Kalor on kalor ei ole kalor

 Jagan üsna avalikult sotsiaalmeedias oma kaalunumbrit, mis veebruari jooksul praktiliselt üldse muutunud pole. Või noh, muutunud on, aga pigem selline põrkepalli imiteeriv, üles-alla-üles-alla paari kilogrammi raadiuses. Ma olin vahepeal seetõttu üsna morjendatud, sest noh, ikka tahaks ju mingisugust muutust näha, samas pidin endale tihtipeale meelde tuletama, et ma pole nii puhas poiss, et võiks lihtsalt nipsust tulemusi oodata. Mu toitumine on palju kehvem kui jaanuaris ning olgem ausad, ka treeninud-liikunud olen vähem. Seega ei peagi selle kõikumise põhjuseid endast kaugemalt otsima.

Kui hakatakse kaaluga tegelema, on endale seatud ootused pea alati liiga utoopilised. Ma olen varemalt endale ajalisi eesmärke seadnud, rühkinud paar nädalat ja siis longu vajunud, kui esimene entusiasm üle läheb - ilmselt muster, milles paljud sipelnud on. Motivatsioon ei ole taltsas loom, keda puuri toppida ja loota, et ta seal kinni püsib. Motivatsioon on siiski emotsioon, tunne mis kestab võib-olla mõned päevad või nädalad, et siis minema lipsata ja meid mossis nägudega diivanile krõpsu sööma jätta. Motivatsioon on heaks tõukeks, kuid vaid sellele lootma jäädes võib end peagi raja kõrvalt kraavist leida. Nagu minagi end liigagi sageli leidnud olen, nägu mudane. Või siis šokolaadine.

Ma arvan, et kaalulangetusega tegelema hakates pole üldsegi kõige olulisem endale eesmärgi seadmine. Kõige tähtsam on endale selgeks teha organismi toimimise põhitõed ning alustalad, millele edasine programm üles ehitada. Vahel unustan ära, et sugugi mitte kõigil pole toitumisest häid teadmisi. Olen ise selles maailmas nii kaua sees olnud, et kuidagi tekib tunne, nagu oleks see kõik juba emapiimaga kaasa saadud. Kahjuks see nii siiski pole.

Minu lapsepõlves olid põhiliseks hommikusöögiks võileivad. Gümnaasiumis käies hakkasin aga endale ise hommikuti putru keetma. Mäletan, et mu lemmikuks oli rukkihelbepuder, millele lisasin mõnuga mett. Ma uskusin, et see on tervislik. Aga mis see puder ilma ühegi lisandita on?

Puhas süsivesik.

Putru on peetud üheks kõige tervislikumaks hommikusöögiks, kuid ilma sõpradeta, valkude-rasvadeta, võib see kehale kasu asemel pigem kahju tekitada. Puhtalt süsivesikuid tarbides lendab meie veresuhkur kõva laksuga lakke ja teeb mõne aja möödudes läbi sama suure languse, tekitades isusid. Isude suurimaks tekitajaks ongi veresuhkru suur kõikumine ning veresuhkru mõjutajateks on enamike toidulaua staarid ehk süsivesikud. Veresuhkru tasakaalutus on omakorda allikaks põletikele, mis kehas tekivad ja kui need sinna liiga pikaks ajaks jäävad, on kroonilised haigused (sh vaimsed) kerged tekkima. Kas teadsid, et nt depressioon on põletikest tingitud haigus?

Mu esimene toitumiskava 11.klassis käies oli Marek Kalmuse oma. See oli väga üksluine ja kuigi mul õnnestus paar kilogrammi alla võtta, ei toiminud selline kitsas valik minu jaoks. Pealegi polnud mul endal toitumisest halli aimugi. Mäletan ainult seda, et Kalmus käskis iga toidukorra kõrvale lusikatäie maapähklivõid süüa. Toona ma ei teadnud sedagi, mis eesmärk sellel on (nüüdseks tean, et maapähklivõi näol on tegemist rasvaga). See oli ikka väga rõve. Kooli ma endale eraldi toitu kaasa ei teinud, küll aga jätsin supipäevadel magustoidu söömata, nokkisin makaronid-hakklihaga roast ainult hakkliha ja praekala kõrvale palusin kartulit mitte panna. Maapähklivõi purk oli mul koolis kaasas ja sealt käisin peale lõunat seda lusikatäiena võtmas, nagu tabletti - pähklivõi suhu ja kohe vesi peale, et jumala eest seda maitset ei tunneks. Täielik tola ikka.

Samal ajal ostis ema Erik Orgu kava, mille järgi terve pere paar kuud sõi. Toona polnud Orgu äppi, vaid retseptid väljaprinditud lehtedel, mis meie köögikapil seisid. Kuigi toidud olid head, lõpetati see pull ära, kui kevadeks oli kelder kartuleid endiselt täis ja lendasid lepikusse - Orgu kavas olid sel ajal kartulid mustas nimekirjas. Võin etteruttavalt ära öelda, et praegu leiab neid sealt ikka heldelt.

