, isegi mu sõbrad olid mures. Sõbrad, kellele ma, muide, suurem asi sõber polnud. Muutusin nii isekaks tõpraks, et ei taha sellele mõeldagi. Ma ei taha ennast enam iial selle iseka tõprana tunda. mitte iial!
Igal juhul loodan, et saan edaspidi lahti sellest neetud hädaldamisest, mis saatis pea igat mu varasemat postitust. Tegelikult, kui ma kevadele tagasi mõtlen, siis ma ei suuda kuidagi meenutada, mida ma tegin või kus ma olin või...Sõbrad soovitasid mul psühholoogi poole pöörduda, isegi õde ja elukaaslane olid seda meelt. See on vast piisav ohumärk, et midagi pidi tõsiselt korrast ära olema. Tegin lausa mingi internetitesti ja sain tulemuseks, et mul on kena annus depressiooni. Täiesti usutav. Ma pole ennast iial nii s*tasti tundnud.
Nendele, kes ootavad "Restardi" uut osa, on mul halbu uudiseid. Inspiratsioon selle loo jätkamiseks on mind vist täielikult hüljanud. Loodan, et see leiab peagi tagasitee minuni, sest uskuge mind - ma hullult tahaks teid igal nädalal uue osaga kostitada, kuid mida sa teed, kui pea ei lõika. Ma kindlasti jätkan seda, lihtsalt ei oska öelda, millal.
Kes veel ei ole laikinud Facebooki lehte Triinu Magusanurk, tee seda kindlasti! Saad mu loomingul silma peal hoida. Ei tee paha ka instagramis jälgimine.
Stay tuned!
Teie Triin
Juba 2 nädalat reibast koolipinginühkimist on selja taga, sel semestril ootab veel 14 piinarikast nädalat ees. Kartsin küll seda esimest septembrit nagu rahuaja lõppemist sõja eel, aga asjata. Tegelt on täitsa tore jälle koolis käia ja polegi nii nagu ma suvel arvasin, kui pisuke traditsioonilist kooliigatsust peale tuli - 2 nädalat kooli ja juba on kopp ees. Ei, ei ole nii. Tunniplaan on suhteliselt mõistlik, vaba aega piisavalt. Eks kõvemaks tambiks alles läheb, praegu pole veel üheski praktikumiski käia saanud. Teate, mis on praegu tundides kõige raskem? Ärkvel püsimine. On vaid üks tund, kus suudan ilma silmi nühkimata ja ennast sundimata korralikult keskenduda ja see on see aine, milles eelmisel aastal põruda otsustasin - orgaaniline keemia. Loengutes ahmin igat õppejõu sõna, harjutustundides saan isegi tahvlile sirgeldatud struktuurvalemitest aru. Asi tundub lausa põnev, kas teate. Uskumatu, kuidas kõigest aastaga võib suhtumine mõnda õppeainesse muutuda.
Nagu ilmselt eelnevast jutust aru saada oli, siis kõigis tundides see imeline viis ei toimi. Enamikes loengutes suudan võib-olla 15 minutit (heal juhul) õppejõu jutule pihta saada, edasi läheb asi juba ähmaseks ja uniseks. Silm kipub kinni vajuma ja kui ongi vaja midagi kirja panna, siis käsi ei tõuse. No lihtsalt ei tõuse! Isegi kui proovin pisut jaapani mõistatusi lahendada, et meelt ärksana hoida, kipub aju kohvipausile minema. Mu suhtumine erialasse pole muutunud - ma endiselt ei arva sellest sooja ega külma, aga nagu kõik mulle kogu aeg korrutavad (ja see korrutamine ajab mind iga kord sisimas hullult närvi) - vaid üks aasta on jäänud! Ee, kas ma peaksin õnnelik olema? #onemoreyearoftorture
Aitab küll halamisest! Mis tehtud, see tehtud ja mööda külge alla ei jookse ükski paber.
