Mina, aga aasta tagasi

Hei! Pole ammu näinud! Vähemalt siin lehel mitte. Haun vaikselt plaani sellele blogile uuesti elu sisse puhuda, aga seniks, kuni postitusi klõbistan, on siin teile üks avaldamata postitus, mille kirjutasin valmis 5.02.2023. Kummalisel kombel sattusin just täna seda uuesti lugema. Täna on 5.02.2024. Kui see pole saatus, siis ma ei tea, mis see on.

Heida pilk peale sellele, milline oli mu mõttemaailm täpselt aasta tagasi :)

Head lugemist!

 

Siin ma siis nüüd olen, salasöödik. Millest selline nimi? Sest ma olengi salasöödik. Kui mõni on salasuitsetaja või arvab, et kui ta üksinda sauna taga joomas käib, ei saa keegi aru, et ta joonud on, siis mina olen seda sorti tegelane, kes arvab, et keegi ei saa aru, kui ta salaja vetsus tahvlit šokolaadi alla kugistamas käib. Sedasorti asju on päris palju juhtunud.

Olen 26-aastane kahe väikelapse ema, kes on suurema osa oma elust maadelnud ülekaaluga. Hetkel olen kohas, kus mu KMI on nii kõrge, et olen lausa eluohtlikult rasvunud. Ausalt, ma poleks iial osanud arvata, et ma kunagi omadega sellises punktis olen. Ma tassin igapäevaselt seljas sellist pisemat kasvu saledat inimest nagu mu ema oma pulmapäeval - 50 üleliigset kilogrammi. 50! Ja ma mäletan aega, mil see number oli 10. 

Kuidas siis asjad on jõudnud sinna kus nad parasjagu on?

Long story short, peale gümnaasiumi lõpetamist varises kokku mu roosa mull, mis kinnitas mulle, et mulle tulebki elus kõik lihtsalt kätte. Väikese kooli õnnistus ja needus - väga vähe konkurentsi teadmiste ja tubliduse vallas, lihtne on olla priimus, kui vähegi pead on. Ma ei pidanud pingutama. Ma suutsin kooli kõrvalt tegeleda korraga 5-6 erineva huviringiga, mis siis mõnikord vahetusid. Mind leidis igalt poolt - muusikakoolist, kunstikoolist, õpilasesindusest, võrkpallitrennist, kergejõustiku trennist, rahvatantsust, laulukoorist.. vahel on mul tunne, et ma käisin mingil hetkel kõik meie kandi pakutavad huviringid läbi. Ja mulle meeldis see elu.

Aga siis sai gümnaasium läbi. Esimene pauk lajatas riigieksamite tulemusi nähes. Matemaatika eksami sooritus jättis pehmelt öeldes soovida - vaid üks punkt jäi mind lahutama sellest, et oleksin ilma lisanduva kamarajurata saanud sisse Tallinna Tehnikaülikooli. Sisse ei saanud ma ka Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli. Nüüd järele mõeldes ongi huvitav, et ma ei saanud sisse kumbagi Tallinna kooli, samas kui Tartus võeti mind igale poole vastu. Tartus otsustasin Tervishoiu Kõrgkooli kasuks ja asusin ämmaemandust õppima. Siiski jäi TTÜ kripeldama. Lisaks elas mu praegune elukaaslane sel ajal Tallinnas ja me olime juba 4 aastat teineteist peamiselt nädalavahetuseti näinud ja kaua sa ikka sellist elu elad. Nõnda kibelesin ikka pealinna. Seega otsisin abi oma endistelt matemaatika õpetajatelt ja kordasin iseseisvalt läbi kõik, mida riigieksamil nõuti. Ja tegin ära. Ma ei teagi nüüd, kas oli eksam tunduvalt lihtsam või olin lihtsalt paremini ette valmistunud (mis on tegelikult veidi jabur, sest abituriendina õppisin matemaatikat igapäevaselt terve aasta, samas kui teisel korral õppisin intensiivselt vaid mõned nädalad enne eksamit). Igatahes kulmineerus teine katse sellega, et mind võeti veidi üle 30 punkti parema tulemusega avasüli TTÜ-sse vastu. 

Ja nõnda algas minu elu pealinnas. Ja alles siis sain ma aru, kui väga armastasin ma Tartut.