Peale gümnaasiumi lõpetamist kolisin Tartusse ja liitusin esimest korda Fitlapi toitumiskavaga. Sel ajal oli seal äkki paarsada retsepti ja kogu asi oli praegusega võrreldes täiesti lapsekingades, küll aga võin selle kava kohta öelda, et see õpetas mind süüa tegema. Ma ei suutnud seda alati täpselt järgida ja asi päädis lõpuks sellega, et läksin toidu kaalumisega lolliks (tekkis veendumus, et 1 liigne gramm kodujuustu või kartulit võrdub 10 lisakiloga). Samas õnnestus mul kevadeks liikuda 86kg pealt 74-le (kõige madalam kaal ja vorm, mis mul täiskasvanueas olnud on), aga arvan, et suurt rolli mängis mitu korda nädalas MyFitnessi rühmatrennides käimine ja päevas ligi 20km kõndimine. Olgu ära mainitud, et olin sügiseks jälle üle 80kg.

Tallinnasse kolides püüdsin aeg-ajalt uuesti Fitlapiga alustada ja vahel see mõnenädalaseks perioodiks ka õnnestus, aga alla 80kg ei saanud ma enam kunagi. Teisel Tallinna-aastal ilmnesid vaimsed probleemid ja kuigi ma ikka üritasin vahel toitumisel sabast kinni saada, leidsin end ikka peldikus salaja tahvlite viisi valget šoksi söömas. Kaal tõusis üle 100kg.

Tallinnas oldud aastate jooksul olen proovinud toimetada nii Fitlapi rütmis, katsetanud paaril korral Orgu kava, hetkeks liitusin ka The New You kavaga (lõpetasin peale ühte päeva nälgimist), ostsin MokaFiti liikmelisuse (mille peale ühte trenni sinnapaika jätsin), proovisin KaisaFitnessi kava ja kusagil Gmaili postkasti avarustes ootab oma aega ka KR Fitnessi toitumiskava. Lisaks olen proovinud ketotoitumist. 

Kuigi olen jätnud enamiku nende kavade hüvedest kasutamata (sest tegelikult toimib iga kava, kui seda järgida), olen kõigist nendest kavadest saanud uusi teadmisi toitumise, mulle sobivate toidukoguste jpm kohta. Toit pole lihtsalt toit. Toit on kütus ja nagu Kaisa Kuusnõmm on öelnud, siis sa võid ainult friikartuleid süües ka kaalu kaotada, aga mida see ülejäänud tervisega teeb, on juba omaette ooper.

Ma olen nende aastate jooksul uskunud, et ma ei suudaks kunagi iseseisvalt tervislikult toituda, et mul on kindlasti vaja mingit kava või kubjast, kes mulle kaikaga turja kargab iga kord, kui mõtted saiakeste ja šokolaadi ümber keerlema hakkavad. Kavad on head, kui toitumine on täiesti hall ala ja pole õrna aimugi, mis on süsivesik, rasv või valk. Samas pean ütlema, et ega ükski kava pole eraldi välja toonud, mis on mis ja miks ma pean just seda või toda asja sööma. Sellest andis mulle paremad teadmised need paar toitumisega seotud õppeainet, mida TalTechis käies väisasin. Toitumispüramiid, makro-ja mikrotoitained ja nende protsentuaalne jaotus jne. Samas käidi toitumisest nii pinnapealselt üle ja iseseisvalt olen palju rohkem teada saanud kui koolipinki nühkides. 

Uute kavade ostmisest pole mingit kasu, kui ei ole valmis ise panustama. Ükski kava ei toimi võluväel, see annab ainult tööriistad, mida ise kasutama peab õppima. Pole olemas kava, mis muudaks olematuks isud või mis muudaks aedoad ja brüsseli kapsad lausa maagiliselt heaks. 

Mul on seega üsna hea meel, et olen aastate jooksul saanud nii paljudest erinevatest allikatest toitumise kohta uurida ja sellest on salamahti saanud ka üks minu kirg. Eriti avardunud on need teadmised just paaril viimasel aastal. Kuidas toitumine veresuhkrut mõjutab, kui oluline on sissesöödava toidu kvaliteet, kuidas toidutootjad meid tihtipeale erinevate loosungitega haneks tõmbavad jne mängib ikka meeletut rolli. Kui paljud haigused on tekkinud/mõjutatud valest toidust ja kuidas neid haigusi saaks ennetada/ravida õige toitumisega. Otsime oma terviseprobleemide põhjusi geenidest, halbadest suhetest ja elukorraldusest, stressirohkest eluperioodist ja süüdistame ajapuudust, kuigi tegelikult peaksime vaatama esiteks peeglisse, siis toidukorvi, külmkappi ja lõpuks taldrikusse.

