Alkoholist sündinud ekstravert

Long time no see!

Võiks ju arvata, et nüüd hakkan oma imelist elu jagama, aga mu elu on viimasel ajal nii igav, et sellest tulekski täpselt niisama igav postitus kui on "Kalevipoja" lugemine. Käin koolis, käin trennis, käin maal ja küpsetan. Aeg-ajalt jõuan ka kuskile mujale, näiteks välja sööma või muud põnevat tegema, aga see on nii harva. Ma tohutult imetlen neid blogijaid, kellel on oskus toota lihtsat möla oma igapäevaelust. Ma ei tea, kas on nende elu siis tükk maad huvitavam minu omast, aga mina ei suudaks ühest poeskäigust loetavat juttu kokku keevitada. Asi on vist ikka kirjutamisoskuses, ma arvan. Kusjuures ma ise pole siiani ühtegi blogijat jälgima hakanud. Mallukat proovisin kunagi lugeda, aga ei suutnud. Pole minu maitse. Viimasel ajal olen aga ühe noore ema postitusi aeg-ajalt sirvinud. Ta kirjutabki oma pere igapäevaelust, tegemistest ja oma arvamustest eri asjade kohta. Ma ei tea, mul vist puuduvad need arvamused ka, et ma midagi nendest kirjutada ei oska.

Millest mina siis rääkima peaks? Teate, hullult tahaks ennast siia tühjaks valada, aga siis oleks murelikud kõned perekonnalt garanteeritud, sest see, mis aeg-ajalt mu peas toimub, ajab ennastki hulluks. Ei, ma suudan nende närvidel ka muude asjadega trampida. 

Mõtlesin, et püüan nende blogijatega sarnaselt keskenduda mingile kitsamale teemale, mitte teha üksikasjalikku ettekannet möödunud ajast, millest võiks terve eepos välja kujuneda (ehk enamikule liiga pikk ja igav, et lugema tõmmata).

Täna mõtlesin, et kõneleks oma suhtest alkoholi, nikotiini ja muude toredate asjadega, mis sõltuvust tekitavad. Või mis suhe see olla saab, kui ma võin rahulikult oma nn "täis" olemised viimase viie aasta jooksul kahe käe sõrmedel kokku lugeda ja sõrmi jääb veel ülegi. Pohmelliga on neid kordi lõppenud ilmselt pooltel kordadel, kuigi kui ma praegu eriti teraselt mõtlema hakkan, siis olen möödunud kolme aasta jooksul pohmellis olnud...äkki kolmel korral? Kord aastas polegi ju nii hull. Mul on õnneks sisseehitatud "radar", mis annab mulle üldjuhul märku, millal on õige aeg lõpetada. Näiteks tundsin ma oma viimasel vägijoogi tarbimisel lonksupealt ära, et vot, kui ma nüüd veel ühe milliliitri seda viskikoksi endale sisse kallan, on pekkis. 

Mida ma siis joon?

Tegelikult pole ma absoluudselt mingi kangema joogi jooja, seega asjaolu, et ma üldse viskikoksi jõin, on juba imelik. Ju oli olustik ja inimesed õiged, et mulle see üldse sisse läks, sest minu puhul mängibki seltskond väga olulist rolli. Seda ei juhtu tihti. Kunagi iidsetel aegadel, kui alles sai esimesi kordi rüüpekesi mekutatud, proovisin ma vapralt kõike ja tegin head nägu. Siis oli ju kõva sõna see, et näe, ma olen ka täis olnud. Mällarisse joonud. Omg, nii äge! 

Ei, tegelt ei ole äge.

Olen elus ühe korra joonud niimoodi, et sain kätte selle kauaoodatud mällari. Jube mõelda, et ma olin selle ajal ilmselt..13? 14? Jäin klassiõe juurde ööseks, tema vanemal vennal, kes oli tollal juba täisealine, oli pudel lauakat varutud, lisaks kõrvale pakk õunamahla ja pidu algas. Ma vist mäletan sellest "peost" küll ainult esimest pooltundi, edasi on täielik mäluauk. Tegime seda lollust, et hakkasime kiiresti järjest pitse sisse kallama. Õnneks polnud me nii targad, et pärast kuskile tänavale lällama oleksime läinud. Ilmselt poleks jalad kandnud ka. Ei, ma pole selle kogemuse üle uhke, kuid ma olen sellest õppinud. Pärast seda ajas ikka väga pikalt pelgalt viina hais ja õunamahla lõhn mul seest keerama. Miks ma ütlen ühe kohta hais ja teise kohta lõhn? Viin on minu jaoks siiani väga ebameeldiv, õunamahlal mulle enam seda mõju ei ole.

