Tiku ja Taku istuvad puu otsas

 Tahaks siia kirjutada, kui tubli ma olen olnud, kui palju teha jõudnud, kuidas energia on laes ja kõik sujub nii hästi.

Aga ma ei tee seda, sest see poleks tõsi.

Selle asemel kirjutan hoopis, kuidas ma olen väsinud. Nii kuradi väsinud. Keha valutab nagu oleks peksa saanud ja vaimsel tasandil tahaks kuskile pimedasse urgu roomata ja seal nädalakese omas mahlas vireleda. Tahaks täiega halada ja kellegi õlal ennast tühjaks nutta.

Ehk siis saabunud on see moment, mil tiku ja taku lähemalt sõprust sobitama hakkavad, aga põlema pole suutnud veel minna.

Läbipõlemise eelmäng.

Olen selle mõttega viimastel nädalatel mänginud, aga alati kõrvale visanud/alla surunud, sest "ma pole ju nii palju teinud". Lapsed on saanud enamuse kuust lasteaias käia. Mul on olnud oma aega. Kõik on pealtnäha paigas. 

Samas ennast ja oma kodu vaadates see ilmselgelt nii ei ole.

Tunnen end kui sidrun, kellest on kõik elumahlad välja pigistatud. Tujutus, ärrituvus, ärevus, eufooria - kõik vahetuvad loetud minutite jooksul ja superemast võib sekunditega saada kuri nõid, kes oma laste peale karjub ja mehe kallal irisema hakkab.

Ma olen kaotamas iseend ja seda raskelt kätte võidetud tasakaalu, mille arvasin end leidnud olevat.

Eilne õhtu oli mõistmise tipphetk, kui olin tundide viisi sitas tujus, miski ei meeldinud-sujunud ja haukusin ja plähmerdasin. Polnud jälgegi sellest, kes olin suutnud aasta algusest olla. Tundsin end taas "vana minana", keda ajapikku jälestama olin hakanud. Väikesed päeva jooksul kogutud võidud kadusid suuremate kaotuste alla täiesti ära. Kõik on nii ligadi-logadi ja paigast ära ja mul on tunne, et ma ei leia selle puntra otsi üles, et saaks seda lahti harutama hakata.

Üks kuradi sitt veebruar on olnud.

Ma olen viimaste aastate jooksul üsna mitu korda läbipõlemisfaasist läbi käinud. Mõnede kordade peale mõeldes tunnen endiselt kärsahaisu. Samas usun siiralt, et kõik meie teele sattuv on sinna tulnud põhjusega, kas siis meid õpetama või meile midagi andma. Kui jaanuar oli selline möödakarva paisid jagav helde algklasside emalik õpetaja, siis veebruar on vanakooli prillide ja sirge seljaga vanahärra, kaardikepp käes, jagades paide asemel heldelt vermeid kuklasse, pannes mind end sitasti tundma ja igal õhtul mõistatama, mis ma siis nüüd jälle valesti tegin.

Üheks algallikaks võib kindlasti pidada jamamist ATH raviga - ravimi tarneraskused panid juba kuu alguses korraliku põntsu ja kui järele mõelda, siis just sealt hakkaski see allamäge veeremine pihta. Mind apteegist tühjade kätega lahkumise järel tabanud paanikahoog muutis minus midagi, pani mind taipama, kuivõrd sõltuv olen ma oma meelerahus ühest tabletist. See kõik tekitas minus nii palju segadust ja hirme, mida ma läbi protsessida ei jõudnud, sest kohe tuli peale vastlatrall, sealt edasi üksi Karlaga veedetud nädalavahetus, mil suutsin endale 12kg torte ja pulgakooke graafikusse panna ja samal ajal ärevushoogudega hakkama saamine, Karla lutivõõrutus ja sellega kaasnenud päevakava muutused (sh hilisem magamaminek), vähe unetunde ja nüüd Kusti operatsioon, mis oli küll edukas, aga mis sellegipoolest lisab muremõtteid. 

Ma olen omadega puntras.

Õnneks sai vähemalt praegu ravimiprobleem lahenduse ja harjun vaikselt uue annusega. Leidsin selle nädala tellimustele teised tordimeistrid. Kirjutasin just psühholoogile, et uus visiidiaeg panna - suure puntra ees seistes on tohutult abi, kui keegi teine seda harutada aitab ja tihti on parem, kui see abistaja on neutraalne ega vali pooli. Sel nädalal ma ilmselt võtan ka trennidega veidi rahulikumalt ja proovin siseruumide asemel hoopis õue jõuda. Eile õhtul mõlkus peas mõte jooksma minekust. Toidulaual pean ka ilmselt muudatusi tegema, sest tegelikkuses mõjutab meie toit tohutult nii meie meeleolu kui vaimset heaolu. Arvestades seda paska, mida ainuüksi viimase nädala jooksul sisse olen söönud, pole mingi ime, et keha valmistub tikku tõmbama. Ja ees ootab nädalavahetus maal, mis on loodetavasti just see, mida praegusel hetkel vaja on. Eemalduda oma tavapärasest keskkonnast ja hingata kvaliteetsemat õhku kui siin Tallinnas. Ehk tunneb lehmalõhnagi, mida siin linnas harva ninna satub.

Lõpetuseks lause, mis on mind viimastel nädalatel palju kummitanud:

"Pole vahet, kui palju kordi sa kukud - tähtis on see, kui palju kordi sa uuesti püsti tõused."

Püüan sellest mõttest kinni hoida.