Eriti heaks näiteks võib minu meelest tuua Erik Orgu kaalusaate "Kallis, sa oled kosunud". Kuigi selle saate ajal saavutasid mitmed ülekaalulised inimesed häid tulemusi ja jätsid ebatervisliku elu selja taha, mäletan selgelt ühte hooaega, kus peaaegu ükski osaleja edu ei saavutanud. Eredalt meenuvad lõunasöögid, mida osalejad külla tulnud saatejuhtidele pakkusid. Ühel juhul (täistera) makaronid suitsuvorsti, värske salati, leiva ja magustoiduks banaaniga, teisel juhul ma kahjuks ei mäleta, mis süsivesikuna kasutusel oli, kuid kõrvale serveeriti kanaviinereid (sest noh, kana on ju tervislik eks) ja magustoiduks maasikajogurtit. Ikka seda tavalist, kuhu suhkrupakk sisse kukkunud on. Pani mõtlema, kas neid inimesi üldse hariti toitumise osas või tehti lihtsalt komejanti. 

Tänapäeva kaalulangetusmaailm seisab kindlalt vaid kaloraažil. Võid süüa kõike, kui kulu on piisavalt suur. Kilokalor brokolit on sama kui kilokalor kooki. Jah, pealtnäha tõesti on. Aga kui hakata kaloritest kaugemale vaatama, siis mida me tegelikult näeme? Mida need toidud meile tegelikult annavad? Kas me tahame ainult kaloreid või soovime toidust ka vajalikke mineraalaineid ja vitamiine saada? Tänapäeval on niigi keeruline ainult toidust kõik vajalik kätte saada, sest maa, kus toit kasvab, on sedavõrd toitainevaeseks muutunud ja sellisest maast ei saa ju A-vitamiinirikast porgandit või C-vitamiinirikast paprikat. Hirmuga mõtlen tulevikule, kus terendab võidujooks puhtale toidule ja ma olen enam kui kindel, et veel minu põlvkonna eluajal saabub päev, mil see muutub privileegiks vaid neile, kel piisavalt nutsu taskus või võimalus ise toitu kasvatada. 

Ma ei ole kaugeltki mingi ideaal, mida eeskujuks tuua. Viimastel nädalatel on kehva toitumisega päevi olnud kõvasti rohkem kui tervislikke. Olen hävitanud oma Oreo küpsiste varud, valge šoks on kadunud kui tina tuhka ning vahepeal käisid ikka korralikud õgimistuurid külas. Samas ma tean, kui vale see oli ja mida ma tegema peaksin, et olukorda muuta. Enam ei süüdista ma "mitte toimivaid" toitumiskavasid ega aja süüd kellegi teise kraesse. Ma arvan, et suurim muudatus, mille olen viimase aasta jooksul teinud, ongi endaga tõtt vaatamine, ise enda tervise eest vastutuse võtmine. Kavadele tuginemine on ju ka vastutuse kellegi teise õlule lükkamine. 

Minu teadmised toitumisest on alles lapsekingades. Mida rohkem ma uurin, seda rohkem saan aru, kui vähe ma tegelikult tean ja samas olen ma kindel, et tean rohkem, kui enamus inimesi. Lisaks veel tänapäeva infoküllus, kus igaüks jagabki täpselt seda, mis talle meelepärane ja usub seda, mis esimesena ette on juhtunud. Instagramis leidub niiiiii paljude jälgijatega kontosid, mis normaliseerivad kräppi täis toidu söömist ja inimesed elavad neile täiega kaasa, sest nii on lihtsam. Tuuakse võrdluseks, kuidas pitsa ja koola annavad vähem kaloreid kui näiteks salatist-lihast koosnev eine. Jälle tuginetakse vaid kaloraažile. Lihtsam on jätkata keemiast ja suhkrutest pakatava toidu söömist kui uurida ja muudatusi teha. 

Nagu ennist ütlesin, ma ise ei ole ka mingi musternäide. Pigem olen heaks näiteks, kuidas kehvade toiduvalikutega oma keha perse keerata. Sest olgem ausad, minu kaalutõusu põhjuseks pole mingilgi määral mingid elumuutused või ka asjaolu, et mul oli diagnoosimata ATH (mis on, kusjuures, paljuski toitumishäiretega seotud) või mingid tervisehädad. Ma olen ennast lihtsalt ise seaks söönud. Punkt. 

Olen enam, kui kindel, et viimase kümne aasta jooksul tehtud toiduvalikud näitavad oma tõelist palet alles siis, kui olen juba keskeas. Viimane aeg on midagi muutma hakata. Minul õnneks on olemas mõningad teadmised ja soov seda teha, aga nii paljudel on küll soov, kuid teadmisi null. Ettekujutus kaalulangetusest on kas nädalate viisi kapsasuppi süüa või salatilehti närida, aga lihtsalt ei ole aimu ka, kuivõrd mitte-jätkusuutlik selline dieet on. 

Oeh, kiskus natuke vihakõneliseks, aga vähemalt sain end välja elada. Ja ehk innustab see kedagi ka rohkem uurima või teistsuguseid valikuid tegema. Mina sain siit ise ka praegu indu juurde.