#äravihka, ALS ja abistatud enesetapp ehk mida mina eelmisest nädalast õppisin
Möödunud nädal pani meediamaastikul õelad netikommentaatorid rõõmust käsi kokku lööma - nüüd saab täiega tootma hakata! Kahel järjestikusel päeval lasti eetrisse saated, mis mõlemad puudutasid mind sügavalt ja mis minu meelest on omavahel vägagi seotud.
"Radaris" nädati saadet virtuaalvägivallast ning kuidas see tegelikult tundub. Ilmselgelt ei jõua see sõnum kõigi inimesteni ja kahtlemata leiavad õelad sõrmed õelad sõnad ikka klaviatuurilt üles, saamata aru, et kogu saate sisu oli tegelikult nendele kuulamiseks/aru saamiseks mõeldud.
Üldjuhul ma hoidun uudiste või muude artiklite alla postitatud kommentaaride lugemisest, kuid aeg-ajalt ikka mõni ette satub. Nendel hetkedel ma ei teagi, kas peaks enne peadpidi vastu seina jooksma või alles pärast, kui olen mõne eriti agara "vihkaja" läbi sõimanud ja siis mõistnud, et sellest polnud mingit kasu. Vastu vaidlemine valab omamoodi vaid õli tulle - kui inimene on mingi kindla seisukoha võtnud, on tema arvamust väga raske muuta.
Eetika, just suhtlemises, on tõesti oma kohta meie ühiskonnas kaotamas. Sõnu loobitakse täiesti suvaliselt, filtrita, nagu sõeluks liiva, aga midagi sõelale pidama ei jää. Vahel seda kõike lugedes tekib küsimus: kas need inimesed tõesti elavad minuga samal maal? Hingavad minuga sama õhku? Mis, pagan võtaks, muudab nad niiiiii õelaks? Minu meelest on maailma kõige hullemaks inimomaduste kombinatsiooniks agressiivsus ja rumalus - just seda kombot kohtabki neis võluvais kommentaariuminurkades enim. Seal peetakse maha selliseid rusikavõitlusi, kus murrad ninaluu ja sul lüüakse sahtel tühjaks ilma rusikatetagi, tapetakse maha ka või pannakse nöör kaela, ja seda kõike pelgalt seetõttu, et julgesid omada teistsugust arvamust.
Ma saan aru, kui omatakse eriarvamusi mingite sündmuste vms asjade osas, aga seda inimvaenu ma ei mõista. Sulle ei meeldi Kaljulaid? Okei, aga teda ei pea selle pärast tümitama, et ta julges häbematult sellise ninaga sündida, või et ta sai presidendiks vaid seetõttu, et me poliitikud ei suutnud endi seast riigipead valida. Milles Kaljulaid süüdi on? Mulle näiteks isiklikult Kaljulaid meeldib, ta on rahvapresident - osaleb palju sportüritustel, täiesti okei on näha teda endale rulluiskudel Tallinna kergliiklusteedel vastu kihutamas. Ta on inimene. Ja ma arvan, et tema on ise veel kõige õnnelikum, kui saab presidendikohustused kellegile teisele edasi anda.
Kusjuures mind ajab ka hullult närvi, kui keegi mu lähedastest või sõpradest naaksuma hakkab. Kellele ei meeldi homoseksuaalid, kellele mõni konkreetne inimene/kuulsus, kellele usklikud või mustanahalised...Vihka üksi, no ausalt! On asju, mille üle tehtud naljad pole naljakad. Pane ennast selle homo olukorda, keda sa värdjaks sõimad. Ole ise värdjas. Pane ennast selle sisserändaja olukorda, kelle terve perekond sõjas ära tapeti ja keda sa nüüd ahviks sõivad. Ise arenesid ka ahvist, kurat!
Ma ei ütle, et ma pole ise kunagi ühtegi halba sõna öelnud. Muidugi olen, palju olen, aga ma olen sellest õppinud. Niisama need sõnad juba ei lenda.