Kooliga veel seoses, suvel tegime koos Kaisaga praktika ära. Oi, kui raske oli ennast hommikul üles ajada, et kella 9ks Karksi-Nuia külje all asuvasse Polli Aiandusuuringute Keskusesse minna. Vana armas Passat ilmselt trillerdas rõõmust - sai see vana äss ju 10 päevaga peaaegu 900km maha sõita. Seda on ilmselt rohkem, kui viimase 5 aasta peale kokku. Iseenesest praktika ülesanded olid lahedad. Koos pidime leidma meetodi, mis hoiaks ära maapirni pruunistumise. Maapirni mahlal on jõle palju kasulikke omadusi ja pidi ka päris hea olema, aga see tema värv...ei tõmba eriti jooma. Näeb välja, nagu oleks keegi pudeliga eriti porist lompi külastanud. Eraldiseisvad ülesanded olid ka - mina pidin arendama alge tootele, mis kujutaks endast tatrajahust ja kanepiseemnetest tehtud vegan gluteenivaba pastat. Ma polnud eales ise pastat teinud ja täitsa põnev oli ise tainast kokku mätsida ja jälgida, mis sellest pärast keetmist saab. Noh, lõppkokkuvõttes läks asi veits omadega metsa, aga vähemalt sain pasta tegemise osas käe valgeks. Ega see tootearendus polegi nii lihtne. Katsetada oli iseenesest ägenz, aga kogu see teoreetiline pool...Teadlased tegelikult ju suures jaos teooriaga tegelevadki, aga minust küll teadlast ei saa.
Teiseks pidin välja arendama gluteenivaba kanepijahust tehtud kama (põhimõtteliseks oleks originaalkamast alles jäänud vaid herned), kuid selle jaoks ei jäänud eriti palju aega. 10 päeva on ikka liiga lühike aeg, et kolme projektiga korralikult tegeleda. Lisaks sain ma põhimõtteliselt iga päev korraliku peavalu. Praktikaaega mahub ka üks päris hullumeelne ööpäev, tänu millele ma lihtsalt keset päeva praktikal laua taha magama jäin, aga sellest juba järgmises postituses - kavatsen teid korraliku küpsetamisvalaguga kostitada.
Nii palju siis koolist. Septembri algusel oli mulle muudki pakkuda, kui kooli stardipauk - nimelt võtsin julguse kokku ja vahtisin kaaluga tõtt. Ja see tõde oli valus. Samas täiesti arusaadav, arvestades asjaolu, et liikusin ma suvel minimaalselt ja sõin ikka meeletutes kogustes igasugu rämpsu näost sisse. Kui ema mulle ütles, et ma ei liigu, saatsin ta pikalt - liigun ju küll! Pikad päevad pliidi taga ja mu jalakesed väsisid nii ära, et ma ei tahtnud mõeldagi mingile jalutuskäigule koertega. Samas nüüd saan aru küll, et tal oli õigus - jälle. Iial pole mõtet oma emale vastu vaielda - lõppkokkuvõttes on tal ikkagi õigus. Vähemalt enamikes asjades. Igal juhul lajatas kaal mulle täiega näkku numbriga 100,1. Jep, olen tõesti nüüd seal kolmekohalises staadiumis ära käinud. Jõllitasin seda numbrit ikka tükk aega. Saingi oma lolli kõrvalmärkusena mõeldud eesmärgi kätte - Triinu kink 100-aastasele Eestile sai kaalunumber 100. K-O-H-U-T-A-V. Kui ma varem ei mõistnud, mida need inimesed ajavad, kes kirjutavad, et neil käis nüüd peas see kauaoodatud KLIKK ära ja nad hakkasid tubliks, siis...I totally get u now. Ma tundsin, kuidas mu sees miski muutus. Ma tundsin, et ma ei taha selline olla. Ma ei taha, et mu jalad õhtuti valutavad, sest neil on liiga suur koorem kanda. Ma ei taha, et ma ei jõua enam joosta ega tohigi tegelikult joosta, sest praeguse kehakaalu juures oleks kahju põlvedele ilmselt pöördumatu. Ma ei taha enam treeninguid üle lasta ja vabandusi otsida ja end pärast süüdi tunda. Ma ei taha enam osta neid XL riideid ja ahastusega 44 number teksaseid jalga sikutades avastada, et need ei lähe mulle ka kõige parema tahtmise juures jalga. Ma ei taha enam tunda seda süütunnet, mis saabub siis, kui peotäite kaupa valget šokolaadi enesele sisse kühveldada või 5 Oreo jäätis järjest ära süüa. Ma ei taha enam olla nii ebatervislik. Ma tahan olla parem. Parem mina. Ma tahan pakkuda oma kehale paremat.
See KLIKK on endaga kaasa toonud järgmist:
* Ma koristan järjepidevalt kodu (kuigi tõsi, enne linnast lahkumist jäi sinna paras seapesa, sest olin aega veits valesti arvestanud ) - varem juhtus seda heal juhul kord kvartalis. Ja ma ei liialda. Septembris linna naastes olid korteri aknad nii mustad, et kui need pestud said, imetlesin, kui ilus vaade meil on...
* Ma käin iga päev Nossikuga pikal tiirul jalutamas (vähemalt 5km) - kevadel-suvel sai kutsa heal juhul päevas kilomeetrikese vudida, sest ma lihtsalt ei tahtnud ennast kodust välja ajada.
