Muutuste tuules

 Sirvisin täna oma vanu postitusi ja nii mõnigi asi pani muigama. Esiteks kirjutatust läbi kumavad ATH tunnusjooned, mida nüüd ära oskan tunda. Teiseks see sügav depressiivsus, mis on minus endiselt alles, aga märgatavalt kahanenud. Ja kolmandaks...lootusetus. 

Iga mingi aja tagant trükkisin iseennast trööstivaid lööklauseid nagu "ainult mina olen enda takistus" ja "homme on parem päev" ja "küll ma end lõpuks kokku võtan". Mingit päikest ma kuskilt nurga tagant paistmas nägin, aga d-vitamiini saamiseks tuleb end täiega päikesel kallistada lasta. Mina ainult nuusutasin seda päikesevalgust, enne kui oma enesehaletsuse halli koopasse tagasi roomasin.

Kui saabus aasta 2024, tundsin endas mingit muutust. Nagu oleks 2023 olnud mingi ankur, mis mind tagasi hoidis ja millest vabanesin. Ma ei seadnud endale mingeid eesmärke, ei lubanud endale hulgim kilogramme lepikusse loopida ja esimesest jaanuarist sportlikuks hakata. Kõik muutused on tulnud justkui üleöö ja ma siiani protsessin seda, püüdes jälile jõuda, mis on selle muutuse põhjuseks.

Kindlasti saan paljuski olla tänulik oma psühholoogile, kes soovitas mul pöörduda ATH kahtlusega psühhiaatri poole. Ma poleks ise elu sees osanud kahtlustada, et minul võib olla ATH. Selle häirega ilmub silme ette pilt väikesest püsimatust poisikesest, mitte kolmekümnendale eluaastale lähenev pereema, kelle kooliajal poleks keegi osanud arvatagi, et tegu võib olla ATH-lapsega. 

Kui ma täitsin psühhiaatri poolt saadetud testküsimustikku, mille põhjal pidi otsustatama, kas mind saadetakse QB-testile või mitte, joonistusid välja selged ATH mustrid, mis on mind saatnud juba lapsepõlvest - 100 hobi korraga, suutmatus tegevusetult istuda, loomingulisus, ühelt tegevuselt teisele hüppamine, suutmatus tundides keskenduda (kuigi mu hinded olid head, oli väga vähe ainetunde, kus ma reaalselt suutsin terve tunni õpetajaga kaasa mõelda - pigem lahendasin samal ajal ristsõnu või lugesin raamatut), suutmatus lugeda kohustuslikku kirjandust või keskenduda teemadele, mis mind ei huvitanud jne jne. Otsisin pidevalt dopamiinilaksu ja kogu see krempel võimendus, kui lõpuks kodust välja kolisin.

Olen väga klassikaline näide ATH-tüdrukust - priimusest sai läbikukkuja. Olen varem täiega ennast süüdistanud ja tundnud end nagu mingi mõttetu hädahunnik, kes ei saa oma asjadega hakkama. Naistel kipub ATH välja lööma pärast mingeid suuri elumuutusi, olgu see siis kodust välja kolimine, lapse saamine või muu selline. Minul hakkasid tunnused eriti tunda andma Tartusse kolides, võimendusid Tallinnas ja lajatasid panniga näkku peale laste sündi. Kogu see depressiivsus, toitumishäire nimega binge-eating, asjade pooleli jätmine jne jne on kõik mingil määral või täielikult seotud aktiivsus-ja tähelepanuhäirega. 

Kui ma detsembri alguses ATH diagnoosi sain, valdas mind mingi kummaline rahutunne. Nagu oleksid kõik mu vastusteta küsimused korraga lahenduse saanud. Ma õppisin end uuesti tundma ja nägin minevikus tehtud otsuseid ja tegusid hoopis teisest vaatenurgast. Ma pole nõrk, olen täiesti suuteline õppima ja asju lõpetama, ma saan end tegelikult usaldada ja oma elu kontrolli alla saada.

Mul on selleks lihtsalt abi vaja.

Olen kohanud mitmelt rindelt, nii oma lähedastelt kui ka kaugemalt, kerglast suhtumist ATH osas. Sõnad nagu "moehaigus" ja "trend" ning kergelt pilkav imekspanemine "kust sul see siis nüüd järsku tuli" kuidagi pisendavad ja panevad mind end halvasti tundma. Asi pole selles, et ATH all kannatavate inimeste arv on plahvatuslikult tõusnud. Asi on lihtsalt selles, et viimastel aastatel on vaimsele tervisele hakatud palju rohkem tähelepanu pöörama. Minagi ju poleks praegu sellest teadlik, kui ma poleks 2022 lõpus psühholoogi juurde läinud, sest ATH oli tõesti viimane asi, mida iseendaga seostasin. Psühholoogki tuli sellele mõttele alles siis, kui olin tema juures ligi aasta regulaarselt käinud. 

Detsembris kirjutati mulle välja ravim nimega Concerta, kõige väiksem annus, ning võtsin seda kuu aega järjest. Märkasin muutusi pea koheselt - mul oli lihtsam keskenduda ja tegeleda argitegevustega. Mõte oli selgem, enam ei pommitanud uitmõtted mu aju nagu herilased mahlakannu keset augustikuud. Siiski miski ikkagi häiris mind ning psühhiaatriga nõu pidades otsustasime proovida annuse suurendamist. Jaanuari algusest hakkasin võtma sama ravimi suuremat doosi ja sealt alates pole mu elu enam endine.

