Killukesi mu peakolust ehk suhtlemisest ja suhetest
Täna olen lausa terve päeva tundnud, et ajab kirjutama. Ilmselt on asi selles, et mul pole pikalt olnud aega midagi korralikku siia kokku keevitada. Püüdsin jätkata oma järjejuttu, mida ma täiesti otsast peale uuesti kirjutama hakkasin, aga takerdusin taas. Samas see ei tähenda, et mõtted mu peas rallit ei sõidaks ja mind hulluks ei ajaks. Need ei lase mul õhtuti magamagi jääda. Sestap siin ma olen, kell on peaaegu üks öösel, kõrvaltoast on kuulda härra nohinat ja muidu hääli täis kortermaja on vaikseks jäänud.
Eelmised postitused on kaldunud käsitöö ja küpsetamismaailma, võtaks nüüd siis taaskord oma kalli peanupu ette. Ma olen juba ammu aru saanud, et aju on üks maailma kõige keerulisemaid "seadmeid". Kirjutage palju programme tahate, leiutage aina uusi vidinaid, aga vot ajust jagu ei saa. See paneb mõtlema, ütlema, tegutsema. Vahel enne tegutsema kui mõtlema. Need hetked on halvad. Tegelt lähen ma veits oma postitusele mõeldud teemast mööda. Nagu ikka.
Täna tahaksin kirjutada suhetest. Inimsuhetest. Teate ju küll seda igihaljast suhtlusviisi, mis ei eksisteerigi ainult netimaailmas. Ma olen juba ammu tahtnud neid sõnu siia ritta seada, aga alati on puudunud julgus. Olen vist oma perest ainus, kes on kas piisavalt julge või piisavalt loll, et oma elu internetiavarustes lahata. Samas olen ma ennast alati teistsugusena tundnud. Ma ei tunne piinlikkust, kui jagan oma elust vähemmeeldivaid seikasid või kirjeldan iseennast halvemas valguses, sest kõik pahed teevadki meist inimese. Vahel leian end mõtlemas, kas mu aju toimib ikka samamoodi kui teistel inimestel. Mu mõtted käivad kummalisi radu, mu teod ei ole alati kõige ratsionaalsemad. Olen üks kuradi keeruline isiksus tegelikult, kes ise ka endast sotti ei saa. Selles viimases veendun ma aina enam iga päevaga, sest päriselt - ma ei tea, kes ma olen. Ma tean vaid, kes ma olla tahan. Positiivne seegi.
Ehk ongi see olnud põhjuseks, miks mul on nii raske uusi püsivaid suhteid luua. Ma ei räägi vaid nn tõsistest suhetest, vaid üleüldse. Tegelikult polegi mul uues seltskonnas nii ülikeeruline. Tavaliselt püüan käituda nagu badass karm mutt, kellele ülejäänud maailm väga palju korda ei lähe. Viskan pisut huumorit ja tunnen end hästi. Kui aga see esimene laine üle läheb, tõmbun tagasi oma kotta nagu tigu, kes ülejäänud maailma ees hirmu tunneb. Ja muide, isegi see nn "esimene laine" võib ära jääda, kui mul õiget riietust seljas pole. Täpselt nii. Minu enesekindluse suureks määrajaks on riided. Kui ma tunnen end oma riietes turvaliselt, jookseb ka jutt libedamalt. Samas ma arvan, et selline kiiks on paljudel inimestel, seega seda "kiiksuks" kutsuda on ehk pisut ülekohtune.
Kipun jääma suuremas seltskonnas tihti üksi, leian väga väheste inimestega ühise keele. Imetlen neid, kellele on looduse poolt kaasa antud oskus vabalt suhelda. Eriti olen terve oma eluaja jooksul imetlenud oma nõbu, kes saab ilmselt hakkama igas seltskonnas, kuhu elu ta "viskab". Minu sõnad takerduvad, ma ei oska arendada vestlust. Ma pole absoluudselt "small talki" inimene, kes võib plärada kõigist ilma asjadest, millel sügav sisu puudub. Samas võin ma väga kirglikult pajatada teemadel, mis mulle korda lähevad, kuid üldiselt neid asju võhivõõrastega ei arutata. Samas kui need kirglikud teemad teist inimest absoluudselt ei koti, on vestlus jälle surnud.
Vahepeal tunnen, et olen iseenda vang. Ma tahan välja, aga ma ise ei lase. Ma lihtsalt ei ole seda trikki veel ära õppinud, kuidas end ilma alkoholi kaasabita avada. Seetõttu eelistan ma pidudel alati pisut võtta, et end mitte eraklikuna tunda. Kirjutasin mõni aeg tagasi ka oma "suhetest" alkoholiga, sellest saad lugeda SIIT. See lihtsalt...vabastab. Pisut promilli süsteemis mõjub kui võti lukule, mis häälepaelu kinni hoiab. Siis ma tunnen, et võin kõigiga sõber olla. Ja see on kuradi hea tunne.
Ainsad, kelle seltskonnas ma end täiesti vabalt ja iseendana tunnen, on mu perekond. Mu isa, mu ema, mu õde, mu elukaaslane. Kõik. Nende keskel ei pea ma mingit rolli mängima, võin olla täielikult mina ise, omade veidruste ja hiilgustega. Rohkem küll veidrustega, aga tühja sellest. Nendega leian ma ikka midagi, millest rääkida või siis lihtsalt möla ajada või lolli mängida.
Väljaspool perekonda olen ma alati meessugupoolega paremini klappinud. Mul oli juba lasteaias parimaks sõbraks poiss, kes oli ka mu esimene nn "boyfriend" (lasteaias ja juba boyfriend, eksole). Samas sain ma kõigiga normaalselt läbi. Lihtsalt poistega tundus asi huvitavam. Ma ei huvitunud eriti nukkudest või üleüldse tüdrukute asjadest ning eelistasin mängida üksi (ehtne individualist), samas keelatud kohtades käimine (nagu näiteks vana lagunev maja lasteaia lähistel) ja puude otsas ronimine on mulle juba väiksest peale paeluv olnud. Ja neid asju sai üldjuhul poiste seltskonnas tehtud. See lasteaiasõber kolis kahjuks peale lasteaia lõppu minu kodukandist ära ning kuigi me suhtlesime veel paar aastat (tema käis minul siin külas ja mina Tartus), katkes see, kui teismeiga oma tööd tegema hakkas. Mingil perioodil hakkasime netis taas suhtlema ning ta tuli isegi korraks Mustlasse, aga see kohtumine oli nii awkward, et pärast seda me vist polegi eriti rääkinud. Tean, et ta elab nüüd Tallinnas.
Algklassides toimus ikka teatav lõhestumine poiste ja tüdrukute vahel, samas ei mäleta ma, et oleksin nüüd täielikult kuulunud tüdrukute leeri. Ei. Ka seal tekkis mul parim sõber, kelleks oli poiss. Teises klassis käies ta aga kolis ja suhtlus katkes pikkadeks aastateks, eriti pärast seda, kui ta mulle armastust avaldas. Eks ma ehmusin veits ära. Aga noh, mis sa ikka ootad, olles vaevu kümne aastane.
Lapsena oli sõprussidemete loomine lihtne, vähemalt minu jaoks. Suhtlust ei piiranud miski, kui siis ainult inimeste vahele jäävad kilomeetrid. Sain läbi peaaegu kõigi oma klassikaaslastega, kuid eks ikka tekkisid mingid seltskonnad, kellega rohkem lävisin. Oli grupp tüdrukuid, kellega rohkem suheldud sai, oli poisse. Kõige paremini sain läbi jällegi poisiga (surprise-surprise), kellel tihti ka külas käisin. Eriti hästi on mul meeles, kuidas me tema kodus võtsime kätte grillvardad ja mängisime, et oleme Will Turner ja Jack Sparrow, kes mõõgavõitlust peavad.
Oli veel üks poiss, kes mu esimestel kooliaastatel ja ka hiljem mu elus suurt rolli mängis. Ta elas talus, kus peeti loomi. Olen lapsest saati suur loomaarmastaja olnud, seega kauplesin end suviti tihti sinna külla. Kuna ta oli vaid aasta vanem kui mina, tolgendasin tal palju sabas. Ma isegi ei mäleta enam, mida kõike me ära tegime, peamiselt mäletan, et tahtsin koguaeg laudas käia loomi vaatamas. Kui me kolisime (vähem kui kümne kilomeetri kaugusele, muide), siis jäi ka meie suhtlus vähemaks. Eriti hästi on mul meeles kord, kui tema ja ta sõbraga kolmekesi marti jooksmas käisime, kodukülas, kus inimeste eluasemed paiknesid üksteisest ikka päris kaugel. Paljudes kohtades me ei käinud, pigem lollitasime niisama.
