Keegi mulle Restart nuppu ei taha müüa?

No tere siis kah, kõik pokud.

Teate seda tunnet, kui tahaks, et peas või ülejäänud kehas oleks olemas mingi tore, suur ja roheline RESTART-nupp, millele vajutades saaks kõike otsast alata? Noh, kui ei tea, siis olete õnnelikud inimesed. Mina igatsen sellist nuppu pidevalt, lausa kogu aeg.
Väga harva on olnud viimasel ajal hetki, mil ma olen eluga täielikult rahul. Ega sellist olukorda on vist inimloomal üsna raske saavutada, peab kõigepealt iseendaga rahu sõlmima ja alles siis saab ümbritsevaga tegeleda. Mina maadlen endaga igapäevaselt ja kuidas sa ikka ülejäänud maailma kallistama kukud, kui iseendagagi hakkama ei saa?

Ma pole siia päris pikalt oma nina pistnud, isegi seda lehte pole avanud. Lihtsalt pole kirjutama tõmmanud. Olen tundnud, et minu elu pole nii põnev, et sellest kõigile jahvatada ja muudes aspektides pole ma ka nii tubli olnud, et oma teekonda jagada. Nüüd mõtlesin ümber.

Nimelt ostsin endale mõned päevad tagasi raamatu. Instagramis toimetab üks tore noor naine, Liis Velsker on nimi. Olen tema tegemistel silma peal hoidnud juba mõnda aega - tema postitused on alati inspireerivad, risti-põiki musta huumoriga vürtsitatud ja üldse tõmbab tema postituste poole kuidagi eriliselt. Mulle on alati tundunud, et tegu on läbi ja lõhki positiivse ja marunaljaka inimesega, kelle rajal ei seisa ühtegi takistust.

Oi, kui naiivne mõtlemine.

Liis sai valmis raamatuga, mis kannab pealkirja "teekond iseendani". Pealkiri ei anna sugugi valesid lootusi - tegu on tõepoolest teekonnaga, milles on peamiseks enese leidmine - iseendaga pidev võitlemine ja mõtted allaandmisest, mäekõrgused raskused ja nende ületamised. Ma ei teagi, kas see, et tundsin end temaga nii mõneski mõttes samastuvat, on hea või halb märk.

Oleme harjunud sotsiaalmeedias nägema vaid nn raamatute kaasi. Väga harva laseb inimene mõne postitusega oma kaantest edasi vaadata, võib-olla sissejuhatuse näeb ära, aga täit stoorit loota on juba midagi harukordset. Ikka näed pildikesi edusammudest, aga väga harva läbikukkumistest. Inimesed ei taha oma nõrkusi maailmaga jagada ja täiesti arusaadavatel põhjustel. Mina eriline postitaja pole olnud, kuid miski selles raamatus tekitas tunde, et ehk oleks minulgi abi oma mõtete kirjapanekust.

Kes on varemalt minu blogil silma peal hoidnud, teab minu suhetest ülikooliga. Mu vaated selles osas pole teps mitte muutunud - endiselt ei leia ma, et mul seda üliharidust nii väga vaja läheks. Saan täielikult süvitsi füüsikasse või biokeemiasse minemata hakkama. Silmaringi avardaks, seda muidugi, kuid ma saan ju kõik, mis mind huvitab, Internetist ka kätte. Nõnda vaatasin ma natuke kurva näoga, kuidas suurem osa mu kursakaaslasi õnnelikult sel suvehakul pidulikult bakalaureusekraadi kätte said ning võtsin ise vastu otsuse teha koolist vähemalt üks aastake pausi.

Jep, see aasta on ülikoolivaba ja te ei kujuta ette, millise kergendustunde see loob.

Mis teha, endiselt ma usun, et mu allakäigutee, kui seda nii saab nimetada, sai alguse sellest, kui ma mõistsin, et toidutehnika-ja tootearenduse nime kandev eriala pole minu jaoks. Kui minu elus on üldse mingeid KLIKKE peast läbi käinud, siis oli see kord ühel hommikul orgaanilise keemia laboris, kui ma leidsin end oma peas juurdlemas, mida ma siin õigupoolest teen. Mille või kelle jaoks ma seda teen? Tolleks hetkeks olin juba avastanud enda jaoks oma kire, tordimaailma, ja sellele mittekeskendumine ja sunniviisiline kooliskäimine tekitasid minus nii vastikut stressi, et ma lõpuks eriti kodust nina välja ei tahtnud pista. Kannatama hakkasid suhted kursakaaslastega, mu õpitulemused halvenesid, trenni jõudsin väga ebakorrapäraselt, sõin igasugust paska näost sisse ja üleüldse tekkis üle koduukse lävepaku mineku ees jube vastumeelsus.
Oli päevi, mil lasin täiesti tuimalt kooli üle ja jäin koju. Ei teinud siin mitte midagi asjalikku ja ainult sõin. Kodus valitses korralagedus, mitte mingisuguseid motivatsioonirääpeid ei suutnud endast kokku kaapida. Isegi kui vahel sattus kuskile imekombel mõni hea ja hakkaja päev, jäi see üürikeseks.