2024 tõi mu ellu projekti nimega Ajuloputus, mis kestis täpselt kuu aega. Lisaks teadmistele sain ma sealt midagi enamat - ma õppisin end jälle usaldama. Ma tõestasin endale, et suudan millegagi järjepidevalt tegeleda, jätmata seda esimese tuhina möödudes katki. Varem alustasin uute projektidega suure hurraaga, mis peale esimest motivatsioonilainet minust korralikult üle pühkis ja lootusetusega asendus. Olin loputamist alustades üsna veendunud, et sellega läheb samamoodi. Aga siis järsku oli veebruar käes ja üllataval kombel olin üks tublimatest osalejatest, kellel õnnestus kõik ülesanded täita.

Käisin terve kuu regulaarselt trennis. Liikumisest ja füüsilisest aktiivsusest on saanud minu elu igapäevane osa. Leian igas päevas selle aja, et saada oma sammud täis ning 5-6x nädalas jõuan kas rühmatrenni või laotan mati elutoa põrandale. Ma pole end kordagi pidanud sundima. Naudin trenni ja sellega kaasnevaid hüvesid. Olen muutunud ainuüksi selle lühikese ajaga tugevamaks, vastupidavamaks ja energilisemaks. Trenn on energia, mille sarnast kohvitassist ei leia.

Mu toidulaud pole läbinud totaalset muutumist, küll aga on seda teinud mu suhtumine toitu. Toiduga on mul mitmeid aastaid olnud love-hate suhe, aga see oli ääretult mürgine ja katki. Kui mul oli stressirohke periood, lohutasin end toiduga. Kui olin kurb, lohutasin end toiduga. Esimese mõttelennu peale haaras käsi telefoni järgi ja tellisin Hessist eine, et siis pärast kõhtu valutada ja kahetseda. Ma olen endale tellinud karbitäie sõõrikuid ja need üksi nahka pistnud, pressides kiiruga endale viimasegi sisse, kuigi süda oli juba paha. Mõtlesin lausa nii lollaka asja peale, et peaksingi äkki endale tohutus koguses magusat sisse ajama, et mul lihtsalt megahalb hakkaks ja kehale see meelde jääks, nii äkki rohkem ei taha. Vot nii meeleheitel olin. 
Nüüd olen sellest lahti saamas. Ma ei jookse kohe oma küpsetamiseks mõeldud magusavarude kallale, kui mind mingi kerge ebameeldivus tabab. Suudan hoiduda poodi maiustuste järele minekust. Kui mõtlema hakata, siis pole ma poest ostnud ühtegi šokolaadibatooni või šokolaadi, mida muidu alati salaja ostsin ja kas siis kiiruga teel koju või pärast salamahti kodus ära sõin.
Kes mu Insta storysid on jälginud, need teavad, et ma pole magusast sugugi loobunud. Söön ikka omatehtud maiustusi ja vahepeal suutsin ikka veidi oma valge šokolaadi varusid hävitada, aga seekord on midagi teisiti. Ma teen seda avalikult, mitte salaja. Kui käsi sirutub tellimusest üle jäänud makrooni järele, ei peida ma seda salamahti põske, vaid sunnin end tuppa jalutama ja lasen perel näha, mida söön. Mainin seda ka hiljem storydes. Ja see on mind kuidagi tervendanud, selle luukere kapist välja toomine. Kummaline, aga nii lihtsalt on.

Mu suhtumine argipäeva on samuti muutunud. Olen hakanud hindama hoopis teisi asju. Ise toidu valmistamine on saanud teise tähenduse. Korralikult kokku pandud pesu kapis teeb meele heaks. Puhtad põrandad toovad naeratuse näole. Ma olen hakanud nautima oma kodu eest hoolitsemist - asi, mis mulle näiteks mõned kuud tagasi täiesti vastumeelne oli. Praegu tunnen, et mu sihid ja eesmärgid on seoses tulevikuga hakanud muutuma ja on palju kodukesksemad kui varem. Mulle pakub rõõmu koduperenaise roll ja ma ei näe emadust enam kui tragöödiat, mis mu elu ära rikkus. 

Kuigi mul on olnud nutusemaid päevi, siis on kõik ikka kuidagi helgem. Ma pole enam see koopasse põgenev enesehaletseja, vaid olen muutumas tegutsejaks. Iga päev tekivad uued mõtted, kuidas saaks paremini. Prioriteedid muutuvad, hindan argipäeva hoopis teisiti.
Mulle on öeldud, et ma püüan liiga palju teha ja et lapsed ju ei mäleta ja neile pole oluline, kui korras kodu oli või mitu ülekilo mul on. Jah, lastel ongi võib-olla savi, aga kas minu enda enesetunne siis enam ei loegi? Kes ütles, et ma tegutsen ja toimetan vaid nende nimel? Jah, nad on mu lapsed, aga mu elu ei koosne vaid mu lastest. Siin olen ka mina. Mina tahan, et mu perel oleks õhtuti soe söök laual. Mina tahan, et me kodu oleks korras. Mina tahan, et mind ei ootaks hommikul seapesa meenutav köök, vaid sunningi end olenemata sellest, kas silm on kohe kinni vajumas või kell juba peale keskööd, seda ära koristama. 

Ma olen haaramas kontrolli oma elu üle. Kui varem olid muutused seotud alati kaalunumbriga, siis praegu on see kuidagi...mitte enam nii oluline? Ma ei oska seda paremini kirjeldada. On küll tähtis, et saaksin selle numbri väiksemaks, keha mõõdud kahaneksid ja muutuksin tugevamaks, aga alles nüüd olen aru saanud, et ma pean seda tegema iseenda jaoks. Mitte selleks, et järgmisel kooli kokkutulekul näidata, et vaadake, ma olen ka nüüd sale inimene. See on minu elu, minu argipäev.

Ja mulle meeldib see, kuhu ma praegu liikumas olen.