Rummikoksi ei puutu ma enam ajast kui olin 15 aastane ja sain kaks lonksu üht eriti kanget kokteili. Pärast pidin tükk aega värskes õhus sisse-välja hingama, et pööritus keres üle läheks. Peale seda korda olen rummi proovinud vist reaalselt ainult kahel korral. 

Head veini pole mõtet minu peale raisata, sest minu jaoks on kõik suht rõvedad. Šampusega on sama lugu. Kummaline on see, et kõik räägivad, et küll hakkab kunagi veel meeldima. See pidavat vanusega tulema. Ei tea, ju ma siis olen veini jaoks ikka alles tatikas. Ja huvitav on asja juures see, et nad räägivad, nagu oleks see midagi positiivset. Küll oleks ikka tore, kui Triin hakkaks ka veini jooma! Ee, kust otsast see tore on? Sama hästi võin mahla juua.

Ainus pisut kangemat masti jook, mida ma hea meelega lürpisin, oli Pisang. Praegu pruugib mul ainult mõelda sellele imalmagusale maitsele ja vajutan pidurit. Seega võib kokkuvõtvalt öelda, et ma pole absoluutselt kange alkoholi inimene. 

Kas ma siis üldse enam joon?

Kergemat kraami. Olid ajad kui Somersby või Sherwood olid alatised kaaslased igal seltskondlikul istumisel. Mingi hetk hakkasid need ka vastu. Siis tuli mu ellu Mokai. Seda limpsin vahel siiani, aga ikka üliharva. Vinitto on samuti suht okei olnud, aga ma ei saa tõesti öelda, et ma mingit alkohoolset jooki heast kodusest kraaniveest meelsamini jooksin. 

Millal ma joon?

Nagu ma ennist mainisin, ainult õiges seltskonnas. Viimane kord nägin üle pika aja kooli kokkutulekul vana klassivenda, kellel oli viski kaasa toodud ja kuidas ma teda siis hädas üksi jätsin. Mulle tegelikult meeldib, millise tunde alkohol minus tekitab, mõõdukas koguses muidugi. See kuidagi avardab piire. Ma olen palju julgem ja avameelsem, mõõdukalt. Ma julgen inimestele öelda, mida ma neist arvan. Ma julgen oma arvamust avaldada ja jutus sõna sekka öelda. Olles tegelikult introvertne inimene, naudin ma seda, kui ma suudan ka ekstraverti mängida. Näiteks nägin sellel samal kooli kokkutulekul inimest, kellega ma iialgi pole sõna vahetanud, aga keda ma praegu instagramis jälgin ja kellel on nii nunnu laps, et johhaidii, ja siis ma ütlesingi talle seda. Või siis istusime selle sama klassivennaga vist mitu tundi vana hea männi otsas ja rääkisime olnust ja olevikust. Või tulevikuplaanidest. Ma pole üldse small-talki inimene, vahel on tore ka selline inimene olla.

Ega ilma asjata ei öelda, et alkohol on tarkade inimeste jook. Juua võiks nii, et poleks aru saada, et üldse midagi võtnud oled. Mina muutun lihtsalt avameelsemaks, julgemaks, jutukamaks. Hakkan kõigi pärast muretsema. Näiteks olen viibinud kahel jaanipäeval ühes kindlas seltskonnas ühes kindlas kohas ning kui kellegil hakkab paha või kellegil on külm, siis ma hakkan kohe sebima, et mis ja kus ja kuidas nüüd saab. Mulle meeldib selline olla. Ma soovin, et oleksin kogu aeg selline, mitte selline inimene, kes ei julge vastuseid kuuldavale tuua ka siis, kui ta teab, et need on õiged. Lihtsalt, pidudel on jõle mage olla, kui ei oska kellegagi midagi rääkida. Alkohol justkui tooks kõik õiged teemad ka kohe keelele.

Kusjuures, vahepeal võid endale nii palju vägijooki sisse kallata, et sellest jaguks mitmele teiselegi, aga no ei löö seda õnnist "ekstraverti" kuskil välja. Oled introvert oma nurgas edasi ja mõtled aina enam magama minekule. 

Milliseid lollusi ma alkoholi tarvitanuna teinud olen?