Olid aastad, mil olin eriti lähedane ühe oma sugulasega. Elasin ühe suve praktiliselt tema juures. Mängisime SIMS2-te, barbidega ja igast muud. Ma ei mäletagi, kuidas me teineteisest võõrdusime, aga see juhtus. Viimastel aastatel olime koolis peaaegu võõrad. Me küll rääkisime, kui kokku saime ja teeme seda nüüdki, aga päris kindlasti mitte sellisel tasemel. Praegu mõtlema hakata, siis oleme ikka paganama erinevad inimesed ka. Tema on üks ilusamaid tütarlapsi, keda mina tean.
Teismeeas olin ma poisilik. Kandsingi peaasjalikult poisteriideid, samas lävisin palju tüdrukutega, eriti oma lasteaia sõbrannaga. Eip, ma pole päris kindlasti lesbi, lihtsalt tundsin end poisterõivais mugavamalt. Oi, millist peavalu ma sellega oma vanematele ja õele tekitasin. Tegelt isa väga ei kurtnudki. See oli see aeg, kui me koos võrri kallal nokitsesime. Tegelikult meeldib mulle siiani pigem teha meestele suunatud asju, nagu näiteks autoga rallimine või muu ekstreemsport. Tahtsin teismelisena isegi automehaanikuks saada. Praegu vanu pilte vaadates mõtlen küll, et issand-jumal-mis-mul-seljas-oli, aga see on vähestel juhtudel. Tegelikult on need juhud seotud nende hetkedega, kui ma päriselt püüdsingi tüdrukulikum olla.
Sel ajal hängisin ka palju poistega ringi. Hakkasin rohkem lävima ühe oma klassivenna ja tema sõbraga, kellega koos me ka igasuguseid tempe tegime. Umbes sellel ajal algas ka mu sõprus nikotiiniga. Seltskond oli selline. Eks teismelise mässumeelsus lõi samuti välja. Üks seik on mul eriti hästi meeles. Nimelt oli mu vanaema kodust ära ja ma ööbisin tema tühjas korteris. Läksime nende kahe sõbraga sinna. Ma teadsin, et vanaemal oli kapis üks pudel kangemat. Leidsime, et oleks äge, kui me sealt natuke vägijooki limpsiks. Mõeldud-tehtud ja nõnda me vapralt paar pitsi ka alla kallasime. Et aga keegi midagi ei märkaks, asendasime joodu veega, olles kindlad, et midagi ei saada aru. Hiljem tegelikult saadi aru küll, kui pudel sünnipäevalauas ringi käis, aga kuidagi laveerisin häbipostilt minema.
Kooliajal kippusin olema "klassi psühholoogi" rollis, nagu mu klassijuhataja kord arenguvestlusel märkis. Tavatsesin olla seal, kus olid probleemid. Mul oli mitu sõbrannat, kellega mingitel perioodidel väga palju suhtlesin ja kuidagi oli nii, et nendel sõbrannadel olid mingid mured, kas siis perekonnaga või muudel põhjustel. Tundsin, et tahtsin neid aidata. Vähemalt püüdsin nende jaoks olemas olla. Samas...asjad lõppesid ikka nii, et suhtlemine vaibus. Võib-olla väsisin ma teiste probleemidest ära. Ma ei suutnud enam kuulata kui halvasti kõik on. Ja jätsin nad maha. Selline ma kord olen. Ma kuulan hea meelega ja püüan nõu ja jõuga abiks olla, aga kui näen, et tegu on kroonilise "mul on kõik nii halvasti" inimesega, siis ma lihtsalt ei püüagi enam. Tõttöelda kui ma praegu lähiminevikust mõtlen, siis ilmselt olen ise samasugune. Praegu küll. Aeg-ajalt lihtsalt ongi tunne, et kõik on minu vastu ja ainult mina tean, mis on hea. Suurde kolpa mahub lolle mõtteid paraku palju.
Saabus emo-periood. Lõikasin oma pikad tumeblondid juuksed maha ja sellest ajast peale olen olnud tumeda peanupuga, siin-seal mõni erksavärvilisem salk. Mäletan, et mu esimene värviline triip oli lillat värvi. Riietus oli peaasjalikult must, haaknõel kõrvas igapäevane nähtus ja silmad-küüned alati mustaks võõbatud. Isegi ketid riputasin endale külge. Leidsin ükskord vanast kuurist äravisatud saeketi ja arvasin, et see võiks mu pükste küljes rippudes kobe välja näha. Õnneks saadi mulle kodus õigel ajal jälile ja selle idiootsusega ma hakkama ei saanud. Eks sellel emo-perioodil oli ka põhjus. Ja selleks põhjuseks oli esimene armastus.
Mis on esimene armastus? See ajab pea sassi. Ja jääbki ajama. Sellest ei saa lahti, ükskõik kui palju inimesi pärast seda uuesti ellu tuleb. Esimese armastuse peale mõeldes hakkavad kõhus lendlema liblikad ja iga kord teda nähes on tunne, et hing jääb kinni. Süda hakkab taguma ja tahab rinnust välja karata. Teed mida iganes, et talle silma jääda. Esimene armastus jätab hinge igavese jälje ja seda sealt juba ära ei kustuta. Ravi pole selle vastu samuti. Ma ei tea, kuidas see välja arenes, kuid minu esimese armastuse teke jääb vahemikku 13-14 eluaastat. Ta esindas ka seda emo-stiili ja muidugi oli see ka ajendiks, mis mind selle välimuse poole suunas. Lootsin, et ehk jään talle silma. Sel ajal möllavad hormoonid ka täiel jõul, seega pole ka ime, et ma nii mõnegi piinliku lollusega hakkama sain. Ma olen nimelt peavalu tekitavalt otsekohene. Kui mulle keegi meeldib, ütlen selle üldjuhul välja, kas siis otse või interneti abiga. Püüdsin olla alati seal, kus tema. Kõndisin vahetundides tema klassist mööda. Mine sa tea, äkki jään silma? See ajas lolliks.
Muide, tegu oli selle sama poisiga, kellega lapsena kolimise tõttu suhtlus katkes, mis sest, et samas koolis käisime.
Kui kuulsin, et ta kuulab Rammsteini, hakkasin ka seda bändi kuulama. Mitte küll nii andunud fännina kui praegu (muide, lähen suvel teist korda Riiga Rammsteini kontserdile!!!!), aga parimaid palasid teadsin. Kui kuulsin, et ta huvitub satanismist, hakkasin selle kohta uurima (siit sai alguse ka mu gümnaasiumi uurimistöö teema, milleks oli "Satanism ja eelarvamused"). Püüdsin igat moodi. Kuni lõpuks see juhtuski.
Tšehhi reis 2011 jääbki mulle meelde sellega, et just seal juhtus see, millest pikka aega unistanud olin. Ta lõpuks märkas mind. Ma ei tea, mis teda selleks ajendas, kuid see juhtus. Reisi lõpuks olime jaganud esimest suudlust ja ma olin sillas. Me olimegi koos. Päriselt. Loomulikult oli see teismeliste ääri-veeri nn katsetus, aga mind ei huvitanud. Me käisime koolis käsikäes ringi, ka kooliväliselt. Reisil olles ostis ta mulle isegi kaisukaru, millele andsin nime Praha. Ta ostis mulle ka ogadega käevõru, kuid see kahjuks jäi ühte hotelli maha. Sünnipäevaks kinkis ta mulle suure punase roosi, millel oli liblikas küljes. Mäletan siiani seda päeva. Olin geograafia tunnis kolmandal korrusel, kui ta kirjutas mulle, et tule alla. Süda hüppas sees. Läksin siis alla ja seal ta oli. Koos roosiga. Siiamaani on neid sõnu siia kirja pannes värin sees. Jah, see kõik mõjutab mind siiani. Isegi pärast kõiki neid aastaid. Tundub rumal, aga tõsi.