Mu süda kippus tagasi Tartusse. Olin seal elanud korterikaaslastega, veetnud oma aja peamiselt üksi, sain palju iseendale aega pühendada. Muidugi seal tabas mind raudlatina arusaam, et ma polegi nii taibu ja priimus kui alati arvanud olin. See oli Tartu, seal oli koos õpilasi paljudest erinevatest Eestimaa nurkadest. Seal pidi pühenduma, vaeva nägema. Mina seda ei osanud. Samas sain siiski üsna häid hindeid, lihtsalt mitte nii häid kui harjunud olin. 

Tartus ma olin vaba otsustama ise oma elu ja tegemiste üle. Ma polnud küll rahaliselt vaba, aga sain tänu vanemate toetusele ja hüva planeerimise tulemusena hakkama. Mu esimesel sügisel üliõpilasena ristus mu tee ka esimest korda Fitlapiga. Õppisin endale ise süüa tegema ja rahaliselt majandama. Liikusin rohkem kui eales varem. Käisin igal võimalusel jalgsi, nii et kevadeks polnud mingi ime, kui ma päevas ligi 20km maha kõmpisin. Lisaks liitusin esimest korda MyFitnessi spordiklubiga, mida nädalas 3-5 korda väisasin. Nii mu füüsis kui vaimne tervis õitsesid, ma pole kunagi nii heas vormis olnud kui toona (kuigi arvasin endiselt, et olen elevandi mõõtu, aga see on vist naiste puhul tavaline), mul oli tekkinud paar paremat sõpra ja üleüldse oli elu väga tore.

Aga siis ma lõin sellele kõigele käega. See oli allamäge veeremise tõukeks number üks.

Kui Tervishoiu Kõrgkool oli teooria ja praktika segakompott ja tundsid, et õpid asju, mida reaalselt ka vaja on, siis TTÜ või peenema nimetusega TalTech on läbi ja lõhki akadeemiline, sekka natukene praktikume. Juba esimesel semestril leidsin end kulmu kergitades õppeaineid silmitsemas. Füüsika, matemaatika, keemia...insenerigraafika?? Kus, pagan, toit oli? Läksin õppima toidutehnikat ja tootearendust, aga sattusin hoopis keset võrrandeid ja teoreeme, millel toiduga väga vähe seost oli. Noh, mis seal ikka. Veame ennast läbi. Iseenesest TalTech mulle meeldis, väga ülikoolilik. Eriti meeldis mulle sealne raamatukogu. Aga igast päevast panid mind rõõmu tundma saadud sõbrad, kellega me pea iga koolis veedetud hetke koos veetsime. 

Kool kooliks, aga mu elu muutus teistelgi rinnetel. Nüüd polnud ma oma otsustes enam nii vaba. Mul oli nüüd kodus ootamas inimene, kellega pidin arvestama ja oma plaane kooskõlastama. Aega polnud enam sellistes üüratutes kogustes, mis oleks mul võimaldanud kõik käigud jalgsi teha. Lisaks ei meeldinud mulle Tallinn. See on liiga suur. See pole üldse kodune. Ma ei leidnud selles linnas oma kohta. Liitusin uuesti MyFitnessiga, aga miskipärast jõudsin sinna aina harvem. 

Aeg läks, saabus aasta 2017. Too suvi jääb mulle meelde kui kannapööre, nii mitmeski valdkonnas. Eraelu oli koost lagunemas, süvenes vastumeelsus ülikooli suhtes, üleüldine meeleolu oli üsna morn. Nagu välk selgest taevast väisas tol ajal mu olevikku inimene minevikust, kes kõik pea peale pööras ja kes mulle ilmselt igaveseks oma armid on jätnud. Ma sain hakkama nii mõnegi rumalusega, samas on mul tagasi vaadates tunne, et ju oli seda vaja. Või siis "oli seda nüüd vaja?!"? Kes teab. See oli suur samm mäest alla.

Lisaks kogu sellele segapudrule osalesin Pagarisaates. Selle otsuse üle ei tunne ma küll kübetki kahetsust. Olgugi et saade lõppes minu jaoks veidi mõru maiguga (pisarad ja roppused), sain ma sealt endale meeletu kogemuse, suunise sukelduda tordimaailma ja ka inimesed, kellega seda kõike jagada. Olgugi, et ka see sõprade punt on kõvasti kahanenud, on neist üks endiselt mu kõrvale jäänud. Armastus tortimise vastu, minu ilmselge vajadus trenni teha ja tema treeneriamet ning fakt, et meie peredes on kasvamas pea ühevanused lapsed annab ühiseid jututeemasid küll ja veel. Ta on ilmselt mu parim sõber.