Esiteks muidugi selle alaealisena tarbimine on juba lollus omaette. Täiskasvanuks saades polnud see enam nii huvitav. Alakana oli ikka see, et kuidas saada, kes ostaks jne. Põnev oli. Aga alati leidsid kellegi, kes poes ära käis. Keelatud vili on alati magus. 
Lisaks olen ma ujumas käinud, ise juba paras põrsas. Palju inimesi oli ka ümber ja tegu oli võrdlemisi madala ja väikese tiigiga, aga kui reaalselt midagi juhtunud oleks...ma ei kujuta ette, kas keegi oleks vaevunud mind sealt välja tõmbama. 
Üks kõige jaburam asi on olnud kirikusse esinema minemine. Oli matkapäev ja me "matkasime" kellegi suvilasse. Kuskilt tuli välja viin ja veetsime lõbusalt aega. Samal õhtul pidin muusikakooliga kirikus klaverit mängima. Eks ma läksin kohale ja mängisin oma pala ära, aga praegu on küll häbi mõelda. Ajuvabasid asju mõtleb see noore inimese aju välja. 

Mida ma iial alkoholi tarvitanuna ei tee?

Ma ei istu autorooli. Ma olen istunud autodes, kus juhiks on alkoholi tarvitanud inimene. Alkohol mõjub mõnedele inimestele kui lõvikonserv, andes neile mitmekordse jõu ja võime Ott Tänakut mängida. Õnneks pole siiani midagi juhtunud ja praegu pean ma juhti ikka väga usaldama, kui temaga alkoholi mõju all sõitma lähen. Seda juhtub ka ainult hädaolukordades.

Ükskord pidin olema kainekas ja kuna rooliminekuni oli mitu tundi aega, lubasin endale paar siidrit. Teised ka julgustasid, et küll see ära lahtub. Ilmselt lahtuski - käisin saunas, jõin mahla ja muud, sõin. Samas rooli istudes oli vastik paanika-jaanika platsis. Ei ole see pudel siidrit seda närvitsemist väärt, lihtsalt ei ole.

Minuga on ka selline loodusseadus, et kui ma kuskil varbaga üle seadusejoone astun, astun kohe politsei küüsi. Minusugusest vagurast piigast seda ehk ei usuks, aga olen seadusesilmaga tervelt kolm korda pahuksis olnud. Siis ajabki mind närvi, kui mõned inimesed teismeeas olid igal teisel päeval svipsis või täiskasvanuna ületavad kogu aeg kiirust, aga on puhtad lehed. Võite aimata, mille eest mina siis oma rahad olen pidanud maksma.

Mul on selline loll kiiks, et kuhugi kainekana minnes ma ilmtingimata mõnele siidrile küüned taha tahan ajada. Minu suhtes alkoholiga on üks kindel tegur - seltskond. Kui seltskond pole õige, siis mina ei joo, tee mis tahad. Perekondlikud istumised mööduvad mul üldjuhul kainena ja iganädalased kolmapäevased istumised olen samuti "kaine sang". Aga mis juhtub siis, kui Triin on kainekana läinud seltskonda, mis on täpselt tema masti ja kus ta ennast veelgi vabamana tunda tahab? Siis Triin leiab mingi mooduse, kuidas ta saaks seda teha. Juba kaks jaanipäeva on juhtunud nii, et lähen rõõmsalt kainekana peole ja tagasi koju sõites on ikka keegi teine roolis. Esimene kord oli vast kõige hullem, vähemalt järgmist päeva mäletan küll elu lõpuni. Hullult palav oli ja katsu siis pohmakaga seda imelist ilma nautida. Pohmakad on mul vist küll kõik meeles ja just nende pärast ma pigem olengi kaine. Sest...selle tunniajase ekstraverdi mängimise eest maksad praktiliselt terve päevaga oma elust, sest järgmine päev oksendad selle ekstraverdi oma organismist lihtsalt välja. No ei ole seda väärt!

Tunnistan, et ka minu elus on olnud suitsetajaperiood. Esimese suitsu tegin korralikult vist ka kuskil 13-aastasena. Ma ei mäleta, kust ma selle sain, aga üksinda kodus olles suitsetasin ta ära. Ainult sellel põhjusel ma seda päeva mäletan, et mul oli nii padurõve olla. Ilmselt nikotiinist, millega keha harjunud polnud. Miks ma ütlen sõna "korralikult" - olin ennegi vapralt suitsu proovinud, aga ei saanud aru, mis alla tõmbamisest kõik räägivad. Noh, siis tõmbasin alla ja kohe sain sellise nikotiinilaksu, et oleks pidanud eluks ajaks jätkuma. 