Kõlab nagu hea algus mõnele imalale Ameerika teismeliste filmile, aga nii see ei läinud. Pärast vaevu kahte kuud läksime lahku. Samas...mida muud oodata nii noortelt? Vaid vähesed nii vara alustatud suhetest jäävad püsima. See päev on liigagi hästi meeles, vähemalt see seik küll. Mul pidi algama saksa keele tund ning kuna mu hinges oli juba tükk aega hirm, kutsusin ta endaga rääkima. Küsisin, kas ta tahab veel jätkata. Ütlesin, et mina tahan. Tema ütles ei. Vist. Ma ei mäleta täpselt neid sõnu. Mäletan vaid, kuidas ta perse saatsin ja jalamaid tüdrukute wc poole plagama panin. Oi, kui palju ma sel päeval nutsin. Mind käisid paljud lohutamas. Siis otsustasin sellest üle olla. Mul algas saksa keele test, mille ma muide kirjutasin puhtale viiele. Mul pole ükski 5 nii hästi meeles kui see.
Igatahes, jah...Selline on mu esimese armastuse lugu. Ja kuradile need, kes ütlevad, et sellised asjad ei mõjuta tulevast elu. Mõjutavad küll! Isegi siis, kui ellu saabub keegi teine, ikka kannad seda esimest oma südames. Isegi, kui ei taha, ikka kannad. Isegi kui tahad unustada, ei suuda. Jep, mul on praegu kõht krampis selle kirjutamisest, kui mõtlen kõigile neile tunnetele, mida see aeg minus tekitas. Ma ausalt öelda ei suuda otsustada, kas ma vihkan seda tunnet või mitte.
Sellele järgnenud suvesse mahub ka paarinädalane "käimine" veel ühe poisiga mu minevikust. Selle samaga, kes mulle pärast kolimist armastust avaldas. Tol ajal oli ta aga juba teismeline poiss (taaskord minust aasta vanem) ja mulle tundus, et ta meeldib mulle. Olime tegelikult vahepealgi koos hänginud, kui ta Mustlasse sattus. Kondasime niisama ringi, tegime salaja suitsu ja muid lollusi. Ma mäletan, kui ta mind esimest korda suudles. Ta saatis mind mu vanaema juurde ja enne seda, kui ma uksest sisse sain, tegi seda. Olin suht üllatunud, ei osanud seda oodata. Kui ta hiljem, ühel teisel õhtul sama tahtis teha, hakkasin kõhklema. Siis saingi aru, et ta ikkagi ei meeldi mulle niimoodi. Jäime sõpradeks. Nüüd aga pole ma taas temaga väga pikalt suhelnud ja tõttöelda ei tunne suurt puudust ka. Sidenote: sealt alates tean ka, et mulle meeldivad poisid, kellel on tumedad juuksed. Temal olid liivakarva.
2011. aastal oli mulle aga veel midagi pakkuda. Ühel augustikuu päeval saime nõoga Mustlas kokku ja ma ei mäletagi, mis asjatoimetused mind ees ootasid, kuid maandusin hoopis koos temaga ta tolleaegse boyfriendi juures, kelle pool toimus väike grill-tšill. Seal siis kohtasin Siimu. Ma tegelikult teadsin teda juba varem, kuna ta sai mu õega hästi läbi. Mäletan, et õe fotosid sirvides jäi ta mulle ka silma. Arvasin, et äkki ta käib mu õega. Aga see oli mitu-mitu aastat varem.
Igal juhul hakkasime suhtlema, õhtu lõpuks olin talle veits külje alla pugenud. Toona olin mina 15-aastane "tatikas", tema juba 22-aastane mees. Olles ise praegu 22-aastane ei kujutaks ma ette, et mõni 15-aastane mulle veetlev tunduks. Nad on lihtsalt...liiga lapsed. Aga ju siis tema minus midagi nägi. Õhtul toimus Mustlas pidu, läksime sinna. Seal olid ka tema sõbrad, kellega hiljem Võrtsjärve äärde läksime. Lihtsalt tšillisime. Ja sealtpeale olemegi koos. Siiamaani. Uskumatu on mõelda, et praegu oleme koos olnud peaaegu 7,5 aastat, neist 2,5 koos Tallinnas elanud. Eelmised 4 aastat nägime üksteist peamiselt ainult nädalavahetustel. Muide, ta sõitis IGAL. PAGANAMA. NÄDALAVAHETUSEL Tallinnast Mustlasse, et mind näha. Tollal tundus see iseenesest mõistetav, praegu saan aru küll, et see näitas pigem pühendumust.
Vanem kutt on tore küll, aga paratamatult tõi see kaasa võõrdumise oma senistest sõpradest. Kaugenesin oma pikaaegsest parimast sõbrannast, üldse jäi suhtlemist omavanustega järjest vähemaks. Paratamatult on nii, et kui inimene, kellega enim suhtled, on vanem, muutub ka sinu seltskond. Nõnda veetsingi suurema osa nädalavahetustest inimeste keskel, kellest nii mõnigi oli minust terve kümnendi võrra vanem, mõni rohkemgi. Samas ei tundnud ma end halvasti. Ilmselt tõigi see periood kaasa mu nn "varakult suureks kasvamise". Tundsin vastutust olla vanem, käituda nagu vanem. Ehk ongi see põhjuseks, miks mind praegu tabavad perioodid, kus "naudin" seda hilinenud teismeiga. Sel ajal olin eriti lähedane sama sugulasega, keda tema suhtlemisoskuse poolest alati imetlenud olen. Veetsime väga palju aega ninapidi koos. Selle tegi lihtsamaks ka asjaolu, et ta veetis palju aega oma tolleaegse kuti juures, kes elas samas majas kus Siimu vanemad.
Praegu aga oleme Siimuga üles putitamas korterit (millest plaanin peagi ka postituse teha), kasvatame koos üht imearmast taksi (kellest ma mingil põhjusel ka kirjutanud pole) ja elame tavalist noorte inimeste elu. Vanasti käisime Mustlas pidudel, kui ma veel alaealine olin, viimastel aastatel seda väga juhtunud pole. Fänname mõlemad Ott Tänakut (kui toimub ralli, siis me elame Delfi ralli otseblogis), armastame kardisõitu ja muud ekstreemset (mõlema unistus oleks tulevikus omada motikat), oleme ehtsad Marveli filmide nohikud ja meile meeldib ilusa ilmaga jalutamas käia. Ja oleme ennast koos paksuks ka söönud.
Nii palju siis nendest "tõsistest" suhetest. Mida aeg edasi, seda raskem on minu meelest uusi sidemeid luua, veel raskem on neid hoida. Gümnaasiumi viimases astmes olin ma üsna endassesulgunud.Nüüd tagasi mõeldes oskan välja tuua ka selle põhjusi, mis sest, et toona arvasin kõik hästi olevat. Olin kaotanud kahe aasta jooksul kõik oma elusolevad vanavanemad, neist viimase 2014 aasta kevadel. See oli ilmselt raskeim aeg mu elus. Mu vanaema oli üks neist, keda ma jäägitult usaldasin. Ja ta lahkus meie seast väga äkki. Tõtt-öelda suutsin ma sellest üsna kiirelt "üle saada", kuigi haavad jätab selline asi alatiseks. Kui teiste vanavanemate puhul olin osanud nende lahkumiseks valmistuda, siis tema läks täiesti...ootamatult. Ta töötas Mustla Rahvamajas administraatorina ja ma olin üsna kindel, et ei suuda enam nende seinte vahel viibida, kuid...siis läksin ma sinna tema asemel poole kohaga tööle. Selles majas olles oli mul tunne, et mu vanaema on koos minuga. Veetsin seal varemgi teda aidates palju aega, olime tõesti väga-väga lähedased. Hoolitsesin edasi tema lillede eest, püüdsin maja hoida korras nagu tema oleks tahtnud. Esiti pidin jääma vaid kuni suve alguseni, siis juba suve lõpuni, siis septembri lõpuni ja lõpuks otsustati, et jään kuni järgmise aasta suveni. Seega kokku töötasin ma selles majas veidi üle aasta. Siiski tunnen, et mu vanaema on alati minuga ja valvab minu üle, täpselt nii nagu ta seda oma eluajal tegi.