Mäletan, kuidas ma lapsena unistasin kuulsusest. Et kui tänaval kõnnin, siis tuntakse ära, mul on fännid ja kõik on lill. Nüüd ma seda ei tahaks. Just interneti pärast. Paljud kuulsused ei käigi üldse oma vaimse tervise huvides enda kohta uudiseid lugemas, sest alati leidub keegi, keda see uudis isiklikult pahandab. Vahel piisab ka oma meili või facebooki postkasti vaatamisest ja juba on päev rikutud, sest keegi tundis, et lihtsalt peab oma südamelt ära saama asjaolu, et tema arvates on see konkreetne kuulsus inetu, loll, nõme, rõve, kole, ahv või mis iganes muud sülg suhu toob. Paremad palad on lihtsalt liiga ropud, et neid siia rivvi sättida söandaksin.
Ma lihtsalt ei saa sellest aru. Kui sulle keegi või miski ei meeldi, ära tee välja. Kõige hullem ongi see, et suurem osa neist kommenteerijatest on täiesti fertiilses eas, paljudel on lapsed. Nendest lastest on kõige rohkem kahju, sest kellelt lapsed õpivad? Ikka eeskätt oma vanematelt. Kui vanem ees kütab nii, et pea suitseb, paneb laps veel hullemini järgi. Ja kasvab järgmine põlvkond netikommentaatoreid, kes on mitmeid kordi hullemad kui nende eeskäijad. Sõnakasutus läheb aina hullemaks, piirid kaovad täielikult. On tekkinud arusaam, et Internet on piiramatute vabadustega maa, milles nn "päris" inimesi ei eksisteeri. Ei suudeta mõista, et teisel pool ekraani on teine inimene. Ei mõisteta, et sõnad võivad väga rängalt mõjuda, isegi kui need pole valjult välja öeldud.
Rinnus hakkab pitsitama, kui selle kõige peale mõelda. Vaadates tagasi loetud ridadele, millele mul on olnud "au" peale sattuda, tahaks lihtsalt karjuda või hakata kiirkorras inimestele uusi ja täiustatud ajusid müüma, mis annaks neile lisaks eetikatunnetusele ka empaatiavõime. Just empaatiavõime puudumine panebki sellist s*tta tootma, sest ei suudeta mõista, et see, kelle kaela see pasarahe langeb, on ka inimene. Et tal on ka tunded. Samas kui endaga nii juhtuks, siis nutaks juba ammu patja või harjutaks üksi nurgas sõlmede sidumist lühikese tuleviku tarvis.
Seetõttu ma kommentaariumites üldjuhul oma "suud" avama ei kipu. Mulle pole seda pasarahet pärast kaela vaja, paska on elus ilma selletagi piisavalt.
Teine teema eelmisest nädalast, mis endiselt kirgi kütab, on abistatud enesetapp või eutanaasia, kuidas kellelegi. Kes ei tea, millest jutt, siis eelmise nädala "Pealtnägija" aitab.
2017. aasta suvel pagarisaate võtete ajal tuli Marleen võtetele koos oma emaga, keda ta kõndimisel pisut abistama pidi. Lihtsalt pisut toetas, ei muud. Ei tundunud midagi väga hullu. Naine ise oli üks kõike naeratavam, jutukam, humoorikam ja lõbusam inimene, keda ma üldse kunagi kohanud olin. Ta kohtles kõiki, nagu oleks ta kõigi ema. Mäletan, kuidas Marleen mulle jutu käigus mainis, et tema emal on ALS, aga ma ei taibanud sellest väga midagi. Teadsin, et tegu on hullu haigusega, ei enamat.
Nüüd tean juba rohkem. Ja loodan, et paljud teised kaaskodanikud samuti.