Ei jätkunud.

Oli vaja ju seltskonnas olla. Nõnda käisin koos sõpradega peale tunde mööda puid ja põõsaid, et seadusesilmale vahele ei jääks, hoidsin koni puuokste vahel, et hais sõrmedele külge ei jääks ja nätsupakk oli alati taskus. Jõle põnev oli. Tegid täiskasvanute asja ja pääsesid vahele jäämata. Suitsetamine on asi, millega ma oma vanematele vahele jäin. Nimelt tegin selle tarkuse, et tulin suitsupakk kotis koju ja siis keegi leidis selle sealt üles. Oleks pidanud suitsetamise täiesti ära unustama.

Ei unustanud.

Ikka lasin samas vaimus edasi. Ikka sõbrad küsisid, et kuidas sa siis nüüd enam ei tee? Võtsin siis ikka pakutu vastu. Siis tuli poiss-sõber, kes suitsetas ja nii ta läks. Tema sõbrad kõik suitsetasid, minu sõbrad suitsetasid, mis sealt ikka välja sai tulla? Vahelduva "eduga" kimusin ikka paar aastat, enne kui sellele lollusele "EI" ütlesin. Samas mis ma siin ärplen, siiani on selles "õiges seltskonnas" salaja nurga taga suits hambus. Harva küll, aga kuidagi on see "ekstravert" ka suitsulemb. Kord aastas ikka mõni sigaret tehtud saab. Ma ei ole selle üle teps mitte uhke, annan lihtsalt sellele tuhinale järele. Suitsetamine on nagu mingi seltskondlik tegevus. Paned koni hambusse ja oled kohe kambas sees. See on veider. Karjakuulumistunne. Veel üks põhjus, miks minust satanisti ei saa.

Ka aina enam populaarsust koguvat kanepit olen tossutanud. Enda mäletamist mööda 3 korda. Esimene kord oli saunapeol, mõlkis aukudega plekkpurgilt. Ma ei saanud midagi aru, et miski oleks mõjunud. Teised hirnusid mu ümber nagu segased, mul oli lihtsalt kurgus rõvedalt imelik maitse. Teine kord oli sünnipäeval, kus ma olin enne heal hulgal lahjat alkoholi ära joonud ja ekstravert valmis, aga sattusin mingisse ringi, kus suitsetati. Ma ei tabanud ära, et tegu on kanepiga. Tegin siis ikka mõnuga, nagu tavalist suitsu. Ja mis siis juhtus? Oleksin nagu karusselli sattunud! Maailm keerles ja pöörles nagu Inese laulus ja mina roomasin mööda põrandaid, sest kahel jalal püsimine oli ühtäkki sama raske kui imikueas. See oli ikka väga jube. Õnneks kursaõde kantseldas mu pärast koju. Järgmisel päeval pidin bussiga maale sõitma. Mõelge ise - rõve olemine, 2.5h palavas bussis, sest väljas on imeline suvepäev. Ei kõla just parima kombona maailmas. Alles hiljem sain teada, et mu karussellitralli põhjuseks oli kanep. Kolmas kord oli garaažihäng, kus mõtlesin, et proovin üle pika aja. Tegin 2 kõssi, aga mingit erilist maailmavaatemuutust ei täheldanud.

Iial pole mind huvitanud teised narkootikumid. 

Ühesõnaga, ma olen oma noore ea kohta üsna palju proovinud, kuid ilmselt on see vaid käputäis sellest, mida tänapäeval juba 13-aastased kogenud on. Jube mõelda. Kui need asjad siia kõik üles loetleda, tuleb endalgi tunne, et olin paras kaak, samas midagi hullu ei juhtunud, minust on suht normaalne inimene kasvanud ja väike törts alkoholi harva ei tapa ka ära. Ma ei tunne nende seikade pärast häbi, aeg-ajalt peabki oma "tumedamaid" külgi välja näitama. Need küljed teevad meist inimese. Kui me maaliks endast ainult imelisi headusest pakatavaid pilte, tunduvad pahed ja vead palju jubedamana kui nad tegelikult on. 

Mis mind üldse ajendas sellist postitust kirjutama?

Ega ma tõttöelda ei teagi...Aga siin ta nüüd on. Internetiavarustes laiali. Tere tulemast noore ellu, ma ütlen.