Põhikooli lõpus - gümnaasiumis olid mul siiski ka mõned lähedased sõbrad, neist lähedasim - surprise-surprise - klassivend, kes täitis ka mu rahvatantsupartneri kohustusi. Kuigi me peale kooli lõppu enam nii palju ei suhtle, on meil kokku saades alati pikalt-laialt, millest vestelda. Kooli kokkutulek mööduval sügisel jääb veel kauaks ajaks meelde. Taidlesime peaaegu terve õhtu koos. Ta oli mu jaoks olemas, ta oli üks esimesi, kelle poole ma pöördusin, kui vanaema lahkus. See oli aeg, mil nägin, kes on tõelised sõbrad. Mitu sõbrannat, kellest üks juba lasteaiast ja teine, kellega ma terve kooliaja vältel hästi läbi sain, aitasid mul kõigest üle olla. Tõtt-öelda tekkiski mul seltskond alles abituuriumi viimastel kuudel. Päris kahju oli lõpetada. Olime kindlad, et saame edaspidigi kokku, kuna kõik suundusime Tartusse õppima. Paraku see nii ei läinud ning nüüd on kokkusaamisest juba mitu aastat möödas. Üht neist ikka näen aeg-ajalt, kuid siiski väga vähe. Võiks ju arvata, et internet on ju olemas, mis siis takistab? Nagu ma olen varemgi öelnud - ma olen suhete hoidmises pagana halb.
Nüüd astudes (loodetavasti) viimast aastat ülikooli radu, olen ma aina rohkem veendunud, et minu saatuseks ongi olla avatud vaid oma pere keskel. Mida aeg edasi, seda kinnisemaks. Tõsi, mul on sõpru koolist, kes on minuga olnud praktiliselt esimesest päevast peale. On Kaisa, kellest poleks ma elades oodanud, et just sellest inimesest saab minu sõbranna. Meil vist ainsaks ühiseks jooneks on armastus minu maakodu vastu, ülejäänud asjadelt oleme nii paganama erinevad kui kaks inimest üldse olla saavad. Mina olen...noh, selline kahtlase riietumisstiiliga mürsk, tema aga modell (päriselt ongi modell). Raamatutest meeldivad meile mõlemale vist ainult "Harry Potterid", meestemaitse on täiesti erinev, muusikamaitse on väga erinev, huvid on väga erinevad, mnjah...Et kuidas siis sellised kaks üldse sõbrannad on? Ega ma ei teagi, mingi universumi viperus vist.
Siis on veel ainus poiss meie kursuselt, ilma kelleta ma vist seda kooli üle ei elaks. Seltskonnas peab ikka olema mõni meesterahvas, muidu võib hulluks minna. Ma kogesin seda ühel ja ainsal aastal, kui Tervishoiu Kõrgkoolis ämmaemandaks õppisin - terve kari naisi ja mitte ühtegi meest. Sellises "kanakarjas" võib hulluks minna. Esiti olin nende kahega väheke outsider, kuna mõlemad on osalenud Rakett69 saates. Vot sellised sõbrad. Ja siis tulen mina. Ma ei saanud siis alla jääda, läksin pagarisaatesse. Veits teine teema, aga telekogemus on taskus vähemalt.
Peale pagarisaadet mõtlesin, et meie viisik jääb nüüd igaveseks püsima. On juhtunud aga see, mis paratamatult minuga juhtub - viisik ei jäänud püsima. Eks meid seovad ikka mälestused-kogemused saatest, aga enam me niimoodi ei suhtle kui vanasti. Vaid ühega neist suhtlen tihedamalt, teisega harvem, kolmandaga veel harvem ja neljandaga peaaegu üldse mitte. Nii ta läheb. Õnneks seob meid ka armastus küpsetamise vastu, osadega ka treeningud (millest ma viimasel ajal oma madala enesehinnangu tõttu jälle mööda olen hiilinud #nõiaring), seega vast nendega suhtlus ei katke. Loodan vähemalt seda. Krissu, Stan, Rauno, Marleen - suured kallid teile!
Pagarisaatete eetri ajal tekkis üks tore traditsioon. Nimelt igal nädalal üldjuhul kolmapäeval (või mõnel teisel päeval) saame kokku Siimu vanade sõpradega. Enne korteriostu elasime nendega ühes majas, ainult korrus kõrgemal, seega küllaminekuks piisas ainult üürikesest liftisõidust ja olimegi nende diivanit hõivamas. Praegu läheb vaja umbes kilomeetrist autosõitu või jalutuskäiku. Ilmselt tänu sellele lühikesele vahemaale käimegi nii tihti läbi, aitab kaasa ka meeste ühine tööala (ventilatsioon). Aeg-ajalt käime koos ka karti sõitmas või bowlingus. Igal juhul tore vaheldus arginädalale. Praeguseks oleme niimoodi igal nädalal kokku saanud vist üle aasta.
Selle pika jutu kokkuvõtteks võin kindlalt väita, et ma pole kunagi kohanud "oma" inimest. Mul pole kellegagi olnud seda tunnet, et vohh, nüüd on klapp 100%. Tõsi, täiesti samasugust inimest kohata on väga keeruline, samas ma vist ei teagi kedagi, kellele meeldiks samad asjad, mis mulle. Mulle meeldib väga lugeda, kuid seda teevad mu suhtlusringkonnast üsna vähesed. Mulle meeldib raskem muusika, samas ei ütle ära ka teistest žanritest, mis kõnetavad. Okei, küpsetamisega tegelevad päris mitu inimest, aga neid teangi tänu pagarisaatele. Üldse oli see pagarisaade mu elus justkui pöördepunkt, kus mõistsin, mida selles elus teha tahan. Ja teate, kui raske on seda teades Tehnikaülikoolis nõutuga tegeleda. Täiesti teine maailm. Iseloomult olen absoluudselt kõige sarnasem oma emaga. Kuna oleme mõlemad kaks kõva kivi (jäär ja skorpion), siis tihtipeale head jahu ei jahvata, aga siiski on mu ema mulle üks kõige kallemaid inimesi siin maamunal. Ilmselt kui mu õde poleks mu õde, siis ma ei suhtleks temaga üldse. Meil on üsna erinev muusikamaitse, suhtlusringkond ja huvid. Kui meid kahte kõrvuti panna, siis ei arvaks iial, et me õed oleme. Tema on peenike ja imeilus, mina olen...mina. Kord viskasingi nalja, et meil on kõik perekonnas esindatud - pikk ja lühike (isa ja ema), paks ja peenike (mina ja õde).
Kokkuvõtte jätkuks. Iga aastaga veendun aina enam, et interneti kättesaadavus ei pruugi alati mõjuda inimeste lähendajana. Tegelikult on mul tunne, et tehnoloogia areng on kaasa toonud pigem vastupidise. Mäletan, et lapsena oli iga sünnipäev midagi suguvõsa kokkutuleku laadset. Alati oli kõigil aega kokku käia, nii vanadel kui noortel. Ma ei teagi, kas on lihtsalt ülemäära palju tegevusi, tööd liiga palju või ongi elutempo mingil põhjusel nii kiireks läinud, et lihtsalt ei leita enam aega, et kokku saada. Ma elan 7km kaugusel oma onu perest ja jõuan neile külla võib-olla kord kvartalis. Ma elan oma tädipoja perest u 20km kaugusel, aga jõuame külla kord aastas, kui hästi läheb siis 2. Siimu venna pere elab meist u 50km kaugusel, aga lapsele katsikule jõudsime alles siis, kui põnn juba peaaegu 3 kuud vana oli. Ma parem ei räägi Siimu teistest perekonnaliikmetest, kellele jõuame külla veel harvemini kui päikesevarjutus maad väisab. Sama võib öelda minu sugulaste kohta, kellest suuremat osa nägin vist viimati suvel, ometigi elavad neist paljud Mustlas või selle vahetus läheduses. Ehk on internet meid laisaks muutnud? Kui vanasti pidi kellegagi kontakteerumiseks või pikemaks vestluseks kokku saama, siis nüüd piisab sõrmede klõbistamisest klaviatuuril ja jutud saab räägitud. Samas jääb lähedus saamata. Internet muudab küll kõik lihtsamaks, aga kas ta samal ajal ei muuda kõike ka....raskemaks?