2018. aasta talvel läks eetrisse "Pealtnägija", mis oli ALSile pühendatud. Sellest saatest nägin küll vaid treilerit, kuid tundsin ära Jane, kes pidi kõndima juba rulaatorile toetudes.
Siis saatis minu ema mulle pisikese lõigu möödunud nädalal eetrisse läinud "Pealtnägijast". Seal oli Jane juba ratastoolis. Alles siis ma mõistsin, kui kiirelt ALS töötab. Lülitades välja kogu lihastöö kehas, viib see inimese iga päevaga paratamatule - väga piinarikkale surmale - lähemale. Vaatasin "Pealtnägijat" ja töinasin nagu titt. Ma lihtsalt ei suuda mõista, kuidas elu on nõnda ebaõiglane. Inimesele, kes on elurõõmus, hea ema ja olnud alati suur aktivist, tõmmatakse täiega ja jõhkralt pidurit.
Nagu ikka, püüdsin end tema olukorda panna. Mida mina tunneksin või kuidas otsustaksin. Ja feilisin täiega. Selle ette kujutamine tekitab tunde, nagu keegi võtaks mu südame rusikasse ja pigistaks seda hästi kõvasti, kuni ma enese piinamise lõpetan ja sellele enam ei mõtle. Aga ju peitub minus varjatud masohhist ja ma mõtlen sellele ikka edasi. Mõtlen praegugi. Ja ma ei suuda seda kõike ette kujutada. Samas suudan ma mõista.
ALS on ravimatu haigus, mis tähendab, et terveks sellest ei saa. Ei aita imerohud ega Jumala poole palvetamine. Ehk muudab viimane selle teekonna kellegi jaoks talutavamaks, kuid kui Sa ikka ei usu, siis pole ka palvetest kasu. Aga kui sa tead, et kõige tõenäolisemalt lebad sa kõigest mõnede kuude pärast liikumatult voodis, ei saa end ise liigutada ega toita, pikemas perspektiivis ei saa silmigi avada, muutud lihtsalt juurviljaks, kelle ärkvelolekuaeg möödub pidevas piinas...Siis mis mõte sellel on?
Lugedes sellel teemal postitatud artiklite kommentaare, üllatas mind seekord inimeste heatahtlikkus. Kuigi tundub veider elada kaasa kellegi surmale, on see olukord erand. Kui inimene vabaneb piinadest, mis oleksid talle muidu kindel laks otsaette, on see väärt oma panuse andmist. Muidugi oli ka neid, kes närvi ajasid. Nagu ikka.
Usk. Jumal. Mina neisse ei usu ega hakka ilmselt kunagi uskuma, samas pole mul midagi nende inimeste vastu, kes seda teevad. See on osa nende elust, nende valik ja minul sinna asja pole. Niikaua, kui keegi mulle ukse taha usku kuulutama ei tule, on kõik korras. Samas see, kuidas hakkas pihta näägutamine, et inimese elu on püha ja seda ei tohi lõpetada, ajas harja punaseks. Elu ei tohigi lõpetada. Aga ALSiga või mõne teise pöördumatu seisundiga lõpuni minek pole ELU. See pole elamine. See on lihtsalt mitte suremine, kuigi surm tuleb lõpuks niikuinii. Praegu võib ju veel elu isegi elamisväärne olla, aga kui on juba ette teada, et hiljemalt aastake hiljem muutud juurviljaks, siis peaks olema inimesel õigus otsustada, kas jääda või minna.
Otsustasime Raunoga minna Marleenile ja Janele nädalavahetusel külla. Esiteks polnud Marleeni väga pikka aega näinud, teiseks tundsime, et vähemalt korra tahame seal ära käia. Jane veeres meile ratastoolis vastu, nägu naerul ja sära silmis, öeldes meile, et tundku me end nagu kodus. Ja tundsimegi. Veetsime päeva küpsetades ja naerdes, süües ja kaeveldes, et sai liiga palju söödud. Polnudki aru saada, et midagi on selles majas toimumas. Ma arvan, et mulle jõudis asi kohale hetkel, mil Jane ütles pitsa ja tuuletaskute vahel valides, et söömine muutub raskeks, kuna lihased väsivad väga ruttu. Totakas asi, millest olukorda lõpuks aduda, aga nii see oli. Alles sel hetkel mõistsin haiguse ulatust.