2017a sügis oli kui uus värske algus. Olime üle saanud kriisist oma suhtes, leidsime oma esimese ühise kodu ja võtsime koerakutsika. Kõik iseenesest tore, aga võimalik, et kõike oli korraga liiga palju. Kutsikas saabus meie ellu ootamatult ja planeerimata, korter vajas kapitaalremonti ja ma tõesti vihkan remondiprotsessi. Elasime päris pikalt tolmu ja paljaste betoonseinte keskel, tubasid eraldamas ukse asemel kile. Stress kasvas ja liug mäest alla muutus aina järsemaks.

Armastus küpsetamise vastu aina süvenes, muutes ülikoolihariduse aina vähem ahvatlevaks. Ma ei jõudnud enam kooli. Mul polnud mingit tahtmist teha koolitöid. Ülikoolis on õppejõududel sinust täiesti kama kaks, enamasti on savi ka tehtud tööst. Lihtsalt peaasi, et see tehtud on ja vsjo. See ei tekitanud minus enam muud kui vastumeelsust. Ma tundsin, et minu tulevik on tordimaailm. Ma tahtsin ülikooli pooleli jätta, aga et ma olin ühe koolitee juba katkestanud, ei lubatud mul seda teha. Nõnda ma virelesin oma läbikukutud ainete otsas. Saamata jäänud EAP-de kordamiseks pidin maksma. Ainus valguskiir näis olevat uued õpitud oskused küpsetamise vallas ja aina kasvav tellimuste hulk. Kasvas ka kilode kogus mu kehal ja enne kui arugi sain, oli kaalunumbrist 80 saanud 100. 

Teise ülikooliaasta kevad on mu mälestustes must auk. Ma ei jõudnud enam trenni, üldse. Ma vedasin nii oma kursusekaaslasi kui sõpru alt. Ma ei tahtnud enam kuskil käia. Kool tekitas aina suuremat ärevust. Oli tõsiselt halb aeg mu elus. Kukkusin enamuse ainetest läbi. Sõbrad olid minu pärast mures. Üks neist soovitas mul psühholoogi poole pöörduda, pakkus isegi, et maksab kinni. Lükkasin ta pakkumise tagasi, aga psühholoogi juurde ka ei läinud. Hakkasin mäelt kuristiku poole libisema. 

Vindusin ülikoolis veel kolmandagi aasta ja maksin õhku raha EAP-de eest, mida ma lõpuks ikkagi ei sooritanud. Kunagisest priimusest oli saanud totaalne läbikukkuja. Mul oli enda pärast nii häbi. Lõputud katsed oma tõusuteel olev kehakaal ja aina halvenev füüsis kontrolli alla saada lisasid veelgi stressikoormat, kuni pea ainus, mis mulle veel rõõmu valmistas, oli tordimaailm. See maailm on küll ilus, aga minusuguse inimese jaoks ka paras lõks. Tellimuste tegemine tähendab ka katsetamist. Katsetamine tähendab maitsmist, mis enamasti lõpeb maitsmisega stiilis "äkki kook on oma omadusi kahe sekundi pärast muutnud". 

Te ei kujuta ette seda vabanemise tunnet, mis mind valdas, kui ma lõpuks eksmati avalduse tegin ja ülikoolist priiks sain. Tundsin end 100 kilose udusulena. Kõik tundus võimalik. Võtsin suve vabaks ja sügisest asusin tööle kondiitrina Rahva Raamatu Vanalinna kohvikus. Mulle meeldis see töökoht, vähemalt alguses. Töökeskkond oli väga ilus ja uus, mulle anti leti täitmisel vabad käed. Tööpäevad olid argipäeviti 6-14, seega oli mul peale tööd piisavalt aega ka kõigele muule. Tulevik tundus helgem. Seda kuni hetkeni, mil hakati tegema korrektuure. 