Kell on saamas kolm öösel ja mul pole endiselt und. Aeg-ajalt voodi kääksatab, kui kaasa külge keerab ja mina mõtlen, et ehk peaks ka põhku pugema. Viimasel ajal lausa kardan seda pikali heitmist - vähkren ja siplen mitu tundi, enne kui uni tuleb ja siis ei saa enam hommikul üles. Aga eks ma püüan. Vaja siiski enne maale sõitu mitmed asjatoimetused teha, kaasa arvatud selle marupika postituse ülelugemine. Tuleb toimekas hommik.
Eelmised postitused on kaldunud käsitöö ja küpsetamismaailma, võtaks nüüd siis taaskord oma kalli peanupu ette. Ma olen juba ammu aru saanud, et aju on üks maailma kõige keerulisemaid "seadmeid". Kirjutage palju programme tahate, leiutage aina uusi vidinaid, aga vot ajust jagu ei saa. See paneb mõtlema, ütlema, tegutsema. Vahel enne tegutsema kui mõtlema. Need hetked on halvad. Tegelt lähen ma veits oma postitusele mõeldud teemast mööda. Nagu ikka.
Täna tahaksin kirjutada suhetest. Inimsuhetest. Teate ju küll seda igihaljast suhtlusviisi, mis ei eksisteerigi ainult netimaailmas. Ma olen juba ammu tahtnud neid sõnu siia ritta seada, aga alati on puudunud julgus. Olen vist oma perest ainus, kes on kas piisavalt julge või piisavalt loll, et oma elu internetiavarustes lahata. Samas olen ma ennast alati teistsugusena tundnud. Ma ei tunne piinlikkust, kui jagan oma elust vähemmeeldivaid seikasid või kirjeldan iseennast halvemas valguses, sest kõik pahed teevadki meist inimese. Vahel leian end mõtlemas, kas mu aju toimib ikka samamoodi kui teistel inimestel. Mu mõtted käivad kummalisi radu, mu teod ei ole alati kõige ratsionaalsemad. Olen üks kuradi keeruline isiksus tegelikult, kes ise ka endast sotti ei saa. Selles viimases veendun ma aina enam iga päevaga, sest päriselt - ma ei tea, kes ma olen. Ma tean vaid, kes ma olla tahan. Positiivne seegi.
Ehk ongi see olnud põhjuseks, miks mul on nii raske uusi püsivaid suhteid luua. Ma ei räägi vaid nn tõsistest suhetest, vaid üleüldse. Tegelikult polegi mul uues seltskonnas nii ülikeeruline. Tavaliselt püüan käituda nagu badass karm mutt, kellele ülejäänud maailm väga palju korda ei lähe. Viskan pisut huumorit ja tunnen end hästi. Kui aga see esimene laine üle läheb, tõmbun tagasi oma kotta nagu tigu, kes ülejäänud maailma ees hirmu tunneb. Ja muide, isegi see nn "esimene laine" võib ära jääda, kui mul õiget riietust seljas pole. Täpselt nii. Minu enesekindluse suureks määrajaks on riided. Kui ma tunnen end oma riietes turvaliselt, jookseb ka jutt libedamalt. Samas ma arvan, et selline kiiks on paljudel inimestel, seega seda "kiiksuks" kutsuda on ehk pisut ülekohtune.
Kipun jääma suuremas seltskonnas tihti üksi, leian väga väheste inimestega ühise keele. Imetlen neid, kellele on looduse poolt kaasa antud oskus vabalt suhelda. Eriti olen terve oma eluaja jooksul imetlenud oma nõbu, kes saab ilmselt hakkama igas seltskonnas, kuhu elu ta "viskab". Minu sõnad takerduvad, ma ei oska arendada vestlust. Ma pole absoluudselt "small talki" inimene, kes võib plärada kõigist ilma asjadest, millel sügav sisu puudub. Samas võin ma väga kirglikult pajatada teemadel, mis mulle korda lähevad, kuid üldiselt neid asju võhivõõrastega ei arutata. Samas kui need kirglikud teemad teist inimest absoluudselt ei koti, on vestlus jälle surnud.
Vahepeal tunnen, et olen iseenda vang. Ma tahan välja, aga ma ise ei lase. Ma lihtsalt ei ole seda trikki veel ära õppinud, kuidas end ilma alkoholi kaasabita avada. Seetõttu eelistan ma pidudel alati pisut võtta, et end mitte eraklikuna tunda. Kirjutasin mõni aeg tagasi ka oma "suhetest" alkoholiga, sellest saad lugeda SIIT. See lihtsalt...vabastab. Pisut promilli süsteemis mõjub kui võti lukule, mis häälepaelu kinni hoiab. Siis ma tunnen, et võin kõigiga sõber olla. Ja see on kuradi hea tunne.
Ainsad, kelle seltskonnas ma end täiesti vabalt ja iseendana tunnen, on mu perekond. Mu isa, mu ema, mu õde, mu elukaaslane. Kõik. Nende keskel ei pea ma mingit rolli mängima, võin olla täielikult mina ise, omade veidruste ja hiilgustega. Rohkem küll veidrustega, aga tühja sellest. Nendega leian ma ikka midagi, millest rääkida või siis lihtsalt möla ajada või lolli mängida.
Väljaspool perekonda olen ma alati meessugupoolega paremini klappinud. Mul oli juba lasteaias parimaks sõbraks poiss, kes oli ka mu esimene nn "boyfriend" (lasteaias ja juba boyfriend, eksole). Samas sain ma kõigiga normaalselt läbi. Lihtsalt poistega tundus asi huvitavam. Ma ei huvitunud eriti nukkudest või üleüldse tüdrukute asjadest ning eelistasin mängida üksi (ehtne individualist), samas keelatud kohtades käimine (nagu näiteks vana lagunev maja lasteaia lähistel) ja puude otsas ronimine on mulle juba väiksest peale paeluv olnud. Ja neid asju sai üldjuhul poiste seltskonnas tehtud. See lasteaiasõber kolis kahjuks peale lasteaia lõppu minu kodukandist ära ning kuigi me suhtlesime veel paar aastat (tema käis minul siin külas ja mina Tartus), katkes see, kui teismeiga oma tööd tegema hakkas. Mingil perioodil hakkasime netis taas suhtlema ning ta tuli isegi korraks Mustlasse, aga see kohtumine oli nii awkward, et pärast seda me vist polegi eriti rääkinud. Tean, et ta elab nüüd Tallinnas.
Algklassides toimus ikka teatav lõhestumine poiste ja tüdrukute vahel, samas ei mäleta ma, et oleksin nüüd täielikult kuulunud tüdrukute leeri. Ei. Ka seal tekkis mul parim sõber, kelleks oli poiss. Teises klassis käies ta aga kolis ja suhtlus katkes pikkadeks aastateks, eriti pärast seda, kui ta mulle armastust avaldas. Eks ma ehmusin veits ära. Aga noh, mis sa ikka ootad, olles vaevu kümne aastane.
Lapsena oli sõprussidemete loomine lihtne, vähemalt minu jaoks. Suhtlust ei piiranud miski, kui siis ainult inimeste vahele jäävad kilomeetrid. Sain läbi peaaegu kõigi oma klassikaaslastega, kuid eks ikka tekkisid mingid seltskonnad, kellega rohkem lävisin. Oli grupp tüdrukuid, kellega rohkem suheldud sai, oli poisse. Kõige paremini sain läbi jällegi poisiga (surprise-surprise), kellel tihti ka külas käisin. Eriti hästi on mul meeles, kuidas me tema kodus võtsime kätte grillvardad ja mängisime, et oleme Will Turner ja Jack Sparrow, kes mõõgavõitlust peavad.
Oli veel üks poiss, kes mu esimestel kooliaastatel ja ka hiljem mu elus suurt rolli mängis. Ta elas talus, kus peeti loomi. Olen lapsest saati suur loomaarmastaja olnud, seega kauplesin end suviti tihti sinna külla. Kuna ta oli vaid aasta vanem kui mina, tolgendasin tal palju sabas. Ma isegi ei mäleta enam, mida kõike me ära tegime, peamiselt mäletan, et tahtsin koguaeg laudas käia loomi vaatamas. Kui me kolisime (vähem kui kümne kilomeetri kaugusele, muide), siis jäi ka meie suhtlus vähemaks. Eriti hästi on mul meeles kord, kui tema ja ta sõbraga kolmekesi marti jooksmas käisime, kodukülas, kus inimeste eluasemed paiknesid üksteisest ikka päris kaugel. Paljudes kohtades me ei käinud, pigem lollitasime niisama.