Jane on uskumatult tugev ja julge inimene. Ta on küll ise öelnud, et ta end sellena ei tunne, kuid tegelikult on küll. Võtta vastu selline otsus, jätta kõik maha, et oma viimasele teekonnale minna. Mõnes mõttes on see privileeg, teada, mil on viimane hetk selles ilmas. Minna siit rahulikult, ilma paanikata, väärikalt. Anda aega nii iseendale kui teistele selle mõttega harjumiseks. Peab olema ääretult tugev isiksus, et leppida oma liigvarajase lahkumisega, samal ajal aidates ka teistel leppida või aidates teistel mõista. Ma imetlen teda.
Mõni inimene pidas vajalikuks kaagutada, et mingu siis oma Šveitsi, mis sellest meedias vaja plärada? Aga vot selleks oligi vaja, et Sina kaagutada saaksid. Et Sina saaksid öelda, et ta on loll ja ALSile on ammu ravi olemas. Et Sina saaksid talle öelda, et Jumal karistab teda tema pattude eest või tuleb kohe päästeoperatsioonile, kui ta uskuma hakkab. Et Sina saaksid enda enesetunde teha paremaks sellega, et trambid kellegi viimased tunnid ja minutid siin elus mutta. Et Sina saaksid minna ja libistada sõrmed üle klahvide, et filtrit kasutamata oma sõimusõnad Internetiavarustesse pillata. Õnneks teda see kõik ei morjenda - selline otsus ei saabunud ju ometigi üleöö.
Kuid mida Sina saad head sellest, kui teisele halba ütled? Mida saad sina sellest, kui kellegi päeva p*rse keerad? Mida saad sina sellest, kui kellegi silmadesse pisaraid tood?
Mõtle selle üle.
Postitust võib ka jagada.
"Radaris" nädati saadet virtuaalvägivallast ning kuidas see tegelikult tundub. Ilmselgelt ei jõua see sõnum kõigi inimesteni ja kahtlemata leiavad õelad sõrmed õelad sõnad ikka klaviatuurilt üles, saamata aru, et kogu saate sisu oli tegelikult nendele kuulamiseks/aru saamiseks mõeldud.
Üldjuhul ma hoidun uudiste või muude artiklite alla postitatud kommentaaride lugemisest, kuid aeg-ajalt ikka mõni ette satub. Nendel hetkedel ma ei teagi, kas peaks enne peadpidi vastu seina jooksma või alles pärast, kui olen mõne eriti agara "vihkaja" läbi sõimanud ja siis mõistnud, et sellest polnud mingit kasu. Vastu vaidlemine valab omamoodi vaid õli tulle - kui inimene on mingi kindla seisukoha võtnud, on tema arvamust väga raske muuta.
Eetika, just suhtlemises, on tõesti oma kohta meie ühiskonnas kaotamas. Sõnu loobitakse täiesti suvaliselt, filtrita, nagu sõeluks liiva, aga midagi sõelale pidama ei jää. Vahel seda kõike lugedes tekib küsimus: kas need inimesed tõesti elavad minuga samal maal? Hingavad minuga sama õhku? Mis, pagan võtaks, muudab nad niiiiii õelaks? Minu meelest on maailma kõige hullemaks inimomaduste kombinatsiooniks agressiivsus ja rumalus - just seda kombot kohtabki neis võluvais kommentaariuminurkades enim. Seal peetakse maha selliseid rusikavõitlusi, kus murrad ninaluu ja sul lüüakse sahtel tühjaks ilma rusikatetagi, tapetakse maha ka või pannakse nöör kaela, ja seda kõike pelgalt seetõttu, et julgesid omada teistsugust arvamust.