Tööl oli 1 kondiiter (mina) ja 2 kokka, kes vahetustega tulid tööle minu päeva lõppedes. Mina nädalavahetuseti tööl ei käinud, seega kippus esmaspäevaks tordilett täiesti tühjaks jääma. Nõnda otsustati, et pean koolitama ühest kokast kondiitri, kellega me vahetustega tööl hakkasime käima. Pikk nädal, lühike nädal, 12h tööpäevad kella 6-18ni, mis peamiselt möödusid jalgel. Lisaks muutus kohvik populaarsemaks ja mingil põhjusel hakati eeldama, et ma pean lisaks leti täitmisele ka kliente teenindama. Iseenesest pole mul kohvi valmistamise ja klienditeeninduse vastu midagi, küll aga on mul selle vastu paljutki, kui mul selle tõttu kook ahjus ära kõrbeb või tordi kattekreem liiga soojaks muutub. Ja ega mulle sellest palka juurde ei makstud. Hakati muutma ka otsust mulle vabad käed anda, ehk öeldi ette, mida peab tegema ja eeldati, et ma suudan valmistada suuri koguseid taskurätikusuurusel tööpinnal ja nukunurka passivas ahjus. Ma olin tööpäevade lõpuks täiesti läbi, puhkepäevadel ainult magasin või vedelesin, oma tellimusi ei tahtnud enam üldse teha. Talve hakul saabus aga uudis, mis selgitas pidevat väsimustunnet ja äkitselt tekkinud vastumeelsust peekoni praadimisel tekkivate aroomide vastu - ma olin lapseootel. Mu kehakaal oli niigi koormaks igapäevasel 12-tunnistel küpsetamismaratonidel, lisage sinna veel rasedusest tekkinud hormoonid ja veidrad lõhnatajud ja saate inimese, kes eriti kohvikusse töötama ei passi. Nõnda otsustasin juba teisel raseduskuul koju jääda ja oh, kui mõnus see oli. Vaikselt hakkasin oma firma alt uuesti tellimusi täitma ja taasleidsin rõõmu küpsetamisest. See, muide, oli kohvikus töötamisega üsna nulli langenud.

Rasedus kulges ja beebi oli oodatud. 7nda augusti õhtul kella 18 paiku sündis siia ilma väike poisike, kes muutis mu elu täielikult. Ta muutis MINU olematuks.

Lapse sünd on rõõmus sündmus, enamasti. Oli ka meie jaoks. Beebi sai nimeks Kusti. Teda ootas kodus kõik vajalik, tal olid olemas ema, isa, toetavad vanavanemad, tädid-onud. Mida ma ei osanud oodata, oli meeletu emotsionaalne koorem, mida sellest augustikuu päevast endaga kaasas tassinud olen. Väga palju asju läks valesti. Rinnaga toitmine oli täielik õudus, mis kestis kokku 4 kuud. Ma kuulasin imetamisnõustajaid ja teisi emasid, kelle imetamisteekonna algus oli konarlik - pane laps tihti rinnale, väike kaalutõus on ka okei, küll ta kõhu täis saab jnejne. Bullshit. Kui ma lõpuks 4-kuu vanusele ilmselgelt pidevalt näljas olnud Kustile esimest korda pudelipiima andsin, tundsin end läbikukkujana. Mis ema ma olen, et oma lapsele talle kõige elementaarsemat asja võimaldada ei suuda? Lõpuks siiski mu mentaliteet muutus ja rinda andsin ma kokku 8 kuud. Siiski olid need 4 õuduskuud päevad läbi last rinnale surudes, temapoolset kisa, minupoolset kokkuvarisemist ja emadusest kibestumist piisavad, et Kusti esimene poolaasta minu jaoks täielikult ära rikkuda. Ta tuli ja rikkus mu elu ära. Võttis minult MINU elu ära. Ma polnud enam MINA, ma olin ainult EMA ja oma lähedaste sõnul pidin ma selle olukorraga leppima. Üritasin, aga väga ei suutnud. Ei suuda siiani. Siiski läks olukord veidi paremaks, kui Kusti kasvas, hakkas saama ainult pudelipiima ja lisatoitu ning tegime läbi unekooli. Ma ei tegelenud oma emotsioonidega, jätsin nad lihtsalt sinnapaika. Üritasin leppida paratamatusega - ma olin nüüd ema ja seda fakti enam muuta ega tagasi lükata ei saa. Lähedastega ma rääkida ei saanud, mujalt ma eriti tuge ei otsinud. Väga halb otsus.