Olid aastad, mil olin eriti lähedane ühe oma sugulasega. Elasin ühe suve praktiliselt tema juures. Mängisime SIMS2-te, barbidega ja igast muud. Ma ei mäletagi, kuidas me teineteisest võõrdusime, aga see juhtus. Viimastel aastatel olime koolis peaaegu võõrad. Me küll rääkisime, kui kokku saime ja teeme seda nüüdki, aga päris kindlasti mitte sellisel tasemel. Praegu mõtlema hakata, siis oleme ikka paganama erinevad inimesed ka. Tema on üks ilusamaid tütarlapsi, keda mina tean.
Teismeeas olin ma poisilik. Kandsingi peaasjalikult poisteriideid, samas lävisin palju tüdrukutega, eriti oma lasteaia sõbrannaga. Eip, ma pole päris kindlasti lesbi, lihtsalt tundsin end poisterõivais mugavamalt. Oi, millist peavalu ma sellega oma vanematele ja õele tekitasin. Tegelt isa väga ei kurtnudki. See oli see aeg, kui me koos võrri kallal nokitsesime. Tegelikult meeldib mulle siiani pigem teha meestele suunatud asju, nagu näiteks autoga rallimine või muu ekstreemsport. Tahtsin teismelisena isegi automehaanikuks saada. Praegu vanu pilte vaadates mõtlen küll, et issand-jumal-mis-mul-seljas-oli, aga see on vähestel juhtudel. Tegelikult on need juhud seotud nende hetkedega, kui ma päriselt püüdsingi tüdrukulikum olla.
Sel ajal hängisin ka palju poistega ringi. Hakkasin rohkem lävima ühe oma klassivenna ja tema sõbraga, kellega koos me ka igasuguseid tempe tegime. Umbes sellel ajal algas ka mu sõprus nikotiiniga. Seltskond oli selline. Eks teismelise mässumeelsus lõi samuti välja. Üks seik on mul eriti hästi meeles. Nimelt oli mu vanaema kodust ära ja ma ööbisin tema tühjas korteris. Läksime nende kahe sõbraga sinna. Ma teadsin, et vanaemal oli kapis üks pudel kangemat. Leidsime, et oleks äge, kui me sealt natuke vägijooki limpsiks. Mõeldud-tehtud ja nõnda me vapralt paar pitsi ka alla kallasime. Et aga keegi midagi ei märkaks, asendasime joodu veega, olles kindlad, et midagi ei saada aru. Hiljem tegelikult saadi aru küll, kui pudel sünnipäevalauas ringi käis, aga kuidagi laveerisin häbipostilt minema.
Kooliajal kippusin olema "klassi psühholoogi" rollis, nagu mu klassijuhataja kord arenguvestlusel märkis. Tavatsesin olla seal, kus olid probleemid. Mul oli mitu sõbrannat, kellega mingitel perioodidel väga palju suhtlesin ja kuidagi oli nii, et nendel sõbrannadel olid mingid mured, kas siis perekonnaga või muudel põhjustel. Tundsin, et tahtsin neid aidata. Vähemalt püüdsin nende jaoks olemas olla. Samas...asjad lõppesid ikka nii, et suhtlemine vaibus. Võib-olla väsisin ma teiste probleemidest ära. Ma ei suutnud enam kuulata kui halvasti kõik on. Ja jätsin nad maha. Selline ma kord olen. Ma kuulan hea meelega ja püüan nõu ja jõuga abiks olla, aga kui näen, et tegu on kroonilise "mul on kõik nii halvasti" inimesega, siis ma lihtsalt ei püüagi enam. Tõttöelda kui ma praegu lähiminevikust mõtlen, siis ilmselt olen ise samasugune. Praegu küll. Aeg-ajalt lihtsalt ongi tunne, et kõik on minu vastu ja ainult mina tean, mis on hea. Suurde kolpa mahub lolle mõtteid paraku palju.
Saabus emo-periood. Lõikasin oma pikad tumeblondid juuksed maha ja sellest ajast peale olen olnud tumeda peanupuga, siin-seal mõni erksavärvilisem salk. Mäletan, et mu esimene värviline triip oli lillat värvi. Riietus oli peaasjalikult must, haaknõel kõrvas igapäevane nähtus ja silmad-küüned alati mustaks võõbatud. Isegi ketid riputasin endale külge. Leidsin ükskord vanast kuurist äravisatud saeketi ja arvasin, et see võiks mu pükste küljes rippudes kobe välja näha. Õnneks saadi mulle kodus õigel ajal jälile ja selle idiootsusega ma hakkama ei saanud. Eks sellel emo-perioodil oli ka põhjus. Ja selleks põhjuseks oli esimene armastus.
Mis on esimene armastus? See ajab pea sassi. Ja jääbki ajama. Sellest ei saa lahti, ükskõik kui palju inimesi pärast seda uuesti ellu tuleb. Esimese armastuse peale mõeldes hakkavad kõhus lendlema liblikad ja iga kord teda nähes on tunne, et hing jääb kinni. Süda hakkab taguma ja tahab rinnust välja karata. Teed mida iganes, et talle silma jääda. Esimene armastus jätab hinge igavese jälje ja seda sealt juba ära ei kustuta. Ravi pole selle vastu samuti. Ma ei tea, kuidas see välja arenes, kuid minu esimese armastuse teke jääb vahemikku 13-14 eluaastat. Ta esindas ka seda emo-stiili ja muidugi oli see ka ajendiks, mis mind selle välimuse poole suunas. Lootsin, et ehk jään talle silma. Sel ajal möllavad hormoonid ka täiel jõul, seega pole ka ime, et ma nii mõnegi piinliku lollusega hakkama sain. Ma olen nimelt peavalu tekitavalt otsekohene. Kui mulle keegi meeldib, ütlen selle üldjuhul välja, kas siis otse või interneti abiga. Püüdsin olla alati seal, kus tema. Kõndisin vahetundides tema klassist mööda. Mine sa tea, äkki jään silma? See ajas lolliks.
Muide, tegu oli selle sama poisiga, kellega lapsena kolimise tõttu suhtlus katkes, mis sest, et samas koolis käisime.
Kui kuulsin, et ta kuulab Rammsteini, hakkasin ka seda bändi kuulama. Mitte küll nii andunud fännina kui praegu (muide, lähen suvel teist korda Riiga Rammsteini kontserdile!!!!), aga parimaid palasid teadsin. Kui kuulsin, et ta huvitub satanismist, hakkasin selle kohta uurima (siit sai alguse ka mu gümnaasiumi uurimistöö teema, milleks oli "Satanism ja eelarvamused"). Püüdsin igat moodi. Kuni lõpuks see juhtuski.
Tšehhi reis 2011 jääbki mulle meelde sellega, et just seal juhtus see, millest pikka aega unistanud olin. Ta lõpuks märkas mind. Ma ei tea, mis teda selleks ajendas, kuid see juhtus. Reisi lõpuks olime jaganud esimest suudlust ja ma olin sillas. Me olimegi koos. Päriselt. Loomulikult oli see teismeliste ääri-veeri nn katsetus, aga mind ei huvitanud. Me käisime koolis käsikäes ringi, ka kooliväliselt. Reisil olles ostis ta mulle isegi kaisukaru, millele andsin nime Praha. Ta ostis mulle ka ogadega käevõru, kuid see kahjuks jäi ühte hotelli maha. Sünnipäevaks kinkis ta mulle suure punase roosi, millel oli liblikas küljes. Mäletan siiani seda päeva. Olin geograafia tunnis kolmandal korrusel, kui ta kirjutas mulle, et tule alla. Süda hüppas sees. Läksin siis alla ja seal ta oli. Koos roosiga. Siiamaani on neid sõnu siia kirja pannes värin sees. Jah, see kõik mõjutab mind siiani. Isegi pärast kõiki neid aastaid. Tundub rumal, aga tõsi.