Ma saan aru, kui omatakse eriarvamusi mingite sündmuste vms asjade osas, aga seda inimvaenu ma ei mõista. Sulle ei meeldi Kaljulaid? Okei, aga teda ei pea selle pärast tümitama, et ta julges häbematult sellise ninaga sündida, või et ta sai presidendiks vaid seetõttu, et me poliitikud ei suutnud endi seast riigipead valida. Milles Kaljulaid süüdi on? Mulle näiteks isiklikult Kaljulaid meeldib, ta on rahvapresident - osaleb palju sportüritustel, täiesti okei on näha teda endale rulluiskudel Tallinna kergliiklusteedel vastu kihutamas. Ta on inimene. Ja ma arvan, et tema on ise veel kõige õnnelikum, kui saab presidendikohustused kellegile teisele edasi anda.
Kusjuures mind ajab ka hullult närvi, kui keegi mu lähedastest või sõpradest naaksuma hakkab. Kellele ei meeldi homoseksuaalid, kellele mõni konkreetne inimene/kuulsus, kellele usklikud või mustanahalised...Vihka üksi, no ausalt! On asju, mille üle tehtud naljad pole naljakad. Pane ennast selle homo olukorda, keda sa värdjaks sõimad. Ole ise värdjas. Pane ennast selle sisserändaja olukorda, kelle terve perekond sõjas ära tapeti ja keda sa nüüd ahviks sõivad. Ise arenesid ka ahvist, kurat!
Ma ei ütle, et ma pole ise kunagi ühtegi halba sõna öelnud. Muidugi olen, palju olen, aga ma olen sellest õppinud. Niisama need sõnad juba ei lenda.
Mäletan, kuidas ma lapsena unistasin kuulsusest. Et kui tänaval kõnnin, siis tuntakse ära, mul on fännid ja kõik on lill. Nüüd ma seda ei tahaks. Just interneti pärast. Paljud kuulsused ei käigi üldse oma vaimse tervise huvides enda kohta uudiseid lugemas, sest alati leidub keegi, keda see uudis isiklikult pahandab. Vahel piisab ka oma meili või facebooki postkasti vaatamisest ja juba on päev rikutud, sest keegi tundis, et lihtsalt peab oma südamelt ära saama asjaolu, et tema arvates on see konkreetne kuulsus inetu, loll, nõme, rõve, kole, ahv või mis iganes muud sülg suhu toob. Paremad palad on lihtsalt liiga ropud, et neid siia rivvi sättida söandaksin.
Ma lihtsalt ei saa sellest aru. Kui sulle keegi või miski ei meeldi, ära tee välja. Kõige hullem ongi see, et suurem osa neist kommenteerijatest on täiesti fertiilses eas, paljudel on lapsed. Nendest lastest on kõige rohkem kahju, sest kellelt lapsed õpivad? Ikka eeskätt oma vanematelt. Kui vanem ees kütab nii, et pea suitseb, paneb laps veel hullemini järgi. Ja kasvab järgmine põlvkond netikommentaatoreid, kes on mitmeid kordi hullemad kui nende eeskäijad. Sõnakasutus läheb aina hullemaks, piirid kaovad täielikult. On tekkinud arusaam, et Internet on piiramatute vabadustega maa, milles nn "päris" inimesi ei eksisteeri. Ei suudeta mõista, et teisel pool ekraani on teine inimene. Ei mõisteta, et sõnad võivad väga rängalt mõjuda, isegi kui need pole valjult välja öeldud.