Nõnda see kaalunumber tõusma hakkas.

Viimati, kui ma kaalu peal käisin, näitas see 103.6kg, kuid see pole sugugi maksimaalne, mille ma "saavutanud" olen. Mingiaeg oli vist isegi üle 106kg. Tegelt ikka suht jube.

Õnneks on mul super perekond ja olnud väga hea kasvupinnas lapsepõlve näol, mis on mind teinud üpris enesekindlaks inimeseks. Isegi kõige halvemal päeval leian ma endas midagi, mis on imetlemist väärt, kas siis välimuses või minu loomuses. Ma vaatan peeglisse ja näen endale meeldivaid asju enne, kui neid, mis silma riivavad. Loodus on mulle õnneks andnud kõik, mis ühel normaalsel inimesel küljes olema peaks ja kui ma poleks selline lõtv sült, siis annaks sellest paksust kerest isegi midagi targemat välja treida.

Jah, tõepoolest, ma tean, et ma olen paks ja ma ei ütle seda lihtsalt niisama suusoojaks, nagu need piitspeenikesed preilnad, kes suure hädaga saavad pöidla ja nimetissõrme vahele väikese ribakese veidi pehmemat osa oma kehast ja nimetavad seda pekiks. Nendele tahaks lihtsalt korra labakäega vastu vahtimist anda.

Aeg-ajalt leian üles mõne paari aasta taguse pildi, kus mu kehamassiindeks ei viidanud rasvumisele. Oeh, kuidas ma oma mineviku mina siis sõiman, et ta julges end paksuks nimetada. Aga noh, inimene saab ju ikka aru, mis tal on, alles siis, kui ta on sellest ilma jäänud. Leidsin ükspäev oma vanad teksad, mis praegu vöökohalt läheks hea juhul ümber ühe mu paisunud reie. Eksole.

Täna koeraga jalutamas käies mõtlesin läbi selle inimese, kes ma olla tahaksin. Mida ma teeksin, milline ma välja näeksin ja kogu see kompott. Teate, mis mulle lõpuks koitis?

Ainsaks takistuseks sel teel olen mina ise.

Keegi teine ei seisa mul, jalad harkis ja keelumärgiga vehkides, tee peal ees. Keegi ei keela mul minna jõusaali, et seal oma keha kallal töötada. Keegi ei keela mul panna näiteks aega psühholoogile, et oma peas valitsevast segapudrust midagi välja sorteerida. Kuigi elu on viimasel ajal nii mõneski aspektis paika loksunud, on teatud valdkondades endiselt must auk, kuhu kukkudes olen nii segaduses, et ei tea enam, kus on parem või halvem pool ja ratsionaalne mõtlemine on täielikult unustatud.

Miks ma siis trenni ei lähe?

Ma kusjuures olen isegi käinud vahepeal. Suve alguses olin ikka väga tubli, hakkasin Kayla Itsinesi BBG Strongeri kava tegema, lausa 2 nädalat käisin korralikult. Siis ühel päeval läksime emaga Tartusse. Minul eriti millegi eest šopata polnud, seega võtsin trenniasjad ja läpaka kaasa, et siis kesklinnas olles kirjutada ja Lõunakasse minnes Myfitnessis tunnike veeta. Käisin selles klubis esimest korda, aga ega mul Tallinnas ka kindlat klubi pole, kus käia, seega ei olnud see probleemiks. Vahetasin riided, krabasin oma vihiku, joogipudeli ja võtmed kaasa ja ronisin trepist üles jõusaali. Seal otsisin vaiksemat kohta, kus oma treeninguga pihta hakata.
Ja siis läks asi perse.
Ma nägin enda ümber treenimas lihastes põkke ja ideaalfiguuris näitsikuid ja mulle tundus, et igaüks neist vahib mind ja mõtleb, mida see elevant siit otsib. Mu aju genereeris inimestele väljaütlemata sõnad suhu ja mõtted pähe ja andis jalgadele käsu sealt võimalikult kiiresti sääred teha.
Ja seda ma ka tegin.
Ruttasin tagasi riietusruumi, tundes end nagu napakas, ja jooksin wc-sse, millesse lukustatult lihtsalt töinasin. Mul oli tunne, et olen täielikult läbi kukkunud ja minust pole kuskil mingit asja. Olengi ju allaandja, millegagi hakkama ei saa. Täiesti mõttetu kuju.
Enesehaletsemise lõpetanud, läksin panin tavakodaniku riided selga ja naasin poodide vahele luusima, samal ajal püüdes teha nägu, et kõik on viimase peal.
Sealt sai alguse jõusaaliblokk, millest ma pole eriti siiani üle saanud. Ühesõnaga, kõik on peas kinni.

Miks ma ei toitu korralikult?