Kõlab nagu hea algus mõnele imalale Ameerika teismeliste filmile, aga nii see ei läinud. Pärast vaevu kahte kuud läksime lahku. Samas...mida muud oodata nii noortelt? Vaid vähesed nii vara alustatud suhetest jäävad püsima. See päev on liigagi hästi meeles, vähemalt see seik küll. Mul pidi algama saksa keele tund ning kuna mu hinges oli juba tükk aega hirm, kutsusin ta endaga rääkima. Küsisin, kas ta tahab veel jätkata. Ütlesin, et mina tahan. Tema ütles ei. Vist. Ma ei mäleta täpselt neid sõnu. Mäletan vaid, kuidas ta perse saatsin ja jalamaid tüdrukute wc poole plagama panin. Oi, kui palju ma sel päeval nutsin. Mind käisid paljud lohutamas. Siis otsustasin sellest üle olla. Mul algas saksa keele test, mille ma muide kirjutasin puhtale viiele. Mul pole ükski 5 nii hästi meeles kui see.
Igatahes, jah...Selline on mu esimese armastuse lugu. Ja kuradile need, kes ütlevad, et sellised asjad ei mõjuta tulevast elu. Mõjutavad küll! Isegi siis, kui ellu saabub keegi teine, ikka kannad seda esimest oma südames. Isegi, kui ei taha, ikka kannad. Isegi kui tahad unustada, ei suuda. Jep, mul on praegu kõht krampis selle kirjutamisest, kui mõtlen kõigile neile tunnetele, mida see aeg minus tekitas. Ma ausalt öelda ei suuda otsustada, kas ma vihkan seda tunnet või mitte.
Sellele järgnenud suvesse mahub ka paarinädalane "käimine" veel ühe poisiga mu minevikust. Selle samaga, kes mulle pärast kolimist armastust avaldas. Tol ajal oli ta aga juba teismeline poiss (taaskord minust aasta vanem) ja mulle tundus, et ta meeldib mulle. Olime tegelikult vahepealgi koos hänginud, kui ta Mustlasse sattus. Kondasime niisama ringi, tegime salaja suitsu ja muid lollusi. Ma mäletan, kui ta mind esimest korda suudles. Ta saatis mind mu vanaema juurde ja enne seda, kui ma uksest sisse sain, tegi seda. Olin suht üllatunud, ei osanud seda oodata. Kui ta hiljem, ühel teisel õhtul sama tahtis teha, hakkasin kõhklema. Siis saingi aru, et ta ikkagi ei meeldi mulle niimoodi. Jäime sõpradeks. Nüüd aga pole ma taas temaga väga pikalt suhelnud ja tõttöelda ei tunne suurt puudust ka. Sidenote: sealt alates tean ka, et mulle meeldivad poisid, kellel on tumedad juuksed. Temal olid liivakarva.
2011. aastal oli mulle aga veel midagi pakkuda. Ühel augustikuu päeval saime nõoga Mustlas kokku ja ma ei mäletagi, mis asjatoimetused mind ees ootasid, kuid maandusin hoopis koos temaga ta tolleaegse boyfriendi juures, kelle pool toimus väike grill-tšill. Seal siis kohtasin Siimu. Ma tegelikult teadsin teda juba varem, kuna ta sai mu õega hästi läbi. Mäletan, et õe fotosid sirvides jäi ta mulle ka silma. Arvasin, et äkki ta käib mu õega. Aga see oli mitu-mitu aastat varem.
Igal juhul hakkasime suhtlema, õhtu lõpuks olin talle veits külje alla pugenud. Toona olin mina 15-aastane "tatikas", tema juba 22-aastane mees. Olles ise praegu 22-aastane ei kujutaks ma ette, et mõni 15-aastane mulle veetlev tunduks. Nad on lihtsalt...liiga lapsed. Aga ju siis tema minus midagi nägi. Õhtul toimus Mustlas pidu, läksime sinna. Seal olid ka tema sõbrad, kellega hiljem Võrtsjärve äärde läksime. Lihtsalt tšillisime. Ja sealtpeale olemegi koos. Siiamaani. Uskumatu on mõelda, et praegu oleme koos olnud peaaegu 7,5 aastat, neist 2,5 koos Tallinnas elanud. Eelmised 4 aastat nägime üksteist peamiselt ainult nädalavahetustel. Muide, ta sõitis IGAL. PAGANAMA. NÄDALAVAHETUSEL Tallinnast Mustlasse, et mind näha. Tollal tundus see iseenesest mõistetav, praegu saan aru küll, et see näitas pigem pühendumust.
Vanem kutt on tore küll, aga paratamatult tõi see kaasa võõrdumise oma senistest sõpradest. Kaugenesin oma pikaaegsest parimast sõbrannast, üldse jäi suhtlemist omavanustega järjest vähemaks. Paratamatult on nii, et kui inimene, kellega enim suhtled, on vanem, muutub ka sinu seltskond. Nõnda veetsingi suurema osa nädalavahetustest inimeste keskel, kellest nii mõnigi oli minust terve kümnendi võrra vanem, mõni rohkemgi. Samas ei tundnud ma end halvasti. Ilmselt tõigi see periood kaasa mu nn "varakult suureks kasvamise". Tundsin vastutust olla vanem, käituda nagu vanem. Ehk ongi see põhjuseks, miks mind praegu tabavad perioodid, kus "naudin" seda hilinenud teismeiga. Sel ajal olin eriti lähedane sama sugulasega, keda tema suhtlemisoskuse poolest alati imetlenud olen. Veetsime väga palju aega ninapidi koos. Selle tegi lihtsamaks ka asjaolu, et ta veetis palju aega oma tolleaegse kuti juures, kes elas samas majas kus Siimu vanemad.
Praegu aga oleme Siimuga üles putitamas korterit (millest plaanin peagi ka postituse teha), kasvatame koos üht imearmast taksi (kellest ma mingil põhjusel ka kirjutanud pole) ja elame tavalist noorte inimeste elu. Vanasti käisime Mustlas pidudel, kui ma veel alaealine olin, viimastel aastatel seda väga juhtunud pole. Fänname mõlemad Ott Tänakut (kui toimub ralli, siis me elame Delfi ralli otseblogis), armastame kardisõitu ja muud ekstreemset (mõlema unistus oleks tulevikus omada motikat), oleme ehtsad Marveli filmide nohikud ja meile meeldib ilusa ilmaga jalutamas käia. Ja oleme ennast koos paksuks ka söönud.
Nii palju siis nendest "tõsistest" suhetest. Mida aeg edasi, seda raskem on minu meelest uusi sidemeid luua, veel raskem on neid hoida. Gümnaasiumi viimases astmes olin ma üsna endassesulgunud.Nüüd tagasi mõeldes oskan välja tuua ka selle põhjusi, mis sest, et toona arvasin kõik hästi olevat. Olin kaotanud kahe aasta jooksul kõik oma elusolevad vanavanemad, neist viimase 2014 aasta kevadel. See oli ilmselt raskeim aeg mu elus. Mu vanaema oli üks neist, keda ma jäägitult usaldasin. Ja ta lahkus meie seast väga äkki. Tõtt-öelda suutsin ma sellest üsna kiirelt "üle saada", kuigi haavad jätab selline asi alatiseks. Kui teiste vanavanemate puhul olin osanud nende lahkumiseks valmistuda, siis tema läks täiesti...ootamatult. Ta töötas Mustla Rahvamajas administraatorina ja ma olin üsna kindel, et ei suuda enam nende seinte vahel viibida, kuid...siis läksin ma sinna tema asemel poole kohaga tööle. Selles majas olles oli mul tunne, et mu vanaema on koos minuga. Veetsin seal varemgi teda aidates palju aega, olime tõesti väga-väga lähedased. Hoolitsesin edasi tema lillede eest, püüdsin maja hoida korras nagu tema oleks tahtnud. Esiti pidin jääma vaid kuni suve alguseni, siis juba suve lõpuni, siis septembri lõpuni ja lõpuks otsustati, et jään kuni järgmise aasta suveni. Seega kokku töötasin ma selles majas veidi üle aasta. Siiski tunnen, et mu vanaema on alati minuga ja valvab minu üle, täpselt nii nagu ta seda oma eluajal tegi.