Rinnus hakkab pitsitama, kui selle kõige peale mõelda. Vaadates tagasi loetud ridadele, millele mul on olnud "au" peale sattuda, tahaks lihtsalt karjuda või hakata kiirkorras inimestele uusi ja täiustatud ajusid müüma, mis annaks neile lisaks eetikatunnetusele ka empaatiavõime. Just empaatiavõime puudumine panebki sellist s*tta tootma, sest ei suudeta mõista, et see, kelle kaela see pasarahe langeb, on ka inimene. Et tal on ka tunded. Samas kui endaga nii juhtuks, siis nutaks juba ammu patja või harjutaks üksi nurgas sõlmede sidumist lühikese tuleviku tarvis.
Seetõttu ma kommentaariumites üldjuhul oma "suud" avama ei kipu. Mulle pole seda pasarahet pärast kaela vaja, paska on elus ilma selletagi piisavalt.
Teine teema eelmisest nädalast, mis endiselt kirgi kütab, on abistatud enesetapp või eutanaasia, kuidas kellelegi. Kes ei tea, millest jutt, siis eelmise nädala "Pealtnägija" aitab.
2017. aasta suvel pagarisaate võtete ajal tuli Marleen võtetele koos oma emaga, keda ta kõndimisel pisut abistama pidi. Lihtsalt pisut toetas, ei muud. Ei tundunud midagi väga hullu. Naine ise oli üks kõike naeratavam, jutukam, humoorikam ja lõbusam inimene, keda ma üldse kunagi kohanud olin. Ta kohtles kõiki, nagu oleks ta kõigi ema. Mäletan, kuidas Marleen mulle jutu käigus mainis, et tema emal on ALS, aga ma ei taibanud sellest väga midagi. Teadsin, et tegu on hullu haigusega, ei enamat.
Nüüd tean juba rohkem. Ja loodan, et paljud teised kaaskodanikud samuti.
2018. aasta talvel läks eetrisse "Pealtnägija", mis oli ALSile pühendatud. Sellest saatest nägin küll vaid treilerit, kuid tundsin ära Jane, kes pidi kõndima juba rulaatorile toetudes.
Siis saatis minu ema mulle pisikese lõigu möödunud nädalal eetrisse läinud "Pealtnägijast". Seal oli Jane juba ratastoolis. Alles siis ma mõistsin, kui kiirelt ALS töötab. Lülitades välja kogu lihastöö kehas, viib see inimese iga päevaga paratamatule - väga piinarikkale surmale - lähemale. Vaatasin "Pealtnägijat" ja töinasin nagu titt. Ma lihtsalt ei suuda mõista, kuidas elu on nõnda ebaõiglane. Inimesele, kes on elurõõmus, hea ema ja olnud alati suur aktivist, tõmmatakse täiega ja jõhkralt pidurit.
Nagu ikka, püüdsin end tema olukorda panna. Mida mina tunneksin või kuidas otsustaksin. Ja feilisin täiega. Selle ette kujutamine tekitab tunde, nagu keegi võtaks mu südame rusikasse ja pigistaks seda hästi kõvasti, kuni ma enese piinamise lõpetan ja sellele enam ei mõtle. Aga ju peitub minus varjatud masohhist ja ma mõtlen sellele ikka edasi. Mõtlen praegugi. Ja ma ei suuda seda kõike ette kujutada. Samas suudan ma mõista.
ALS on ravimatu haigus, mis tähendab, et terveks sellest ei saa. Ei aita imerohud ega Jumala poole palvetamine. Ehk muudab viimane selle teekonna kellegi jaoks talutavamaks, kuid kui Sa ikka ei usu, siis pole ka palvetest kasu. Aga kui sa tead, et kõige tõenäolisemalt lebad sa kõigest mõnede kuude pärast liikumatult voodis, ei saa end ise liigutada ega toita, pikemas perspektiivis ei saa silmigi avada, muutud lihtsalt juurviljaks, kelle ärkvelolekuaeg möödub pidevas piinas...Siis mis mõte sellel on?