Suve lõpus oli jällegi paarinädalane periood, kus ma olin grammipealt Fitlapi kavas. Ei tundnud isegi mingeid isusid ega vajadust minna rüüstama oma valge šokolaadi varusid köögikapis. Tundsin end kui teine inimene. Sel ajal käisin ka korralikult trennis ja tundsin end megahästi. Praegu mõtlen, kust ma küll sellise motivatsiooni leidsin? Praegu ei leia ma seda küll kuskilt. Motivatsioonisoon on täiesti umbes. Hommikud võivad küll kavas alata, kuid enamasti leian end mingil ajal päevast midagi hammustamas ja siis tundub ülejäänud päeva kavas veetmine mõttetusena. Keerasin päeva juba veits tuksi, äkki siis keeraks juba täiesti tuksi? Selline tervislik mõtteviis.
Pealegi olen ma perfektsionist - kui kõik ei lähe täpselt nii nagu ette öeldud, muutun ma rahutuks ja rahutus ajab sööma. Sama kehtib ka treeningute kohta. Ma pean etteseatud plaanist täielikult kinni pidama, ainult siis suudan asjaga edasi minna. Siinkohal olekski see RESTART-nupp täiesti hädavajalik.

Miks ma oma sõpradega aega ei veeda?

Kui varem polnud mu välimus minu jaoks nii ülioluline, siis nüüd olen hakanud tundma häbi. Muudkui trennitan ja toitun tervislikult lühikeste perioodide kaupa ja samal ajal paisun nagu pärmitaigen tormise ilmaga. Kuidagi ebamugav on ilmuda seltskonda, kes on mind näinud jõuksis rassimas. Mul on tunne, nagu ma oleksin kõiki teisi alt vedanud, kuigi tegelikult on ainus, kelle alt vedamine loeb, mina ise. Lihtsalt selle mõtte juurutamine võtab aega. Ma ei julge enam valjult välja öelda, et hakkasin kava järgi toituma või et käin korralikult trennis, sest tunnen kuidagi, et teised on minus pettunud, kui ma jälle libastun ja kogu üritus perse läheb.

Nagu ennist mainisin, siis täna koeraga jalutades visualiseerisin oma peas paremat Mina. Milline ma siis oma unistustes oleksin?

Esiteks on mul tervislikud eluviisid. Mu toidulaud on rikkalik ja varieeruv, samas tervislik ja kasulik. Ma käin trennis, ma olen tugev ja vastupidav. Ma käin mitu korda nädalas jooksmas ja poksitrennis. Arenen ja õpin midagi pidevalt juurde. Ma loen palju ja suudan lõpuks oma romaani valmis kirjutada. Olen tubli perenaine, kel on igal õhtul soe toit lauale panna, kelle elamine on puhas ja korras ja kellele ei peaks keegi märkusi tegema, et midagi on laokil või nõud pesemata. Olen normaalkaalus, kannan omanäolisi rõivaid ja AIPI või Dr. Martensi saapaid. Mu kõrvad on neete täis, soeng mulle omaselt kreisi ja silmapaistev, mu kehale on tätoveeritud mitmeid tähenduslikke pildikesi. Teen igapäevaseid pikki jalutuskäike Nossikuga. Mul on A-kategooria juhiload ja mootorratas. Ma käin rahvatantsutrennis. Lasen lõpuks välja oma tõelise Mina, mitte ei muretse teiste arvamuse pärast.

Praegu teen nii mõnedki otsused, arvestamata omaenda eelistusi. Samas tunnen pidevalt, et see pole päriselt mina. Oleksin justkui lõksus omaenda psüühika loodud trellide taga ja võtme olen ära kaotanud. Otsin oma ellu stabiilsust, aga see on end nii osavalt ära peitnud, et klassikaline peitusemäng osutub liiga raskeks.

Ma tean teoorias, mida ma tegema peaksin, kuid mul on hirm neid samme astuda. Ma kardan nii väga ebaõnnestumist, et lihtsam on asjaga lihtsalt mitte alustada. Kardan pidevalt kedagi teist alt vedada, samas kui peaksin keskenduma sellele, et mitte ennast alt vedada.

Ma ei hakka siia kokku jahuma mingeid lubadusi tubliks hakata, sest just need loovadki fassaadi, mille taha end peita ja ma ei taha seda. Pealegi siis tuleks nii mõneltki suunalt kommentaare stiilis: "Tahaks näha!"

Ma tegelikult ei tahtnud sellest nii virisevat postitust teha, aga kukkus nõnnamoodi välja. Kergem hakkas.

Kui kellegil on jagada mingeid kogemusi või oskab mulle nõu anda, laske aga tulla. Olen avatud raamat. Nüüdsest.

Ja Liis, kui Sa mingi ime läbi kunagi peaksid sattuma siia blogisse ja seda postitust lugema, siis tea, et Sina selle inspiratsiooni andsid. Su lugu on lihtsalt...nii inspireeriv ja sügav, et lihtsalt ei saagi muudmoodi. Aitäh Sulle!