Kui Kusti oli veidi üle aasta vana, jäid mul päevad ära. Ja oh üllatust, rase! Mina, kes ma olin peale Kusti sündi täiesti kindel, et kui kunagi mõni laps veel tuleb, on Kusti selleks ajaks vähemalt 4 aastat vana, vahtisin tõtt tõsiasjaga, et mul on peagi kodus 2 alla kaheaastast. Kusti ja tulevase beebi vanusevaheks pidi jääma ca 1aasta ja 10 kuud. 

Rasedus kulges siiski kenasti ja Kusti elas õndsas teadmatuses, et peagi polegi tema majas ainuboss. Vägilane Kaarel saabus siia ilma 19.mai õhtul peale 12h kestnud sünnitust. Kustil läks aega 21 tundi, seega polnudki kõige hullem. Arvad ikka, et teise lapsega on lihtsam, tead mida oodata. Aga vot siis keerab su oma aju sulle ikka niimoodi käru, et paha hakkab. Karla esimene elukuu möödus jälle tõelisel emotsioonide ameerika mägedel. Ühel hetkel tundus kõik mustemast mustem ja halvemast halvem, järgmisel jällegi täiesti okei ja talutav. Tegelikult polnudki midagi hullu, Kusti kohanes kenasti, Kaarel oli väga rahulik beebi ja et ta sai lisaks rinnapiimale juba haiglast saati lisa rinnapiimaasendaja näol, oli mul rohkem vabadust. Sain tol suvel isegi ühe pulma magusaks teha. Veetsime enamuse suvest maal ja Karla esimesed elukuud olid kindlasti palju-palju lihtsamad, kui Kusti omad. 

Aga siis saabus sügis.

Kusti hakkas lasteaias käima. Septembris sai käia 6 päeva, oktoobris 1 päeva, novembris taas 6, detsembris 7 ja alles nüüd uue aasta alguses õnnestus tal lausa 3 nädalat järjest lasteaias käia. Et Karla sündis huulelõhega, ootas meid ees operatsioon. Esiti pidi see toimuma septembri lõpus, aga lükati edasi, sest Karla oli haige. Järgmiseks korraks oli ta jälle haige kuni me lihtsalt istusimegi terve oktoobri kodus, et jumala pärast mitte ühtegi haigust külge saada. Õnneks saime ikka oktoobri viimasel päeval opil ära käia ja Karla on väga kenasti taastunud.

Haigused, mure Karla opi pärast, Kusti ehedus kohutava kahese kehastuseks olemisel, püüd kaal kontrolli alla saada ja kõiksugu muud pisiasjad, millel on halb omadus suureks paisuda - seda kõike näis korraga olevat liiga palju. Tõsi, sügisel oli periood, mis helendab nagu tuletorn pilkases pimeduses - 2 kuud, mil suutsin järjepidevalt trenni teha ja 6 kilogrammi alla võtta. Nüüdseks on see toredus juba minevikus ja enese uuesti käsile võtmine näib ületamatu raskusena. Liikuda on järjest raskem ja tahe midagi teha on kahanenud mannatera suuruseks. Ma tahaksin lihtsalt teki alla kerra tõmmata ja mitte midagi teha. Sekka satub mõni harv parem päev, kui ma tegutsen, aga need on tõesti harvaks jäänud. Olen üsna kindel, et minus on mingid riukalikud depressiooni alged või on see needus juba käes...Maailm näib üsna tume. Raske on end sundida.

Aga midagi siiski peab ju ette võtma, sest...

Ma ei taha enam selline olla. Ma ei taha olla naine, kellel on end peeglist halb vaadata. Ma ei taha olla naine, kellele ei lähe selga ükski riideese. Ma ei taha olla ema, kes ei suuda oma lastega sammu pidada või kes ei saa nendega koos midagi teha või käia, sest tal on enda pärast häbi. Ma ei taha olla naine, kes tunneb piinlikkust, kui oma mehe silme all veidi paljastavamalt riietatud on. Ma ei taha enam tunda häbi, kui kohtun vanade tuttavatega. Ma tahan olla....parem. Iseenda parem versioon. Sest ma tean, et ma suudan paremini.

Ja ma haaran igast õlekõrrest.