Lugedes sellel teemal postitatud artiklite kommentaare, üllatas mind seekord inimeste heatahtlikkus. Kuigi tundub veider elada kaasa kellegi surmale, on see olukord erand. Kui inimene vabaneb piinadest, mis oleksid talle muidu kindel laks otsaette, on see väärt oma panuse andmist. Muidugi oli ka neid, kes närvi ajasid. Nagu ikka.
Usk. Jumal. Mina neisse ei usu ega hakka ilmselt kunagi uskuma, samas pole mul midagi nende inimeste vastu, kes seda teevad. See on osa nende elust, nende valik ja minul sinna asja pole. Niikaua, kui keegi mulle ukse taha usku kuulutama ei tule, on kõik korras. Samas see, kuidas hakkas pihta näägutamine, et inimese elu on püha ja seda ei tohi lõpetada, ajas harja punaseks. Elu ei tohigi lõpetada. Aga ALSiga või mõne teise pöördumatu seisundiga lõpuni minek pole ELU. See pole elamine. See on lihtsalt mitte suremine, kuigi surm tuleb lõpuks niikuinii. Praegu võib ju veel elu isegi elamisväärne olla, aga kui on juba ette teada, et hiljemalt aastake hiljem muutud juurviljaks, siis peaks olema inimesel õigus otsustada, kas jääda või minna.
Otsustasime Raunoga minna Marleenile ja Janele nädalavahetusel külla. Esiteks polnud Marleeni väga pikka aega näinud, teiseks tundsime, et vähemalt korra tahame seal ära käia. Jane veeres meile ratastoolis vastu, nägu naerul ja sära silmis, öeldes meile, et tundku me end nagu kodus. Ja tundsimegi. Veetsime päeva küpsetades ja naerdes, süües ja kaeveldes, et sai liiga palju söödud. Polnudki aru saada, et midagi on selles majas toimumas. Ma arvan, et mulle jõudis asi kohale hetkel, mil Jane ütles pitsa ja tuuletaskute vahel valides, et söömine muutub raskeks, kuna lihased väsivad väga ruttu. Totakas asi, millest olukorda lõpuks aduda, aga nii see oli. Alles sel hetkel mõistsin haiguse ulatust.
Jane on uskumatult tugev ja julge inimene. Ta on küll ise öelnud, et ta end sellena ei tunne, kuid tegelikult on küll. Võtta vastu selline otsus, jätta kõik maha, et oma viimasele teekonnale minna. Mõnes mõttes on see privileeg, teada, mil on viimane hetk selles ilmas. Minna siit rahulikult, ilma paanikata, väärikalt. Anda aega nii iseendale kui teistele selle mõttega harjumiseks. Peab olema ääretult tugev isiksus, et leppida oma liigvarajase lahkumisega, samal ajal aidates ka teistel leppida või aidates teistel mõista. Ma imetlen teda.
Mõni inimene pidas vajalikuks kaagutada, et mingu siis oma Šveitsi, mis sellest meedias vaja plärada? Aga vot selleks oligi vaja, et Sina kaagutada saaksid. Et Sina saaksid öelda, et ta on loll ja ALSile on ammu ravi olemas. Et Sina saaksid talle öelda, et Jumal karistab teda tema pattude eest või tuleb kohe päästeoperatsioonile, kui ta uskuma hakkab. Et Sina saaksid enda enesetunde teha paremaks sellega, et trambid kellegi viimased tunnid ja minutid siin elus mutta. Et Sina saaksid minna ja libistada sõrmed üle klahvide, et filtrit kasutamata oma sõimusõnad Internetiavarustesse pillata. Õnneks teda see kõik ei morjenda - selline otsus ei saabunud ju ometigi üleöö.
Kuid mida Sina saad head sellest, kui teisele halba ütled? Mida saad sina sellest, kui kellegi päeva p*rse keerad? Mida saad sina sellest, kui kellegi silmadesse pisaraid tood?
Mõtle selle üle.
Postitust võib ka jagada.
Kommentaarid
Postita kommentaar