* Ma ei koorma oma keha enam ebatervisliku toiduga. Ma küll ei järgi enam ühtegi kava (peale kolme aastat olen üsna kindel, et minusugusele tõmblejale lihtsalt ei sobigi mingid kavad, sest ma olen liiga püsimatu kuju), aga püüan teha tervislikumaid valikuid. Ma ei ütle ära kodukootud koogile või eriti heale torditükile, aga poest ma enam masstoodangut ei osta. Isegi tavalisi jäätiseid ei osta, kuigi varemalt oli iganädalaseks kindlaks naelaks mõni Oreo pulgajäätis. Nüüd on mul kapis mõned Lohilo jäätised, et ootamatu magusaisu korral leevendust otsida. Lohilo ei paku küll erilist maitseelamust, kuid magusaisu peletajaks sobib hästi. Püüan käpad eemale hoida valge šokolaadi kotist - ei ole kuigi mõistlik tortide toorainet ära süüda, kas teate. Teen süüa "Pereköögi kokaraamatu" järgi, pannes paika nädala menüü ja tehes vahel tervislikumaid asendusi. Ühesõnaga, püüan olla täpselt nii tubli, kui mu segane loomus võimaldab ja ma ennast stressi ei ajaks.
* Ma käin korralikult koolis. Väga suur edasiminek.
* Ma käin korralikult trennis. Kevadel pidin ennast tohutult sundima, et treeningsaali jõuda. Mul oli pidevalt tunne, et olen ruumis kõige suurem ja kõik vahivad mind ja mõtlevad: "Mida see paks siit otsib?" Mõtlesin küll, et alustan rahulikult, näiteks kerge BodyBalance või muud sellist, aga kuna tegu on minuga (ja Kristiina trennides tuleb ka käia), siis oli esimeseks treeninguks BodyAttack. Käisin nende kahe nädala jooksul ka Pumpis, NTCs, Combatis ja Fitboxis ja pean tõdema, et endiselt kuulub mu süda nendele võitluskunste imiteerivatele tundidele. No nii mõnus on! Nüüd, olles endale ka uue treeningrõivastuse soetanud, käin hea meelega trennis. Te ei kujuta ette, millist motti annab uus riietus, mis ka hästi istub! Muidugi pushib mind ka mõte Ben&Jerry'se Chocolate Fudge Brownie'st, mida lubasin proovida siis, kui kaalule potsatab number 95...Jäätis on elu, noh..
* Püüan peeglisse vaadates vaid head näha. Jep, mu kõht on liiga suur, kintsud liiga paksud, nägu liiga paks, aga ma tean, et ma suudan seda muuta. Kevadel ma nii ei arvanud. Mu enesehinnang oli praktiliselt 0. Olin nii suures mustas august, et sealt välja ronimine saab olema pikk teekond. Paranemine võtab aega, ükskõik, millest paraneda. Mu sisemus oli nii sassis ja korrast ära, isegi mu sõbrad olid mures. Sõbrad, kellele ma, muide, suurem asi sõber polnud. Muutusin nii isekaks tõpraks, et ei taha sellele mõeldagi. Ma ei taha ennast enam iial selle iseka tõprana tunda. mitte iial!
Igal juhul loodan, et saan edaspidi lahti sellest neetud hädaldamisest, mis saatis pea igat mu varasemat postitust. Tegelikult, kui ma kevadele tagasi mõtlen, siis ma ei suuda kuidagi meenutada, mida ma tegin või kus ma olin või...Sõbrad soovitasid mul psühholoogi poole pöörduda, isegi õde ja elukaaslane olid seda meelt. See on vast piisav ohumärk, et midagi pidi tõsiselt korrast ära olema. Tegin lausa mingi internetitesti ja sain tulemuseks, et mul on kena annus depressiooni. Täiesti usutav. Ma pole ennast iial nii s*tasti tundnud.
Nendele, kes ootavad "Restardi" uut osa, on mul halbu uudiseid. Inspiratsioon selle loo jätkamiseks on mind vist täielikult hüljanud. Loodan, et see leiab peagi tagasitee minuni, sest uskuge mind - ma hullult tahaks teid igal nädalal uue osaga kostitada, kuid mida sa teed, kui pea ei lõika. Ma kindlasti jätkan seda, lihtsalt ei oska öelda, millal.
Kes veel ei ole laikinud Facebooki lehte Triinu Magusanurk, tee seda kindlasti! Saad mu loomingul silma peal hoida. Ei tee paha ka instagramis jälgimine.
Stay tuned!
Teie Triin
Kommentaarid
Postita kommentaar