Põhikooli lõpus - gümnaasiumis olid mul siiski ka mõned lähedased sõbrad, neist lähedasim - surprise-surprise - klassivend, kes täitis ka mu rahvatantsupartneri kohustusi. Kuigi me peale kooli lõppu enam nii palju ei suhtle, on meil kokku saades alati pikalt-laialt, millest vestelda. Kooli kokkutulek mööduval sügisel jääb veel kauaks ajaks meelde. Taidlesime peaaegu terve õhtu koos. Ta oli mu jaoks olemas, ta oli üks esimesi, kelle poole ma pöördusin, kui vanaema lahkus. See oli aeg, mil nägin, kes on tõelised sõbrad. Mitu sõbrannat, kellest üks juba lasteaiast ja teine, kellega ma terve kooliaja vältel hästi läbi sain, aitasid mul kõigest üle olla. Tõtt-öelda tekkiski mul seltskond alles abituuriumi viimastel kuudel. Päris kahju oli lõpetada. Olime kindlad, et saame edaspidigi kokku, kuna kõik suundusime Tartusse õppima. Paraku see nii ei läinud ning nüüd on kokkusaamisest juba mitu aastat möödas. Üht neist ikka näen aeg-ajalt, kuid siiski väga vähe. Võiks ju arvata, et internet on ju olemas, mis siis takistab? Nagu ma olen varemgi öelnud - ma olen suhete hoidmises pagana halb.
Nüüd astudes (loodetavasti) viimast aastat ülikooli radu, olen ma aina rohkem veendunud, et minu saatuseks ongi olla avatud vaid oma pere keskel. Mida aeg edasi, seda kinnisemaks. Tõsi, mul on sõpru koolist, kes on minuga olnud praktiliselt esimesest päevast peale. On Kaisa, kellest poleks ma elades oodanud, et just sellest inimesest saab minu sõbranna. Meil vist ainsaks ühiseks jooneks on armastus minu maakodu vastu, ülejäänud asjadelt oleme nii paganama erinevad kui kaks inimest üldse olla saavad. Mina olen...noh, selline kahtlase riietumisstiiliga mürsk, tema aga modell (päriselt ongi modell). Raamatutest meeldivad meile mõlemale vist ainult "Harry Potterid", meestemaitse on täiesti erinev, muusikamaitse on väga erinev, huvid on väga erinevad, mnjah...Et kuidas siis sellised kaks üldse sõbrannad on? Ega ma ei teagi, mingi universumi viperus vist.
Siis on veel ainus poiss meie kursuselt, ilma kelleta ma vist seda kooli üle ei elaks. Seltskonnas peab ikka olema mõni meesterahvas, muidu võib hulluks minna. Ma kogesin seda ühel ja ainsal aastal, kui Tervishoiu Kõrgkoolis ämmaemandaks õppisin - terve kari naisi ja mitte ühtegi meest. Sellises "kanakarjas" võib hulluks minna. Esiti olin nende kahega väheke outsider, kuna mõlemad on osalenud Rakett69 saates. Vot sellised sõbrad. Ja siis tulen mina. Ma ei saanud siis alla jääda, läksin pagarisaatesse. Veits teine teema, aga telekogemus on taskus vähemalt.
Peale pagarisaadet mõtlesin, et meie viisik jääb nüüd igaveseks püsima. On juhtunud aga see, mis paratamatult minuga juhtub - viisik ei jäänud püsima. Eks meid seovad ikka mälestused-kogemused saatest, aga enam me niimoodi ei suhtle kui vanasti. Vaid ühega neist suhtlen tihedamalt, teisega harvem, kolmandaga veel harvem ja neljandaga peaaegu üldse mitte. Nii ta läheb. Õnneks seob meid ka armastus küpsetamise vastu, osadega ka treeningud (millest ma viimasel ajal oma madala enesehinnangu tõttu jälle mööda olen hiilinud #nõiaring), seega vast nendega suhtlus ei katke. Loodan vähemalt seda. Krissu, Stan, Rauno, Marleen - suured kallid teile!
Pagarisaatete eetri ajal tekkis üks tore traditsioon. Nimelt igal nädalal üldjuhul kolmapäeval (või mõnel teisel päeval) saame kokku Siimu vanade sõpradega. Enne korteriostu elasime nendega ühes majas, ainult korrus kõrgemal, seega küllaminekuks piisas ainult üürikesest liftisõidust ja olimegi nende diivanit hõivamas. Praegu läheb vaja umbes kilomeetrist autosõitu või jalutuskäiku. Ilmselt tänu sellele lühikesele vahemaale käimegi nii tihti läbi, aitab kaasa ka meeste ühine tööala (ventilatsioon). Aeg-ajalt käime koos ka karti sõitmas või bowlingus. Igal juhul tore vaheldus arginädalale. Praeguseks oleme niimoodi igal nädalal kokku saanud vist üle aasta.
Selle pika jutu kokkuvõtteks võin kindlalt väita, et ma pole kunagi kohanud "oma" inimest. Mul pole kellegagi olnud seda tunnet, et vohh, nüüd on klapp 100%. Tõsi, täiesti samasugust inimest kohata on väga keeruline, samas ma vist ei teagi kedagi, kellele meeldiks samad asjad, mis mulle. Mulle meeldib väga lugeda, kuid seda teevad mu suhtlusringkonnast üsna vähesed. Mulle meeldib raskem muusika, samas ei ütle ära ka teistest žanritest, mis kõnetavad. Okei, küpsetamisega tegelevad päris mitu inimest, aga neid teangi tänu pagarisaatele. Üldse oli see pagarisaade mu elus justkui pöördepunkt, kus mõistsin, mida selles elus teha tahan. Ja teate, kui raske on seda teades Tehnikaülikoolis nõutuga tegeleda. Täiesti teine maailm. Iseloomult olen absoluudselt kõige sarnasem oma emaga. Kuna oleme mõlemad kaks kõva kivi (jäär ja skorpion), siis tihtipeale head jahu ei jahvata, aga siiski on mu ema mulle üks kõige kallemaid inimesi siin maamunal. Ilmselt kui mu õde poleks mu õde, siis ma ei suhtleks temaga üldse. Meil on üsna erinev muusikamaitse, suhtlusringkond ja huvid. Kui meid kahte kõrvuti panna, siis ei arvaks iial, et me õed oleme. Tema on peenike ja imeilus, mina olen...mina. Kord viskasingi nalja, et meil on kõik perekonnas esindatud - pikk ja lühike (isa ja ema), paks ja peenike (mina ja õde).
Kokkuvõtte jätkuks. Iga aastaga veendun aina enam, et interneti kättesaadavus ei pruugi alati mõjuda inimeste lähendajana. Tegelikult on mul tunne, et tehnoloogia areng on kaasa toonud pigem vastupidise. Mäletan, et lapsena oli iga sünnipäev midagi suguvõsa kokkutuleku laadset. Alati oli kõigil aega kokku käia, nii vanadel kui noortel. Ma ei teagi, kas on lihtsalt ülemäära palju tegevusi, tööd liiga palju või ongi elutempo mingil põhjusel nii kiireks läinud, et lihtsalt ei leita enam aega, et kokku saada. Ma elan 7km kaugusel oma onu perest ja jõuan neile külla võib-olla kord kvartalis. Ma elan oma tädipoja perest u 20km kaugusel, aga jõuame külla kord aastas, kui hästi läheb siis 2. Siimu venna pere elab meist u 50km kaugusel, aga lapsele katsikule jõudsime alles siis, kui põnn juba peaaegu 3 kuud vana oli. Ma parem ei räägi Siimu teistest perekonnaliikmetest, kellele jõuame külla veel harvemini kui päikesevarjutus maad väisab. Sama võib öelda minu sugulaste kohta, kellest suuremat osa nägin vist viimati suvel, ometigi elavad neist paljud Mustlas või selle vahetus läheduses. Ehk on internet meid laisaks muutnud? Kui vanasti pidi kellegagi kontakteerumiseks või pikemaks vestluseks kokku saama, siis nüüd piisab sõrmede klõbistamisest klaviatuuril ja jutud saab räägitud. Samas jääb lähedus saamata. Internet muudab küll kõik lihtsamaks, aga kas ta samal ajal ei muuda kõike ka....raskemaks?
Kell on saamas kolm öösel ja mul pole endiselt und. Aeg-ajalt voodi kääksatab, kui kaasa külge keerab ja mina mõtlen, et ehk peaks ka põhku pugema. Viimasel ajal lausa kardan seda pikali heitmist - vähkren ja siplen mitu tundi, enne kui uni tuleb ja siis ei saa enam hommikul üles. Aga eks ma püüan. Vaja siiski enne maale sõitu mitmed asjatoimetused teha, kaasa arvatud selle marupika postituse ülelugemine. Tuleb toimekas hommik.
Kommentaarid
Postita kommentaar